Koht päikese all. Liza Marklund
Читать онлайн книгу.
juures.
„Üks asi veel,” ütles politseinik ja astus läbi halli paremale poole.
Nad möödusid köögist, mis oli kujundatud rustikaalses stiilis. Puidust laud keset ruumi, sellega kokku sobivad tumedad riiulid seintel, maalitud keraamikat täis kuhjatud.
Politseinik peatus köögisissekäigu kõrval oleva ukse juures. Samasugune tahvel nagu laste tubadel rippus ka siin, kirjutatud oli sellele „Siin elab Suzette”.
Kes on Suzette? mõtles Annika, aga seda ei saanud ta ju küsida.
„Kus Suzette on?” küsis ta selle asemel. „Teda ju tol ööl siin ei olnud, või kuidas?”
Politseinik lõi ukse lahti. Annika vaatas kenasti korras teismelise tuppa. Voodi oli tehtud ja päevatekk hoolikalt üle laotatud. Arvuti – sama mudel nagu Annikal – oli väljalülitatult kirjutuslaua peal. Ukse kõrval rippus väga pleekinud Britney Spearsi poster.
Politseinik vaatas kella ja nägi natuke vaevatud välja.
„Señora,” ütles ta, „nüüd pean paluma teil lahkuda.”
Annika noogutas.
„Tänan, te olite väga lahke,” ütles ta ja läks kiiresti jälle köögi poole.
Taas halli jõudnud, piilus ta uste vahelt teistesse ruumidesse. Ta silmas avarat nahkdiivanitega salongi ja eritellimusmööbliga raamatukogu.
„Muchas gracias,” ütles Annika. Siis läksid nad Caritaga jälle terrassile.
Paduvihm oli lakanud ning jätnud endast järele aurava maa ja vulisevad ojad kivisillutise ääres.
Nad sammusid aegamisi tänava poole, politseinik avas neile värava ja väljas nad olidki.
„Kas said kätte, mida vaja oli?” uuris Carita.
Annika nõjatus auto vastu ja sulges silmad.
„Sinu veenmisoskus on lausa uskumatu! Kuidas see sul õnnestus?” küsis Annika.
„Ma panen selle kõik kuludesse,” vastas tõlk ja vaatas hämmastunult Annika mõistmatut ilmet. „Sa ei arvanud ju ometi, et ta lasi meid majja sisse sellepärast, et meie olime nii kenad ja tema nii lahke?”
Ma olen tõepoolest uskumatult naiivne, mõtles Annika.
„Sajast eurost piisas. Sina olid ju vaid leinav sõbranna. Reporterit poleks ta iialgi sisse lasknud, ja keegi ei saa iialgi teada, kes sa tegelikult oled, nii et mis seal vahet. Õhtulehte saab siin küll osta, aga seda jõuab siia piiratud koguses. Kuhu me nüüd sõidame?” vuristas Carita.
„Kas sina tead, kes Suzette on?” küsis Annika.
Tõlk raputas pead.
„Suzette? Kes see veel on?”
„Üks lastetuba oli veel, teismelise oma, eraldi sissepääsuga kohe köögi juures. Uksel oli silt „Siin elab Suzette”… Oot, kas eile ei rääkinud keegi midagi Suzette’ist? See naine, kes oli Veronicaga koos Swea?”
„Veel üks laps?” küsis Carita ja näis kuidagi kahvatu.
„Ma pean seda täpsemalt uurima,” ütles Annika autoust avades. „Kuidas hotelli juurde tagasi saab?”
Ta viskas vihmavarju maha, käekoti voodi peale, jaki ka põrandale ja peaaegu et kukkus oma arvuti juurde istuma. Värisevate sõrmedega läks ta Konkurendi kodulehele.
Enne Annika teeleasumist ei olnud nad jõudnud midagi üles riputada ei gaasiröövi ega tema enda ja Haleniuse kohta, aga nüüdseks olid mõlemad pommuudised üsna kodulehe alguses.
Gaasimõrvast räägiti kõigepealt. Ja kuigi ta teadis, kui isekas see on, oli ta siiski sunnitud alustama endast ja kantslerist.
