Koht päikese all. Liza Marklund
Читать онлайн книгу.
varem, juba päeval jõudnud.
Artiklis olid samad faktid, mis Annika oli Niklas Lindelt saanud, kuigi allikaks oli märgitud Hispaania politsei.
Siis oli Konkurendi tiim käinud ilmselt veel golfiklubis Los Naranjos ja vestelnud leinavate rootslastega. Sealt oli saadud sarnased tsitaadid nagu Annikal La Garrapatast.
Niisiis viik tema ja Madridi meeskonna vahel.
Alati oli kergendus, kui sind vähemalt ei edestatud…
Mobiiltelefon helises taas, seekord kuidagi kurjakuulutavalt. Ta ootas veidi, enne kui kõne vastu võttis. Vaatas siis ekraanile ja ohkas sügavalt.
„Tere, Patrik!”
„Golfiklubi leinab. Tenniseklubi leinab. Sa püüa leida mingi kamp vanu hokitähti, kes just Sebastian Söderströmi leinaminutit peavad, hea, kui kuskil VIP-alas. Või mida kuradit – miks piirduda hokikatega? Mistahes sporditähed ajavad asja ära,” karjus Patrik.
„Mul on siin tiba teised vaatenurgad töös. Mul on pilte majast seest, paikadest, kust laibad leiti. Peres võib üks laps veel olla, tüdruk, kes jäi vist ellu. Seda pean ma veel edasi uurima.”
„Sporditähed on palju parem. Ja vaata, et nad hästi kurvad välja näeks.”
Annika sulges silmad.
„Mul ei ole fotograafi kaasas,” ütles ta.
„Aga sul on ju kaamera? Helista, kui oled pildi teele pannud. Ja mis kuradi kombed need on – öösiti kõrtse mööda jõlkuda ja kantsleritega ameleda?”
Kõne lõppes.
Annika lasi mobiilil põrandale kukkuda.
See ei olnud normaalne.
Ta tõusis püsti ja astus maanteepoolse akna juurde.
Viimati oli ta sellises olukorras palju aastaid tagasi. Vabakutselise reporterina oli ta pääsenud uudistetoimetaja vaadete järgimisest. Selle asemel sai ta kajastada omaenda tõekspidamisi, õigemini seda, mida ta ise tähtsaks pidas.
Aga erinevus tegelikkuse loomise ja sellest jutustamise vahel oli suur.
Kui kamp kunagisi sporditähti avaldaksid omal algatusel endisele kolleegile leinaseisakuga austust, ei oleks tal mingit probleemi selle sündmuse kajastamisega, aga ise sellist hetke lavastada oli midagi hoopis muud.
Ta läks arvuti juurde tagasi ja avas Hispaania telefoninumbriotsingu, otsis välja Sebastian Söderströmi tenniseklubi ja golfiklubi Los Naranjos numbri. Siis helistas ta mõlemasse.
Tenniseklubi oli suletud, vastas meesterahvas inglise keeles, hispaania aktsendiga. Ei, surnud omaniku austamisüritust plaanis korraldada ei olnud. Jah, ta helistab tagasi, kui ses osas mingeid muutusi tekib.
Ka golfiklubi Los Naranjos polnud plaaninud tseremooniaid Sebastian Söderströmi surmaga seoses, aga ta oli ju klubi liige, nii et tegemist ei olnud üldse mitte halva mõttega. Tegelikult oli tegemist väga hea algatusega, pealegi olid nad just ennelõunal samu mõtteid mõlgutanud… Nii kella nelja paiku oli neil plaanis…
Kõne lõppedes hammustas Annika huulde.
Nüüd oligi ta tegelikkust suunanud nii, et see sobituks tema viieveerulisse tabloidiformaati.
Ta astus jälle akna juurde.
Pilved hõljusid nii madalal, et mähkisid aknast paistva suure mäe paksu halli vati sisse. Liiklus venis nagu vedel puder vanal roomlaste maanteel.
Kellele ta helistama peaks, et Suzette’i kohta rohkem infot saada?
Ta kiikas minibaari ja avastas, et koristaja oli šokolaadivarusid täiendanud. Annika võttis ühe Snickersi ja heitis telefoniga voodile.
Knut Garen vastas kõnele kohe. Taustalt kostis voolava vee häält.
„Ma olen hetkel Granadas, helista parem Niklas Lindele, ta on veel rannikul,” ütles ta.
