Kadunud. Gillian Flynn
Читать онлайн книгу.
käest kinni hoides külaliste hulgas ringi, nende armastuse lool on alati olnud kindel koht Imelise Amy juttudes: mees ja naine juba veerand sajandit ühises loovas töös. Hingesugulased. Nad tõesti nimetavad ennast nii, mis on ka arusaadav, sest seda nad ilmselgelt ongi. Olles neid aastaid jälginud, võin ma seda kinnitada, väike üksildane ainus laps. Neil ei ole teravaid nurki, mida vastastikku maha hõõruda, ei mingeid põhimõttelisi vastuolusid, nad kulgevad läbi elu nagu kaks kokkukasvanud millimallikat, vaistlikult kokku tõmbudes ja välja sopistudes, teineteist oma selgrootu ollusega vastastikku täiendades. See hingesuguluse värk paistab nende näite põhjal nii lihtne. Öeldakse, et purunenud perekondade lastel on elus raske, aga ideaalsete abielude lastel on ka omad probleemid.
Muidugi pean mina istuma troonitaolisel samettoolil kusagil nurgas, kus on vaikne, et mind saaksid usutleda õnnetud lapseohtu praktikandid, kellele toimetaja tegi ülesandeks „tuua paar lauset tsiteerimiseks”.
Mis tunne on viimaks näha, kuidas Amy abiellub Andyga? Sest te ise olete ju vallaline, eks ole?
Küsimuse esitaja on:
a) Andekspaluva olekuga punnsilmne lapsuke, märkmik toetatud ranitsale.
b) Liiga pidulikult riides, lakutud soenguga näitsik, jalas kepimind kingad.
c) Innukas tätoveeritud rokitšikk, kes tunneb Amy vastu suuremat huvi, kui seda võiks ühest tätoveeritud rokitšikist arvata.
d) Kõik kolm.
Õige vastus: d.
Mina: „Oo, mul on nii hea meel Amy ja Andy pärast, soovin neile kõige paremat. Ha-ha.”
Mu vastused kõigile ülejäänud küsimustele, suvalises järjekorras:
„Üks osa Amy lugudest on minust inspireeritud ja muu puhas väljamõeldis.”
„Olen praegu rõõmsalt vallaline, minu elus pole ühtki Asjalikku Andyt!”
„Ei, ma ei leia, et Amy käsitleks mehe ja naise suhete dünaamikat liiga lihtsustatult.”
„Ei, ma ei ütleks, et Amy on aegunud, minu meelest on see raamatusari klassika.”
„Jah, ma olen vallaline. Minu elus pole praegu Asjalikku Andyt.”
„Miks on Amy nii imeline ja Andy pelgalt asjalik? Kas teie siis ei tea ühtegi tugeva iseloomuga säravat naist, kes on otsustanud leppida täiesti tavalise mehega nagu Asjalik Andy? Ah, ma tegin ainult nalja, ärge seda küll kirja pange.”
„Jah, ma olen vallaline.”
„Jah, mu vanemad on kahtlemata hingesugulased.”
„Jah, ma tahaksin seda kunagi ka ise kogeda.”
„Vallaline, ära arvasid, sitapea.”
Ikka need samad küsimused ja mina pean teesklema, et need ärgitavad inimesi edasi mõtlema. Ja küsija teeskleb samuti, et tema küsimused ärgitavad inimesi edasi mõtlema. Olgu kiidetud tasuta joogid.
Ja siis ei tule enam keegi mind küsitlema – juba nii ruttu – ja suhtekorralduse neidis teeskleb, et see on ju tore: nüüd te saate vabalt pidutseda! Ma poetan end vaikselt (väheste) külaliste sekka, kus mu vanemad on oma sõiduvees, palged õhetamas: hambuline naeratus Randi näol toob meelde eelajaloolise mereeluka, Marybeth noogutab ägedalt pead nagu õnnelik ökokana, nende käed on kokku põimunud, nad ajavad teineteist naerma, naudivad teineteise seltskonda, on teineteisest ahvivaimustuses – ja mina tunnen ennast nii kuradi üksildasena.
Lähen koju ja nutan natuke. Saan varsti kolmkümmend kaks. See pole mingi arvestatav vanus, eriti veel New Yorgis, aga ma pean endale tunnistama, et sellest on aastaid, kui mõni mees minus üldse mingeid tundeid äratas. Kui suur on siis tõenäosus, et ma kohtan kedagi, kellesse armuda, veel vähem, et ma armun nii tuliselt, et tahan temaga abielluda? Olen väsinud mitte teadmast, kellega ma kunagi elama hakkan või kas ma üldse kunagi kedagi kohtan.
