Kadunud. Gillian Flynn
Читать онлайн книгу.
tal juukseid. Olen juba nii retro, et hakkan varsti kasutama selliseid sõnu nagu tengelpung, astun uksest välja, seljas klassikaline tviidmantel, huuled punaseks võõbatud, et minna kosmeetiku juurde. Ma ei lase end millestki häirida. Sest kõik saab nagunii lõpuks korda, iga ebameeldivus muutub automaatselt naljakaks looks, mida ma saan talle õhtust süües rääkida. Kujuta ette, kallis, ma ajasin täna ühe kodutu alla… Hahahaa! Oi, kui lõbus meil sinuga on!
Nick on nagu klõmakas kanget alkoholi: ta laseb mul kõike õiges valguses näha. Mitte uues valguses, vaid just nimelt õiges. Tänu Nickile olen aru saanud, et see tõepoolest ei tähenda maailma lõppu, kui elektriarve maksmine paar päeva hilineb või mu viimane test on natuke tobe. (See aitas lugejal välja selgitada, ja ma ei tee nalja, et milline puu ta on. Ma ise olen õunapuu! Ja mis siis?) Ei loe seegi, et kriitikud tegid värske „Imelise Amy” maatasa, arvustused olid õelad ja pärast kiratsevat algust kuivas läbimüük täiesti kokku. Pole üldse oluline, mis värvi ma värvin meie toa, kui kaua ma pean koju sõites ummikutes istuma ega isegi see, kas minu prügisorteerimisest ka päriselt mingit kasu on. (New York, vasta nüüd ausalt – on või ei ole?) See kõik ei loe, sest ma olen leidnud oma ainsa õige partneri. Ta on Nick, minnalaskev ja muretu, terane, naljatlev ja lahe. Kompleksivaba, rõõmsameelne. Tore. Suure peenisega.
Kõik need asjad, mis mulle enda juures varem ei meeldinud, on jäänud kuhugi tagaplaanile. Mis ongi vist see, mis mulle tema juures kõige rohkem meeldib – milliseks ta mind on muutnud. Mitte see, mis tundeid ta minus äratab, vaid just see, kes ma tänu temale olen. Ma olen lõbus. Ma olen mänguline. Ma olen valmis meeletusteks. Olen nii loomulikult õnnelik ja nii täiuslikult rahuldatud. Olen abielunaine! Seda on ikka veel nii imelik öelda. (Ei noh, ausalt, New York, ikkagi sellest prügisorteerimisest – kas või väike vihje?)
Me teeme koos lollusi, näiteks eelmisel nädalavahetusel sõitsime Delaware’i, sest kumbki meist polnud kunagi Delaware’is seksinud. Las ma maalin pildi, millest seekord saab tõesti klassika. Me ületame osariigi piiri, Tere tulemast Delaware’i, ütleb suur silt, ja veel on seal kirjas: Väike ime ja veel: Kõige esimene osariik ja siis veel: Maksuvabade sisseostude häll.
Delaware, nii mitme väärika identiteediga osariik.
Ma osutan esimesele pindamata kõrvalteele, mis mulle silma hakkab, ja me logistame viis minutit edasi, kuni kahel pool kasvab tihe männisalu. Kumbki ei ütle midagi. Tema laseb oma istme alla. Mina tirin seeliku üles. Mul ei ole aluspükse, ma näen, kuidas ta suunurgad vajuvad alla ja nägu lõtvub – tal on alati selline uimaselt otsustav nägu peas, kui ta mind tahab. Ronin talle peale, selg tema poole, nägu vastu tuuleklaasi. Mu keha surub roolile ja meie rütmiline liikumine toob kuuldavale lühidaid signaale, mis aimavad järele minu häälitsusi ja mu esiklaasile toetuv käsi tekitab märga lurtsuvat heli. Nick ja mina saame orgasmi ükskõik kus, kumbki ei põe rambipalavikku, oleme mõlemad selle üle üpris uhked. Ja siis me sõidame kohe tagasi kodu poole. Ma söön vinnutatud lihalõike ja toetan paljad jalad esipaneelile.
Me armastame oma maja. Seda, mille meile ehitas „Imeline Amy”. Brooklyni punakaspruunist liivakivist maja, mille mu vanemad mulle ostsid, otse Promenade’i äärde, uskumatu panoraamvaatega Manhattanile. See on nii ekstravagantne, et tekitab minus süümepiinu, kuid see on täiuslik. Ma püüan ikka veel oma rikka-ärahellitatudtüdruku kompleksist vabaneda, kui vähegi saan. Päris palju tuli ise teha. Kahe nädalavahetusega värvisime seinad ära: kevadroheliseks ja kahvatukollaseks ja sametiselt siniseks. Vähemalt teoorias. Ükski valitud värvidest ei osutunud päris selliseks, nagu me olime lootnud, aga me teeskleme, et need meeldivad meile sellegipoolest. Me täidame oma kodu vanakraamiturgudelt hangitud pudi-padiga, ostame plaate Nicki plaadimängija jaoks. Istusime eelmisel õhtul Pärsia vaibal, jõime veini ja kuulasime vinüülplaadi raginat. Taevas tumenes pikkamööda, Manhattan lülitas valgustuse sisse ja Nick ütles: „Just nii ma seda ette kujutasingi. Täpselt seda ma oma vaimusilmas nägin.”
