Kadunud. Gillian Flynn
Читать онлайн книгу.
isegi lauamängude õhtu korraldamist, kuigi enamik meie kliente on liiga vanad, et nostalgitseda selliste mängude järele nagu „Näljane jõehobu” või „Elumäng”, kus väikesi plastautosid täidetakse tillukeste abielupaaride ja nende nööpnõelasuuruste maimukestega. Ma ei suutnud kuidagi meenutada, kas selles lauamängus saigi üldse võita. (Päeva lelufilosoofiline kild.)
Go valas mulle uue õlle, endale samuti. Tema vasak silmalaug oli kahtlaselt raske. Kell näitas keskpäeva, täpselt 12, ja mind hakkas huvitama, millal ta juba alustas. Viimane kümnend oli Go jaoks kulgenud üle kivide ja kändude. Minu tuumafüüsiku aju ja rodeokauboi uljusega ettevõtlik õde oli üheksakümnendate lõpul kolledži pooleli jätnud ja Manhattanile kolinud. Ta oli üks neid algupäraseid arvutihaisid – teenis kaks aastat roppu raha, kuni IT-mull lõhkes ja eilsed edulood valamust alla loputas. Go säilitas külma närvi. Kahekümnes sünnipäev alles seljataha jäänud, kolmekümnendani veel kõvasti aega, küll tema juba hakkama saab. Teise vaatuse alguseks oli tal ette näidata ülikoolidiplom, mis avas talle ukse pangandusmaailma. Temast sai keskastme investeerimispankur, karjäär polnud ei hiilgav ega ka häbiväärne, aga õige pea, 2008. aastal, kui pangad üksteise järel lekkima hakkasid ja põhja läksid, jäi ta oma soojast kohast ilma. Ma isegi ei teadnud, et ta on New Yorgist ära sõitnud, kuni ta helistas mulle ema majast: mulle aitab. Püüdsin teda ümber veenda, anusin, et ta naaseks, kuid ei kuulnud vastuseks midagi peale põikpäise vaikuse. Tegin pärast seda kõnet mureliku palverännaku õe Bowery korteri juurde, kus ma silmasin väljas tuletõrjetrepil kollaseks kuivanud Garyt, tema jumaldatud kummipuud, ja taipasin, et ta ei tule siia enam tagasi.
Baar mõjus Gole turgutavalt. Ta hoidis arvepidamise korras ja täitis õlleklaase. Näppas aeg-ajalt jootrahapurgist münte, aga ta tegigi minust rohkem tööd. Me ei meenutanud kunagi oma endist elu. Me nimi on Dunne, edu läks, kui oleks näinud und, ja me olime selle mõttega hämmastavalt kergesti leppinud.
„Okei, räägi,” ütles Go, see oli tema viis vestlust alustada.
„Ah.”
„Ah mida? Ah, kehvasti? Sa näed vilets välja.”
Kehitasin jaatavalt õlgu, õde luges mu näoilmet.
„Amy?” küsis ta. Sellele oli lihtne vastata. Ma kehitasin jälle õlgu, mis parata moel.
Go tegi mulle lõbusat nägu, küünarnukid baariletil, lõug pihkude vahel, valmis asjatundlikult analüüsima minu abielu. Go, üheliikmeline ekspertide nõukogu. „Mis temaga on?”
„Halb päev. Täna on lihtsalt halb päev.”
„Ära lase tal sind ärritada.” Go läitis sigareti. Ta tegi iga päev ainult ühe suitsu. „Naised on üldse hullud.” Ennast ta üldmõiste „naised” alla ei liigitanud, Go kasutas seda sõna alati põlglikult.
Puhusin Go suitsu talle tagasi. „Täna on meie aastapäev. Viies.”
„Ohhoo.” Õde kallutas pea taha. Meie pulmas oli ta pruutneitsi, üleni tumelillas – pilkupüüdev ronkmustade juustega ametüstina veiklev daam, nagu Amy ema teda kirjeldas –, aga tähtpäevad tal meeles ei püsinud. „Jahaa. Kuramus. Oh sa poiss. Küll aeg lendab.” Ta puhus mulle jälle suitsu näkku, mängis meie loidu kopsuvähi jagamise mängu. „Siis ta muidugi korraldab sulle selle, häh, mis ta oligi, mitte laibaleidmise…”
„Aardeotsimise,” täpsustasin.
Mu naine armastab mänge, eelkõige partnerile ärategemise mänge, aga ka päris mänge lõbu pärast ja meie pulma-aastapäevaks mõtles ta alati välja ülimalt keerulise mõistatustest koosneva aardeotsimise mängu, kus iga lahendus juhatas kätte järgmise mõistatuse peidupaiga ja kõige lõpus ootas kingitus. Sama oli teinud tema isa ta emale igal aastal ja ärge te arvake, nagu ma ei oleks tabanud ära seda soorollide äravahetamise vihjet. Aga mina polnud kasvanud üles Amy perekonna rüpes, mina kasvasin oma kodus ja viimane kingitus, mida ma mäletan oma isa emale tegemas, oli triikraud, mille ta jättis köögilauale, sellel polnud isegi kingipaberit ümber.
