Kadunud. Gillian Flynn
Читать онлайн книгу.
puhul õnne soovida, ja ma võtsin kõne vastu ja tahtsin teeselda, et kõik on okei, aga siis hakkasin temaga rääkides hoopis nutma – sellest sai kohutav naiseliku nõrkuse musternäidis, ikka sõna ja buu-huu, sõna ja buu-huu – ja nii ma siis pidin talle üles tunnistama, mis juhtus, ja isa soovitas mul avada pudeli veini ja püherdada mõnda aega enesehaletsuses. Isa on alati pooldanud meeleliigutusele voli andmist. Ainult et Nick vihastab, kui kuuleb, et ma Randile ära kaebasin, ja muidugi ei saa Rand teisiti, kui paneb käe isalikult Nicki õlale ja ütleb: „Nagu ma kuulsin, Nicky, olid sa oma pulma-aastapäeval sunnitud hoopis semudega pummeldama.” Ja mügistab naerda. Nii on Nickil asi selge ja ta saab minu peale tigedaks, sest ta tahab, et mu vanemad peaksid teda ideaalseks abikaasaks – tal venib alati suu kõrvuni, kui ma jutustan neile lugusid, mis lasevad tal paista parima võimaliku väimehena.
Ainult mitte täna. Tean, tean, et see on naiselik nõrkus.
Kell on viis hommikul. Päike hakkab just tõusma, peaaegu sama kirgas kui tänavalaternad, mis alles hetk tagasi välja lülitati. Olen alati seda üleminekuhetke nautinud, kui juhtun nii vara ärkvel olema. Mõnikord, kui ma ei saa und, vinnan ennast voodist üles ja lähen koidu ajal tänavale jalutama ja siis, kui kõik tuled ühekorraga kustuvad, tunnen alati, et olen näinud midagi erakordset. Tahaksin valju häälega kuulutada: Oo, laternad on kustunud! New York ei jää vaikseks mitte kella kolme-nelja ajal öösel, siis on liikvel veel liiga palju baare mööda kondajaid, kes taksosse vajudes üksteisele üle tänava midagi hõikavad või kägisevad mobiiliga rääkida, kimudes samal ajal veel viimast sigaretti enne magamaminekut, kõige parem aeg on hoopis kell viis hommikul, siis kui isegi su kontsade kõbin kõnniteel kõlab kuidagi ebaseaduslikult. Kõik inimesed on paigutatud kenasti ära nende karpidesse ja kogu linnaruum on ainult sinu päralt.
Juhtus nii, et Nick jõudis koju veidi pärast nelja, õlle, sigaretisuitsu ja praemuna lehk järel lohisemas nagu paha haisu platsenta. Mina istusin veel üleval, pea „Seaduse ja korra”5 sarja kordustest paks. Ta vajus diivanile ja põrnitses sõna lausumata laual lebavat kingitust. Mina vahtisin vastu. Mulle sai kohe selgeks, et ta ei kavatse isegi moka otsast vabandada: kuule, kahju, et nii läks. Ma polekski rohkemat vajanud, ainult möödaminnes möönmist, et kõik ei ole korras.
„Soovin sulle head pulma-aastapäeva järgset päeva,” alustan.
Tema ohkab, lausa oigab südamepõhjast. „Amy, mul oli kõigi aegade kõige kohutavam päev. Palun ära lao mulle veel süükoormat selle otsa.”
Nick kasvas üles isaga, kes mitte iialgi, mitte ilma pealgi ei palunud vabandust, ja alati, kui Nick tunneb, et on käitunud vääritult, asub ta rünnakule. Ma tean seda ja ootan harilikult ära selle hoo möödumise – harilikult.
„Ma ainult soovisin sulle head aastapäeva.”
„Head aastapäeva oma tõpranahast mehele, kes su sellel tähtsal päeval üksinda hallitama jättis.”
Istume veidi aega vaikides, mul kõhus keerab. Ma ei taha täna süüdlane olla. Ma pole seda ära teeninud. Nick ajab ennast jalule.
„Noh, kuidas siis oli?” küsin lamedalt.
„Kuidas oli? Äärmiselt sitasti. Kuusteist mu sõpra on nüüd töötud. Neetult masendav. Ma ise saan ka kinga, umbes paari kuu pärast.”
Sõbrad. Pooled neist semudest, kellega ta selle õhtu veetis, isegi ei meeldi talle, aga ma hoian keele hammaste taga.
„Nick, ma saan aru, et praegu paistab olukord väljapääsmatu. Aga…”
„Sinu jaoks mitte, Amy. Sina ei satu mitte kunagi väljapääsmatusse olukorda. Aga meie teised – meie tegelikkus on teistsugune.”