Annika neelas alla küsimuse, mida ta Granadas teeb, ja valis Niklas Linde numbri. Mees vastas pärast nelja signaali.
„Ei ole kõige parem hetk,” ütles ta tasasel häälel.
„Hästi lühidalt: tead sa sellist tüdrukut nagu Suzette, kes elas Sebastian Söderströmi villas?” küsis Annika.
„Ei tea. Torman nüüd…”
Annika lõpetas kõne. Ta oli väga pettunud.
Oli neil tõesti nii palju teha või ei tahtnud politseinikud temaga rääkida?
Ta limpsis sõrmed šokolaadist puhtaks, viskas paberi prügikasti ja istus jälle arvuti taha.
Hispaania numbriinfo oli ekraanil.
Ta sisestas otsingusse Margiti-nimelise Swea-naise. Paginas Blancas ei andnud tema kohta mingeid tulemusi, nii et temale ei saanud helistada.
Seevastu oli nimekirjas Maj-Lis, too vanem daam. Ta elas Esteponas ühes Los Cuervose nimelises urbanizatión’is. Kõlas sedamoodi, nagu oleks ta just maganud, kui Annika helistas.
„Milles asi on?” kraaksatas ta ja köhis valjusti. „Miks sa Suzette’i kohta uurid?”
„Tal on perekond Söderströmi majas tuba. Kes ta on?” uuris Annika edasi.
„Kas sa saad korra oodata?”
Naine pani vastust ära ootamata toru käest. Annika kuulis tema lohisevaid samme, kuidas ta köhis, kurku puhtaks rögistas ja sülitas. Tualetis tõmmati vett. Siis tuli ta telefoni juurde tagasi.
„Jah, väike Suzette,” ütles naine ja ohkas, „tema on Sebastiani tütar esimesest abielust. Tõeline väike kõuepilv. Mida sa temast teada tahad?”
„Milline tüdruk ta on? Kui vana ta on?”
Vana daam köhatas.
„Aeg ei lähe ühtlases tempos, oled juba tähele pannud? Iga aastaga liigub aeg üha kiiremini. Kui vana Suzette nüüd olla võibki? Viisteist-kuusteist või nii.”
„Sissemurdmise ajal teda majas ei olnud. Kas sa tead, kus ta olla võiks?”
„Ju ta on Rootsis oma ema juures, ma pakun.”
„Nii et ta ei ela siin?”
„Muidu mitte, ainult vahel koolivaheaegadel, kui sedagi. Suzette’iga ei ole lihtne hakkama saada.”
Annika klõpsutas närviliselt oma pastapliiatsit. Kui miski temas allergiat tekitas, siis just taoline teismelise tüdruku sildistamine fraasiga „temaga ei ole lihtne hakkama saada”. Täpselt samamoodi kirjeldati teda, kui ta Hälleforsnäsis koolis käis.
„Miks tal sel juhul seal omaette tuba oli?”
„Küllap Astrid korraldas selle asja nii. Astrid toetas teda alati, vahel jäi mulje, et ta oligi ainuke, kellele tüdruk üldse meeldis. Suzette kutsus teda lausa vanaemaks.”
„Kuigi nad ei olnud üldse sugulased?”
Maj-Lis jäi vait ja nohises natuke. Kui ta jälle rääkima hakkas, oli ta hääl nõrk ja katkendlik.
„Mulle ei jõua kuidagi kohale, et teda enam pole. Kuidas saavad inimesed lihtsalt haihtuda? Kuhu nad lähevad? Jumal küll, kuidas ma tahaksin olla kristlane.”
Ta nuuskas häälekalt.
„Muidugi on see, mis Veronica, Sebastiani ja lastega juhtus, kohutav, aga Astridiga olime me nii lähedased. Ma lausa tunnen praegu tema lähedust, ta on täitsa minu juures, justkui nagu soojus, vibratsioon. Oota korra…”
Annika kuulis lupsuvat häält nagu siis, kui kork pudelist välja tõmmatakse.
„Proosit, Astrid!”
Oli kosta, kuidas Maj-Lis vana sõpruse mälestuseks lonksu võttis.
„Nii et Suzette elab oma ema juures? Aga kus? Ja kas sa tead, mis ta ema nimi on?” küsis Annika.
„Sebastiani esimene naine oli täielik opakas. Need on Sebastiani enda sõnad, mitte minu omad. Mul ei ole ta nimi meeleski, aga