Kadunud. Gillian Flynn
Читать онлайн книгу.
sellesse klubisse ei kuulu. Mina ei avalda oma mehele emotsionaalset survet, ei saa sellest rahuldust, ei sunni Nickile peale õnneliku abielu klantspilti, ei nõua, et ta etendaks reipalt kuuleka, kohusetundliku, muidugi-ma-viin-prügi-välja abielumehe osa. Iga naise unistuste abikaasa osa, kes on meessoost vaste sellele malbele, superilusale, muretu ellusuhtumisega naisele, kes armastab seksida ja koos mehega klaasi kummutada.
Mulle meeldib mõelda, et mul on piisavalt enesekindlust ja turvatunnet ja küpsust teadmaks, et Nick mind armastab, ilma et ta peaks seda mulle pidevalt tõestama. Ma ei vaja sõbrannadele näitamiseks mingeid halenaljakaid tantsiva ahvi etendusi, vaid lasen tal rahumeeles olla tema ise.
Mitte ei mõista, miks nii paljud naised seda ei suuda.
Kui ma pärast õhtusööki koju jõuan, peatub minu takso just samal hetkel, kui Nick enda omast välja astub. Ta seisab keset tänavat, sirutab mulle käed vastu, endal suu kõrvuni – musike! – ja mina jooksen ta juurde ja sööstan ta käte vahele ja tema surub oma habemetüükas põse minu põse vastu.
„Mida sa täna tegid?” küsin mina.
„Kutid hakkasid pärast tööd pokkerit mängima, ma jäin siis ka veidi kauemaks. Loodan, et sul polnud selle vastu midagi.”
„Muidugi mitte,” vastan. „Minu õhtu polnud pooltki nii lõbus.”
„Kes kõik ennast kohale vedasid?”
„Ah, Campbell ja Insley ja nende tantsivad ahvid. Igav. Sinust läks see kannatuste karikas mööda. Lähedalt, aga mööda.”
Ta surub mu oma tugevate kätega enda vastu ja tassib trepist üles. „Jumal, kuidas ma sind armastan,” ütleb ta.
Järgneb seks ja klaasike kangemat kraami ja magus uni sulnis väsinud segaduses meie suures pehmes voodis. Vaene mina.
Nick Dunne
Ma ei järginud joomise koha pealt Go nõuannet. Tegin tema diivanil istudes poolikule üksinda lõpu peale ja kaheksateistkümnes adrenaliinisööst tabas mind just siis, kui mulle hakkas tunduma, et suudan viimaks magama jääda: silmad vajusid tasapisi kinni, ma kohendasin patja, silmad jäidki juba kinni – ja järsku ilmus suletud laugude alla mu naise kuju, blondid juuksed verest pulstunud, nuttev ja valust pime, roomamas meie köögi põrandal. Hüüdmas minu nime. Nick, Nick, Nick!
Kummutasin agaralt pudelit, lootuses une hõlmast kinni hakata – mannetu katse. Uni on nagu kass, tuleb su juurde ainult siis, kui on näha, et ta sulle korda ei lähe. Jätkasin joomist ja korrutasin oma mantrat. Ära mõtle enam millelegi, lonks, tühjenda pea mõtetest, lonks, ausalt, kuule, tühjenda pea mõtetest, kohe praegu, lonks. Sa pead homme vormis olema, pead korralikult välja magama! Lonks. Suutsin alles koidu eel pooleldi unne vajuda ja ärkasin sellest ebamäärasest seisundist tunni aja pärast hirmsa pohmakaga. See polnud küll lausa invaliidistav pohmakas, aga ikka päris korralik. Pea nagu munakoor, mõtlemisvõime pärsitud. Uimane. Mitte päris kaine. Kõndisin Go Subaru juurde nagu kogeleja, kellele iga sõna raskusi valmistab, jalad oleksid kuulunud justkui kellelegi teisele, varbad selja suunas. Olin õe auto ajutiselt enda käsutusse saanud. Politsei oli mu vähekasutatud Jetta nagu ka mu sülearvuti lahkelt oma hoole alla võtnud – puhas formaalsus, nad on lihtsalt kohustatud neid uurima, kinnitati mulle. Sõitsin koju, et ennast viisakalt riidesse panna.
Meie tänaval kükitas kolm politsei patrullautot, vähesed naabrid vahtisid niisama. Carli polnud näha, see-eest olid välja ilmunud proua kristlane Jan Teverer ja Mike, kolmeaastaste katseklaasikolmikute Taylori, Topheri ja Talullah’ isa. („Ma vihkan neid kõiki juba nende nimede pärast,” teatas Amy, kes põlgas kõike, mis lõhnas trendi järele. Kui ma selle peale märkisin, et Amy oli ka kunagi trendikas nimi, ütles mu naine: „Nick, sa ju tead mu nime lugu.” Kusjuures mul polnud aimugi, mida ta silmas peab.)