Mul on palju sõpru, kes on abielus, mitte küll palju neid, kelle abielu on õnnelik, aga ikkagi päris palju abielus sõpru. Need vähesed, kes elavad õnnelikus abielus, on sarnaselt mu vanematega minu vallalise staatuse üle suures hämmastuses. Selline tark ja ilus ja tore tüdruk, nii mitmekülgsete huvidega, nii särtsakas, sinna juurde veel lahe amet ja armastavad vanemad. Ja ärme unustame: rikas kah veel. Nad kibrutavad laupa ja tuletavad meelde mehi, kellega nad võiksid mind kokku viia, aga me kõik ju teame, et järel pole enam kedagi, vähemalt mitte kedagi, kes oleks minu vääriline, ja ma aiman nende varjatud kahtlusi, et minu endaga on midagi valesti, et minus on mingi viga, mis ei lase mul mitte millegagi rahule jääda ega mitte kedagi rahuldada.
Need, kes ei ole oma mehega hingesugulased, need, kes on lihtsalt saatusega leppinud, suhtuvad teemasse veel suurema üleolekuga – leida endale mees, kellega abiellu heita, pole sugugi nii raske. Nagunii ei ole ükski suhe täiuslik, ütlevad nad, just need, kes lepivad kohusetundliku seksi ja mandunud magamistoarituaalidega, kelle vestluspartneriks on abikaasa asemel teler, kes kujutavad ette, et mehe allaheitlikkus – jah, kallis, olgu siis nii, kallis, – on sama, mis ühel meelel olemine. Ta teeb nii, nagu sina tahad, ainult sellepärast, et ei viitsi sinuga vaielda, mõtlen mina. Su väiklased nõudmised panevad ta ainult tundma, et ta on sinust üle või tekitavad trotsi, ja ühel ilusal päeval ta hakkab keppima oma nägusat noort kolleegi, kes ei esita talle mingeid nõudmisi, ja siis oled sina nagu puuga pähe saanud. Mina igatahes eelistan meest, kes julgeb mulle vastu hakata, kes võtab mu vahele, kui ma teen tobedusi. (Aga kellele mu tobedused siiski mingil määral ka meeldivad.) Ja samas: kindlasti ei taha ma sellist suhet, kus teineteise kallal pidevalt näritakse, naljatamise varjus teineteist solvatakse, pööritatakse silmi ja „vaimukalt” paljastatakse partneri vigu sõprade ees, lootuses meelitada neid oma leeri vaidluses, millest neil pole sooja ega külma. Need kohutavad kui ainult kooselud: meie abielu võiks olla õnnelik, kui ainult… Ja sa taipad, et see kui ainult nimekiri on palju pikem, kui kumbki osapool ise aimatagi oskab.
Seega ma tean, et piskuga leppida oleks vale, aga see teadmine ei tõsta mul tuju, kui ma näen, kuidas kõik mu sõbrad moodustavad paare ja mina istun reede õhtul kodus, avan pudeli veini, kokkan midagi eriti head ja kinnitan endale, et milline suurepärane õhtu, justkui ma oleksin ise enda kavaler. Või käin lugematutel pidudel ja lõpututes baarides, lõhnastatud ja lootusrikas, liigun inimeste vahel ringi ja pakun end nagu mingit kahtlasevõitu magustoitu. Ma käin kohtamas meestega, kes on kenad, hea välimusega ja targad – paberil lausa täiuslikud –, aga nad tekitavad minus tunde, nagu ma oleksin sattunud võõrale maale, kus pean pingutama, et teha ennast arusaadavaks ja tõestama, kes ma tegelikult olen. Kas pole siis iga suhte nurgakivi see, et sa lihtsalt taipad, kes teine inimene on, saad temast aru? See mees mõistab mind. See naine mõistab mind. Kas pole selles lihtsas fraasis midagi maagilist?
Nii sa siis kannatad välja õhtu koos paberil täiusliku mehega – kohmakad naljad, mis ei taba märki, terased märkused, millest ta aru ei saa. Aga võib-olla ta siiski taipas, et sa ütlesid midagi vaimukat ja lihtsalt ei oska sellega midagi peale hakata, hoiab seda kimbatuses peopesal, nagu teie vestlusest oleks midagi maha tilkunud, ja pühib selle hiljem vaikselt maha. Veel üks tund pingutamist, et teineteiseni jõuda, teineteise ainukordsust tunnustada, sa jood natuke liiga palju ja püüad meeleheitlikult. Sa lähed koju, poed oma külma voodisse ja kinnitad endale: läks ju päris kenasti. Ja terve su elu on päris kenasti, ikka ja jälle.
Ja siis Seitsmendal avenüül, kui sa parajasti ostad valmistükeldatud melonit, põrkad sa kokku Nick Dunne’iga ja põmaki – sind on ära tuntud, sinust on aru saadud, teist mõlemast vastastikku. Te mõlemad peate oluliseks samu asju, mida mäletada. (Ainult üks oliiv.) Te liigute samas rütmis. Klõps. Te lihtsalt tunnete teineteist. Ja järsku sa näed, kuidas te voodis raamatut loete, küpsetate pühapäeviti vahvleid ja naerate lihtsalt niisama ja tema huuled otsivad sinu omi. Ja see on nii palju parem kui päris kenasti, et sa ei saa enam kunagi leppida sellega, et on päris kenasti. Nii kiiresti on kõik muutunud. Ja sa mõtled: Oo, see ongi minu ülejäänud elu. Jõudis viimaks