Koht päikese all. Liza Marklund
Читать онлайн книгу.
kvoot on selleks aastaks täis,” ütles Carita ja lehvitas politseinikule.
Annika nägi, kuidas läbi vihma ähmaselt paistev konstaabel väravale lähenes. Ta kontrollis, kas mobiiltelefon on ikka kotis. Sellega oli ta varemgi pildistanud, muu hulgas ka Kuldses saalis seoses Nobeli-mõrvaga. Pildid olid muidugi viletsad, aga ajasid asja ära.
„Kas sa tuled juba, Annika?” hüüdis Carita.
Annika sörkis tõlgi poole, samal ajal kui politseinik raudväravad lahti lükkas.
„I’m sorry,” ütles mees konarlikus inglise keeles ja surus Annikal formaalselt kätt.
Annika noogutas ja pühkis vihma näolt.
Bassein maja ees oli suur ja lai. Tumedast puidust päevitustoolid näisid vihmas süsimustad. Vaate kohta oli raske midagi arvata, kõik väljaspool krunti oli vihmakardina taga peidus.
„Sisse said nad siitkaudu,” ütles politseinik ja osutas katkisele terrassiuksele.
„Kas ma tõlgin?” uuris Carita.
„Inglise keelest saan ma aru,” vastas Annika.
Nad läksid majja sisse, politseinik sulges nende järel ukse. Vaikus, mis neid äkki ümbritses, oli sama kompaktne kui vihm. Ühtäkki oli Annikal raske hingata.
„Kuidas gaasiga on?” küsis Annika ja pöördus ruttu politseiniku poole. „Kas see on kadunud?”
„Ammu juba,” vastas mees.
Nad seisid avaras hallis, mis ulatus ka läbi teise korruse, olles nii kokku umbes kuus meetrit kõrge, vähemalt. Kaks treppi, üks kummaski halli servas, viisid ülemisele korrusele. Keset lage rippus pompöösne sepistatud lühter. Kreemvalgest marmorist põrand oli sile ja jääkülm. Seintel olid nišid, milles seisid antiikskulptuuride koopiad.
Annika ei saanud kuidagi lahti tundest, et raske on hingata. Õhk oli niiske ja läppunud.
„Kust te alustada tahate?” küsis politseinik ja Annika võpatas.
Ta sobras oma kotis ja tõmbas välja ühe Elleni unustatud mänguasja. See oli väike kollane koer, mille tüdruk oli iga-loos-võidab-loteriiga Gröna Lundi lõbustuspargist saanud.
„Mu tütar tahtis selle Myle kinkida,” ütles ta.
„Sul on tütar?” küsis politseinik.
„Sama vana kui Leo,” vastas Annika, ja politseinik näitas teed marmortrepist üles.
Annika liikus politseiniku taga nii vaikselt kui sai, Carita tuli omakorda paar sammu tagapool. Läbi maja hoovas külm tuuletõmbus – küllap oli kuskil aken lahti. Ta ei tahtnud veel kord küsida, aga ta tõesti muretses, kas kogu gaas ikka oli välja tuulutatud.
Ülalkorrusel sirutus mõlemale poole koridor. Vihm peksis vastu katust. Politseinik pööras vasakule. Nende sammud kajasid kivipõrandalt vastu. Koridori kummaski seinas oli kaks ust, koridori otsas oli kaunistatud topeltuks.
Politseinik osutas topeltukse poole.
„Lapsed leiti sealt,” seletas ta.
Annika kõri tõmbus krampi ja ta oli sunnitud õhku ahmima.
Vanemate magamistuba, mõtles ta, ja manitses end selgelt mõtlema.
„Jah, ja siin elas tüdruk, kuigi seda te juba teate,” ütles mees ja avas esimese ukse vasakut kätt.
Annika jäi ukseavasse seisma.
Tuba oli üsna väike. Värvilahendus oli roosa ja kuldne. Kahepoolsed rõduuksed viisid välja avarale rõdule, vaatega üle basseini, läbi vihma võis aimata ka golfiväljakut. Roosa nahkkatte ja kaardus jalgadega kirjutuslaud seisis ühes nurgas, laual olid pintslid, vesivärvid ja joonistuspaber. Seal juures oli sogase sisuga klaas, kus tüdruk värvi vahetades oli pintslit loputanud. Voodi teises toanurgas oli üles tegemata, puutumatu sellest hetkest saadik, kui tüdruk gaasihäire peale teki alt välja puges.
Annika köhatas, astus tuppa ja läks voodi juurde. Jalutsis oli pruunide lokkidega nukk. Ta kükitas maha ja võttis nuku üles.