Jälle see vana laul. Nick paneb pahaks, et ma ei tea, mis on rahamure, ei ole kunagi teadnud ega saagi teadma. Tema arvates olen ma sellepärast vedelam kui teised inimesed ja ega ma väga vastu ka ei vaidle. Aga ma ikkagi töötan. Kellast kellani, tähtaegadega. Nii mõnelgi mu sõbrannal ei ole mitte kunagi töökohta olnud, nad räägivad töölkäijatest samasuguse haletseva tooniga nagu räägitakse paksust noorest naisest, kellel on ometi „nii kena nägu”. Nad kummarduvad ettepoole ja klatšivad: „Aga muidugi, Ellen on ju sunnitud tööl käima,” see kõlab nagu repliik Noel Cowardi näidendist. Mulle tehakse erand, sest mina võin iga kell oma koha üles öelda, kui vaid tahan. Võiksin täiesti vabalt sisustada oma päevi heategevuse, kodukaunistamise, aianduse ja vabatahtliku tööga, kusjuures minu arvates ei olegi selles midagi halba, kui inimene pühendab oma aja ja energia sedasorti tegevusele. Nii palju kauneid ja häid asju saab tehtud tänu naistele, keda üldsus naeruvääristab. Aga mina töötan.
„Nick, selles suhtes olen ma sinuga ju ühes paadis. Meie sinuga saame alati hakkama. Minu raha on ka sinu raha.”
„Mitte meie abieluvaralepingu järgi.”
Ta on purjus. Ta mainib abieluvaralepingut ainult purjus peaga. Siis paneb see ta jälle nördima. Olen kinnitanud talle sada korda, tõepoolest oma sada korda, ikka ja jälle korrutanud: vara lahususe leping on puhas formaalsus. Seda ei vajanud ei mina ega isegi mitte mu vanemad, see oli ainult mu vanemate advokaatide jaoks. See ei ütle midagi meie kahe, sinu ja minu kohta.
Ta astub köögi poole, poetab oma rahakoti ja kortsus dollarid käigu pealt diivanilauale, kägardab kokku paberitüki ja viskab selle koos mitme kaardiostu kviitungiga prügikasti.
„Kuidas sa võid midagi nii vastikut öelda, Nick!”
„Mul on nii vastik tunne, Amy.”
Ta kõnnib meie baarileti juurde – purjus inimese aeglase soos sumpava kõnnakuga – ja tõepoolest kallab endale midagi klaasi.
„Sul läheb veel süda pahaks,” ütlen talle.
Ta kergitab mulle klaasi liigutusega, mis mu pikalt saadab. „Sa ikka ei saa aru, Amy. Ei saagi aru saada. Mina olen neljateistkümnendast eluaastast peale tööl käinud. Mul polnud võimalik minna kuradi tenniselaagrisse ja loova kirjutamise laagrisse ja ülikooli ettevalmistuskursustele ja osaleda muus sellises ilges jamas, mida kogu ülejäänud New York peab nähatavasti endastmõistetavaks, sest ma pidin pühkima laudu kaubanduskeskuse einelauas, niitma muru või sõitma Hannibali, et seal turistide jaoks kuradi Huck Finni kostüümis lolli mängida, või keset ööd vahvlivorme küürima.”
Mul tekib kange tahtmine naerda, lausa laginal naerda. Ma puhkeksin südamest naerma ja see nakataks Nicki ja juba me naeraksime koos ja kõik oleks jälle hästi. See tema näruste töökohtade nimekiri. Nicki naisena seisab mul alati meeles: inimesed peavad raha pärast ükskõik kui vääritut tööd tegema. Pärast Nickiga abiellumist olen hakanud lehvitama kaaskodanikele, kes on riietunud mingiks toiduaineks.
„Mina olen pidanud kõigist meie ajakirjale kaastööd teinutest kõige rohkem rügama, et üldse pääseda toimetuse palgale. Mul võttis põhimõtteliselt kakskümmend aastat aega, et ennast üles töötada, ja nüüd on sellel varsti kriips peal ja mul ei ole halli aimugi, mida kuradit ma veel oskaksin teha, kui ma ei taha saba jalge vahel tagasi koju minna, jõe äärde vesirotti mängima.”
„Kardan, et Huck Finni rolli jaoks oled sa juba liiga vana,” ütlen mina.
„Käi õige persse, Amy.”
Ja ta kaob magamistuppa. Ta pole mulle veel kunagi niimoodi öelnud, aga need sõnad tõusid ta huulile nii kergelt ja järsku ma taipan – varem poleks ma seda aimatagi osanud –, et, mõttes on ta seda varemgi teinud. Korduvalt. Kes oleks osanud arvata, et minust saab naine, keda tema mees persse saadab. Me ju ometi vandusime teineteisele, et lepime alati enne magamaminekut ära. Tehke kompromisse, rääkige teineteisega ja ärge kunagi vaenu ööseks küdema jätke – kolm kuldaväärt nõuannet, mille iga vastabiellunud paar saab endale pulmakingiks, põlvest põlve. Aga meil on küll viimasel ajal niimoodi välja kujunenud, et ainult mina teen kompromisse, me ei saa oma probleeme mitte kuidagi selgeks räägitud ja Nickile ei valmista vähimatki raskust vihaga voodisse heita. Ta oskab oma emotsioonid kinni keerata nagu kraani. Praegu ta juba norskab.
Ja siis ma ei suuda ennast tagasi hoida, kuigi tean,
NBC telesari „Law and Order” (1990–2010).