Järneti ees tehtud ülesvõte oli palju nigelam, kui ta oli arvanud. Pimeduse ja liikumise tõttu fookusest väljas, aga kõrtsiaknast kumava valguse taustal oli siiski selgelt aru saada, et fotol oli tema. Tema juuksed lehvisid tuules nagu kosk. Näis, nagu oleks Halenius tal ümbert kinni hoidnud. Mehe huuled olid üsna tema kõrva vastas. Võis eeldada, et Halenius suudles teda põsele või sosistas midagi õrnalt.
„Staarreporteri ja sotside esinumbri pikk õhtu kõrtsis” kuulutas pealkiri.
Nojah, vähemasti oli ta staarreporter.
Ta sättis end paremini istuma ning luges laiendatud pealkirja ja esimese lõigu läbi:
„Schyman: Mina usaldan teda täielikult.
Õhtulehe krimireporter pidutses eile õhtul koos justiitsministeeriumi kõrge ametnikuga.
„Nad jõid veini ja suudlesid täiesti avalikult,” vahendas allikas.”
Annika sirutas ärritunult selga – mis jama see küll ometi oli?
Kuskil voodi peal hakkas telefon helisema. Ta heitis pilgu kotile ja kõhkles, kas edasi lugeda või kõnele vastata.
Viimaks viskus ta koti juurde, rebis telefoni välja ja vaatas ekraanile.
„Halloo?” vastas ta ja sai ise ka aru, et hääl kõlas edvistavalt.
„Ma nägin just pilti,” ütles Thomas.
„Ahaa, jah?” ütles Annika.
„Kas sa tegid seda selleks, et mind häbistada?”
Annika ajas silmad hämmastusest suureks.
„Oot-oot, Thomas, ega sa ometi armukade ei ole?” küsis Annika.
„Halenius on ikkagi minu ülemus. Kas sa saad aru, mis valgusesse see kõik mind asetab? Kas sa ei taipa, mida inimesed nüüd rääkima hakkavad? Näitavad näpuga ja sosistavad!”
Annika eputav hääletoon oli kui peoga pühitud.
„Kas sina tuled mulle rääkima sellest, mis valgusesse teiste teod kedagi asetavad?”
Thomas nohises.
„Kas sa mõtled iialgi ka kellegi teise kui iseenda peale?”
Viha tõttu oli raske rääkidagi.
„Kuradi silmakirjatseja! Ise jätsid meid lastega põlevasse majja maha ja lasid oma armukese juurde jalga. Mina olen pool aastat kodutu olnud, mind süüdistati süütamises ja mõrvakatses, jäin peaaegu oma lastest ilma, sest sina üritasid neid minult ära võtta, ja nüüd äkki oled sina puudutatud. Sa ajad mul südame nii kuradi pahaks!”
Annika tahtis kohe kõnet lõpetada, nagu tal ikka kombeks, aga hoidis end tagasi.
Selle asemel jäi ta kuuldele ja hingeldas kiiresti.
„Annika?” küsis mees.
Annika köhatas kergelt.
„Khm, jah, ma olen siin.”
„Aga kuidas sa saad niimoodi öelda? Et ma jätsin teid põlevasse majja?”
„Nii ju oli.”
„See on küll ebaõiglane. Ma sõitsin Sophia juurde pärast seda, kui meie sinuga olime tülitsenud, ja kui ma tulin tagasi, et sinuga rääkida, oli maja maha põlenud. Mis sa arvad, mis tunne mul oli? Ma ei teadnud üldse, kas sa olid välja saanud, kas lapsed on elus…”
„Mõtleks, alati peab just sinust kahju olema. Vaene Thomas!”
Mees ohkas teises otsas raskelt.
„Sina keerad asjad ikka nii, et mina olen süüdi…”
„Sa petsid mind! Ma nägin teid, NK ees. Sina hoidsid tal ümbert kinni ja suudlesid teda, te ajasite juttu ja naersite koos,” ütles Annika.
Nüüd oli Thomase kord vaikida.
„Millal?” küsis ta viimaks.
„Eelmisel sügisel. Mina seisin mõlema lapsega teisel pool tänavat, olin just Kallele kummikud ostnud, me olime teel koju ja …”
Äkki hakkas Annika nutma. Pisarad voolasid ohjeldamatult, need voolasid ta sõrmede vahelt