„Kas veame kihla, kui tigedaks ta tänavu saab?” küsis Go ja naeratas mulle üle õlleklaasi serva.
Amy aardejahtidega oli see häda, et ma ei saanud tema vihjetest kunagi sotti. Meie esimesel aastapäeval veel New Yorgis sain läbi häda hakkama kahega seitsmest. Mis jäigi mu kõigi aastate parimaks saavutuseks. Tookord kõlas esimene vihje nii:
Kuum suudlus ükskord sügisesel teisipäeval.
Seal, kus teised küll vaevalt pelgupaika näevad.
Kas olete kunagi lapsena osalenud etteütlusvõistlusel, kus tuleb sõna tähthaaval valjusti välja öelda? Mäletate seda silme ees virvendamise hetke – sõna on just välja hõigatud ja sa piinad oma aju, lootuses õige kirjaviis vägisi välja pigistada? Täpselt sama tunne – tühja pea paanika.
„Iiri pubi mitte just kõige iirilikumas ümbruses?” Amy püüdis mind edasi aidata.
Ma hammustasin huulde, peaaegu kehitasin õlgu ja põrnitsesin meie elutuba justkui lootuses seal kusagil õiget vastust näha. Ta andis mulle veel ühe väga pika minuti lisaaega.
„Me ekslesime vihmasajus,” ütles ta häälega, mille anuv toon ähvardas iga hetk tusaseks muutuda.
Ma viisin pooliku õlakehituse lõpule.
„McManni pubi, Nick. Sa ju mäletad, kuidas me Hiinalinnas seda dim sum kohta otsides ära eksisime, vihma sadas, see pidi asuma Konfutsiuse kuju lähedal, ainult et neid kujusid oli kaks tükki, ja lõpuks me pagesime sinna täitsa suvalisse Iiri pubisse, olime mõlemad läbi ligunenud ja kummutasime mõne viski ja siis sa haarasid mu oma embusse ja suudlesid ja see oli…”
„Just! Oleksid pidanud Konfutsiuse oma vihjesse panema, siis ma oleksin kohe taibanud.”
„Kuju pole üldse oluline. Tähtis oli koht. Ja see hetk. Ma lihtsalt arvasin, et see oli väga eriline.” Ta lausus need viimased sõnad lapsehäälega, mis oli mulle kunagi armas tundunud.
„See oli eriline.” Tõmbasin ta enda vastu ja vajutasin suule suudluse. „See eriline musi on minu viis tähistada. Lähme nüüd ja kordame seda McMannis.”
McManni baarmen, suur habetunud karu moodi nooruk, naeratas meie sisenedes laialt, kallas mõlemale viskit ja lükkas uue vihje üle leti.
Kui olen kurb ja minu meel on must,
on üks vaid paik, kus tahan olla just.
Selleks osutus Alice Imedemaal kuju Central Parkis, sest Amy oli rääkinud mulle – ta tõesti oli rääkinud, mitmel korral, nagu ta väga hästi mäletas –, kuidas ta oli lapsepõlves alati sellest lohutust leidnud. Mina ei mäletanud mitte ainsatki neist vestlustest. Ausalt, ma lihtsalt ei mäleta. Mul on kergekujuline tähelepanu hajumise sündroom, pealegi on Amy alati mul pea segi ajanud, sõna otseses, mõtlemisvõime halvamise mõttes, nii nagu virvendav tuluke pimestab silmi. Mulle piisas sellest, et sain olla tema lähedal ja kuulda ta häält, see, mida ta rääkis, polnud kuigi oluline. Oleks pidanud olema, aga ei olnud.
Selleks ajaks, kui me õhtu hakul kingitusi vahetasime – esimesel aastal pidid need muidugi olema paberist – Amy enam minuga ei rääkinud.
„Ma armastan sind, Amy. Sa ju tead, et armastan,” ütlesin mina, kõndides oma naise kannul turistidest ummistatud kõnniteel, külg ees läbi võõraste perekondade, kes kaasinimestest välja tegemata ammulisui ringi vahtisid. Amy libises osavalt läbi Central Parki rahvamassi, põigates kõrvale klaasistunud pilguga tervisejooksjate ja ettearvamatute rulluisutajate eest, komistamata maas kükitavate lapsevanemate ja väikeste laste otsa, kes taarusid ringi nagu joodikud, ta püsis ikka paar sammu minust eespool, suu kriipsuks surutud, sihitult edasi tõtates. Mina tema järel, et püüda ta kinni, haarata käest. Viimaks jäi ta seisma, pööras minu poole tuima näo ja kuulas mu ära, kui ma ise ärritust jõuga maha surusin: „Amy, ma ei mõista, miks ma peaksin tõestama oma armastust sinu vastu sellega, et mäletan täpselt samu asju, mis sinagi, täpselt nii, nagu sina. See ju ometi ei tähenda, nagu