Jan noogutas eemalt, vältides silmsidet, kuid Mike loivas lähemale, kui ma autost välja ronisin. „Tunnen kaasa, mees, kui ma saan midagi teha, siis anna ainult teada. Ükskõik mida. Ma niitsin hommikul muru ära, et sa ei peaks vähemalt selle pärast muretsema.”
Mike ja mina käisime kordamööda meie kandi tühjalt seisvate majade ümbert muru niitmas – kevadised paduvihmad olid muutnud need aiad džungliks, mis meelitas ligi pesukarusid. Neid elukaid jätkus igale poole, nad ründasid öösiti prügikotte, tungisid salaja keldrisse, lesisid verandal nagu laisad lemmikloomad. Niitmine ei paistnud neid eemale peletavat, aga siis me vähemalt nägime nende tulekut.
„Aitäh, mees, ole sa tänatud,” ütlesin.
„Mees, minu naine, ta on sellest peale, kui uudist kuulis, täitsa hüsteerikas,” jätkas Mike. „Totaalses hüsteerikas.”
„Väga kurb seda kuulda,” ütlesin. „Pean nüüd…” Osutasin oma uksele.
„Ainult istub, midagi ei suuda teha, vahib Amy pilte ja lahistab nutta.”
Ma üldse ei kahelnud, et Internet oli just Mike’i teisepoole taoliste nutunaiste haiglaste vajaduste rahuldamiseks üleöö Amy piltidega üle ujutatud. Ma ei oska draamakuningannadele kaasa tunda.
„Kuule, ma tahtsin küsida…” alustas Mike.
Patsutasin ta kätt ja osutasin jälle uksele, nagu mind ootaksid pakilised asjatoimetused. Keerasin ringi, enne kui ta jõudis teemat edasi arendada, ja koputasin omaenda maja uksele.
Politseinik Velasquez juhatas mu trepist üles minu enda magamistuppa minu isikliku riidekapi juurde – mööda hõbedase läikega täiuslikus pakendis kingikarbist – ja lubas mul lahkelt seal rippuvaid riideid kasutada. Tõmbusin pingule mõtte juures, et pidin valima, mida selga panna selle pika pruuni patsiga noore naise ees, kes kindla peale vaatas mind arvustava pilguga, otsustas minu üle. Lõpuks ma krabasin, mis kätte juhtus, tulemus oli lõdvalt ärimehelik, viigipüksid ja lühikeste varrukatega särk, nagu ma läheksin koosolekule. Sellest saaks huvitava essee, mõtlesin endamisi: kuidas valida riietust, kui su armsam on teadmata kadunud. Ablas uut vaatenurka jahtiv kirjanik minus oli jälle pead tõstnud, teda oli võimatu välja lülitada.
Toppisin kõik kotti ja keerasin ringi, mu pilk langes põrandal seisvale kingipakile. „Kas tohib, ma vaatan, mis seal sees on?” küsisin politseinikult.
Naine lõi kõhklema, kuid otsustas asjatult mitte riskida. „Ei, kahjuks ei tohi, söör. Parem mitte, vähemalt praegu.”
Kingipaber oli servast ettevaatlikult lahti lõigatud. „Kas keegi juba avas selle?”
Naine noogutas.
Astusin Velasquezest mööda kingituse poole. „Kui paki sisu on juba nagunii läbi vaadatud…”
Ta tõkestas mul tee. „Söör, ma ei saa teile selleks luba anda.”
„Naeruväärne. Pakk on mulle minu naiselt…”
Trügisin jälle temast mööda, kummardusin ja sain juba ühe käega karbi servast kinni, kui politseinik võttis mu selja tagant haardesse. Tundsin äkilist vihasööstu mõtte juures, et see naine julgeb mulle öelda, mida ma tohin või ei tohi teha omaenda majas. Kuidas ma ka ei püüaks olla oma ema poeg, tungib isa hääl mõnikord mu teadvusse nagu kutsumata külaline, külvab sinna hirmsaid mõtteid, inetuid sõnu.
„Söör, see on kuriteo sündmuspaik, te…”
Kuradi libu.
Järsku oli tema partner Riordan ka magamistoas ja minu kukil ja mina püüdsin lahti rabeleda – olgu, olgu, kurat võtaks – ja siis talutasid nad mu jõudu kasutades trepist alla. Välisukse ees oli käpuli maas mingi naine, ta põrnitses põrandalaudu, küllap otsis verepritsmeid. Ta heitis mulle ükskõikse pilgu ja roomas edasi.
Püüdsin tagasi Go juurde ümber riietuma sõites rahuneda. See oli ju vaid üks neist lugematutest jaburustest, millega politsei juurdluse käigus mu kannatuse proovile paneb (ma hindan reegleid, millel on mõte, mitte neid, kus puudub igasugune loogika). Ei tohi niimoodi ärrituda: ära mine politseiga vastuollu, käskisin ennast. Korda, kui vaja: ära mine politseiga