„Creo que la señora quiere estar sola,” ütles Carita politseinikule, ja sellest sai Annika aru.
Ma arvan, et proua sooviks omaette olla.
Politseinik pani ukse tema selja taga kinni. Tuppa sugenes hauavaikus. Vihm trummeldas akna taga marmorterrassile.
Annika tegi südame kõvaks ja otsis mobiili välja. Sihtis sellega voodi poole, kuni ekraanile ilmus voodiriiete sasipundar, ja vajutas nuppu. Siis astus ta joonistuse juurde, mis lebas laual.
See kujutas väikest tüdrukut, kes ratsutas pruuni hobusega. Päike paistis ja rohi rohetas. Nii tüdruk kui hobune naersid. Pisarad kerkisid Annikale silma, nii et ta oli sunnitud huulde hammustama, enne kui mobiiltelefoni kaamera sellele suunas ja pildistas. Pärast mitut pilti pani ta telefoni kotti, viivitas mõne hetke, kiikas ukse poole ja võttis siis laualt joonistuse, rullis selle kokku ja peitis oma kotti. Lõpuks pani ta väikese kollase koera tüdruku padja peale, läks tagasi ukse juurde, vaatas hetkeks veel tuba ning astus taas koridori. Ta sulges ettevaatlikult ukse, väike tahvel reaga „Siin elab My” klopsis õrnalt sulguva ukse vastu.
Carita oli läinud koos politseinikuga vanemate magamistuppa, ta kuulis nende pominat. Topeltukse üks pool oli paokil, nii et hall päevavalgus pääses ka koridori tagumisse soppi.
Annika võttis jälle mobiili välja. Käsi värises, kui ta tegi pilte uksest, mille juurest ema ja lapsed surnuna leiti.
Aeglaselt sammus ta mööda koridori ja peitis mobiili jälle kotti. Järgmisel uksel oli samasugune tahvel nagu My toa omal, ainult et sellel seisis „Siin elab Leo”. Ta sobras jälle kotipõhjas ja leidis Kalle katkise ralliauto. Ta avas ukse ja astus poisi tuppa.
Siin valitses kaos.
Voodi oli tegemata, umbes samamoodi nagu tüdruku oma. Annika tundis sellest ikka veel õhkuvat magava lapse unesoojust, erilist lõhna, linade niiskust. Põrandal olid hunnikus riided, mänguautod ja dinosaurused. Suur raamaturiiul oli pungil täis erinevaid spordivahendeid – tennisereketeid, golfipalle ja pesapallikindaid.
Kirjutuslaual, mis oli muidu samasugune kui tüdruku oma, ainult et roheline, oli taldrik pooleldi söödud juustuvõileivaga ja klaas kuivanud kakaoga. Juustu ääred olid kõvad ja kollaseks tõmbunud. Kakao pinnale oli tekkinud nahk.
Annika pidi lahtise suuga hingama, et üldse õhku saada. Ta otsis jälle mobiili välja ja pildistas: voodit, kakaod ja mängukaru põrandal.
„Señora?”
Politseinik seisis uksel, Annika pööras ringi. Tal olid endiselt käes nii ralliauto kui mobiiltelefon.
Ta neelatas valjult.
„Leole,” ütles ta mänguautot padjale asetades.
Siis väljus ta toast ja pööras kohe vasakule, suundudes ilma ringi vaatamata otse vanemate tuppa.
See tuba oli laste omadest mitu korda suurem. Briti kõrgklassi stiilis massiivne kirjutuslaud troonis paremas seinas, Annika pilk nihkus automaatselt üles ja peatus ventilatsiooniava juures.
„Señora, ma pean paluma teil kiiremini teha. Kriminalistid on juba teel. Kas te tahate suurele tüdrukule ka midagi jätta, enne kui me lahkume?”
Suurele tüdrukule?
Ta pöördus politseiniku poole ja noogutas.
Mees viipas käega, et Annika esimesena toast välja läheks.
„Üks hetk,” ütles Annika ja tõmbas üle otsaesise.
„Muidugi, jah,” vastas politseinik ja astus välja koridori.
Ta vaatas ringi. Voodi oli suur, kahe meetri kõrgune peats oli tumedast puidust. Tekid, millega pereisa oli üritanud sissevoolu takistada, olid põrandalt kadunud. Politsei oli need voodile suurde kuhja kokku pannud.
Seal uinusid nad tol õhtul viimast korda elus, et siis ärgata huilgava häiresignalisatsiooni peale, seal nad