Nädalalõppudel ajame kahekesi juttu neljakordse teki all, päikesekiirtes kümblev kollane päevatekk põse vastas. Isegi põrandalauad on vahvad: iga kord, kui me uksest sisse astume, kriuksuvad kaks kulunud lauda meile tervituseks. Jumaldan seda kõike, mulle meeldib teadmine, et kõik siin kuulub meile, et igivana põrandalamp kannab endas meie lugu samamoodi nagu kohvikannu kõrval seisev lopergune savitops, kus ei saa hoida midagi peale kõveraks väänatud kirjaklambri. Täidan oma päevi nuputades, kuidas ma saaksin teda hellitada – kui õige läheks ja ostaks piparmündiseepi, mis lebaks ta peopesal nagu soe kivi, või tooks poest õhukese lõhefilee, mille ma küpsetaksin talle õhtusöögiks tema ammuste jõelaevapäevade meenutuseks. Tean, et see on naeruväärne. Aga mulle ikkagi meeldib – poleks iialgi arvanud, et võin end mehe pärast narriks teha. Milline kergendus. Vaimustun isegi ta sokkidest, tal õnnestub jätta need vedelema naljakate pusadena, nagu koerakutsikas oleks need teisest toast kohale tassinud.
Oleme aasta aega abielus olnud ja mina olen armastusest ümmargune, kuigi meile muudkui korrutati, et esimene aasta saab olema hirmus raske, nagu me oleksime naiivsed lapsukesed, kes kangesti rindele kipuvad. Ei olnud seal midagi rasket. Meie abiellumine oli ette määratud. Täna on meie esimene pulma-aastapäev, Nick tuleb töölt koju juba lõunaks ja teda ootab minu korraldatud aardejaht. Kõik vihjed räägivad meist kahest, meie koosveedetud aastast:
Kui mu kallis mees end ära külmetab,
siis seda rooga tema ikka saab.
Õige vastus: aasiapärane supp, mida saab President Streeti Thai Towni restoranist. Juhataja ootab meid pärastlõunal taldrikutäie supi ja järgmise vihjega.
Edasi tulevad McCanni pubi Hiinalinnas ja Alice Imedemaal kuju Central Parkis. Nagu ekskursioon mööda New Yorgi vaatamisväärsusi. Kõige lõpuks jõuame Fultoni kalaturule, kus ostame kaks kena homaari. Mina hoian karpi nendega süles ja Nick niheleb närviliselt mu kõrval takso tagaistmel. Kihutame koju, kus ma poetan homaarid uude keedupotti meie vanal pliidil, aastaid Cape Codis suvitanud tüdruku vilunud elegantsiga, samal ajal kui Nick itsitab ja piilub hirmu teeseldes köögiukse varjust.
Minu ettepanek oli süüa täna hamburgerit. Nick leidis, et me peaksime siiski välja sööma minema, mõnda upsakasse viietärnirestorani ja tellima kuulsustega harjunud kelnerilt mitmekäigulise lõuna. Seega oleksid homaarid justnagu kuldne kesktee ja esindaksid just seda, mida kõik muudkui rõhutavad (ikka ja jälle, tüütuseni), et abielu tähendabki kompromisse!
Me sööme homaare võiga ja seksime põrandal ja vanal džässiplaadil laulab meile keegi naine oma tunneli lõpust kostva kähinaga. Joome kiirustamata parimat viskit, Nicki lemmikut, kuni jääme laisalt purju. Annan talle üle oma kingituse, tema himustatud Crane & Co monogrammiga kirjapaberi komplekti, elegantne tumeroheline ilukiri paksul kreemjal paberil, kuhu sulesepp saab oma mõtteid tindiga üles tähendada. Kirjanikuvääriline paber ja võib-olla ka väike vihje, et kirjaniku naine ei ütleks ära paarist armastuskirjast.
Siis me võib-olla seksime uuesti. Ja sööme veel öö hakul hamburgerit. Ja joome veel viskit. Voila: selle tänava kõige õnnelikum paarike! Ja ikka nad räägivad, et abielu nimel peab kõvasti vaeva nägema.
Nick Dunne
Boney ja Gilpin jätkasid minu küsitlemisega politseijaoskonnas, mis nägi välja nagu panga kiratsev harukontor. Nad jätsid mu neljakümneks minutiks üksinda tühja ruumi, kus ma püüdsin liikumatult istuda. Rahulikkuse teesklemine eeldabki mingil määral meelerahu. Lösutasin seal lauale toetades, lõug käsivarrel. Ootasin.
„Soovite ehk Amy vanematele helistada?” oli Boney minult küsinud.
„Ei tahaks neid paanikasse ajada,” vastasin mina. „Kui temast tunni aja pärast ikka veel midagi kuulda ei ole, siis helistan.”
See oli sama teksti kolmas trükk.
Viimaks astusid võmmid uksest sisse ja istusid minu vastu laua taha. Oleksin peaaegu naerma hakanud mõtte juures, kui väga see meenutas telerist nähtud krimifilme. Täpselt sama tuba olin ma näinud viimase kümne aasta jooksul kaabeltelevisiooni kanalite vahendusel ja need kaks politseinikku – kurnatud ja