Kadunud. Gillian Flynn
Читать онлайн книгу.
aastaid Amy vaevalt tundis meie ema. Nende harvad kohtumised tekitasid mõlemas ainult suurt segadust. Amyl oli kombeks hiljem päevade kaupa nendevahelist vestlust lahata – „Ja mida ta mõtles selle all, kui ta ütles, et…” –, nagu mu ema oleks mingi põliselanik, kes tuleb tundrast linna, külakostiks seljatäis toorest jakiliha ja kauplemiseks pihutäis nööpe, lootuses saada Amylt midagi sellist, mida Amy ei kavatse talle pakkuda.
Amy ei tahtnudki mu perekonda tundma õppida, polnud kunagi ilmutanud huvi mu sünnikodu vastu ja ikkagi leidsin mina mingil seletamatul põhjusel, et koju tagasi pöördumine on hea mõte.
Padi soojenes mu hommikusest hingeõhust ja ma vahetasin mõttes teemat. Täna polnud õige päev tagantjärele tarkuseks ja kahetsuseks, täna oli tegude päev. Alumiselt korruselt kostis ammuunustatud hääli: Amy hommikusööki valmistamas. Puidust kapiuste paukumine (kolaki!), metallist ja klaasist nõude kolin (klirr-klärr!), pottide-pannide nihutamine (kriips-kraaps!). Kulinaarse orkestri häälestamine enne lärmakat esitust ja lõppakordi – põrandale kukkunud koogivormi veeremise trummisoolo, mis päädib pläriseva mürtsuga vastu seina. Teoksil oli midagi erilist, tõenäoliselt krepid, sest krepid on erilised ja täna tahtis Amy valmistada midagi erilist.
Täna oli meie viies pulma-aastapäev.
Ma läksin paljajalu ülemisele trepiastmele ja jäin kuulatama, surusin varbad paksu seinast-seina vaipa, mida Amy põhimõtteliselt jälestas, ja küsisin endalt, kas ma olen valmis minema alla oma naise juurde. Amy askeldas köögis, aimamata mu kõhklusi. Ta ümises midagi melanhoolset ja tuttavat. Pingutasin kuulmist ja mõistatasin – folk? hällilaul? – kuni tundsin ära „M*A*S*H-i” tunnusmeloodia. Refrään lubas lahkelt: enesetapp on valutu. Läksin trepist alla.
Jäin uksele passima ja oma naist jälgima. Ta oli võikollased juuksed vihku sidunud, hobusesaba vehkis rõõmsalt nagu keksunöör, ta imes hajameelselt kõrvetada saanud sõrmeotsa ja ümises, näpp suus. Ümises vaikselt enda ette, sest laulusõnadega oskas Amy lihtsalt uskumatuid asju teha. Kui me alles käima hakkasime, tuli raadiost üks Genesise lugu: „Ta viib mu kaasa ja see on ülev tunne, jee.” Amy kõõrutas selle asemel: „Ta võtab mu kaabu ja paneb selle ülemisele riiuli-lee.” Kui ma siis küsisin temalt, miks ta arvab, et need sõnad võiksid vähegi sinnapoole olla, vastas ta, et naine, kellest laul räägib, peab oma meest tõeliselt armastama, kui ta tema kaabu ülemisele riiulile paneb. Just siis ma tundsingi, kui väga mulle meeldib, tõeliselt meeldib see tüdruk, kes oskab kõik asjad ära seletada.
Selles on midagi häirivat, kui südantsoojendav meenutus paneb su külma tundma.
Amy vahtis pannil särisevat kreppi ja limpsas midagi oma randmelt. Ta nägi välja võidukas, abikaasalik. Kui ma võtaksin ta praegu oma käte vahele, lõhnaks ta metsamarjade ja tuhksuhkru järele.
Märganud vaikselt kohale hiilinud mind, jalas närused bokserid, unehigised juuksed püsti peas, nõjatus Amy vastu köögikapi serva ja ütles: „No tere hommikust, ilus mees.”
Ma tundsin, kuidas õud koos oksemaitsega kurku kerkib. Mõtlesin endamisi: okei, las käia.
Jäin tööleminekuga kenakesti hilja peale. Kui me olime kodulinna tagasi kolinud, tegime õega midagi väga rumalat. Nimelt seda, millest me alati rääkinud olime. Me avasime baari. Laenasime selleks Amy käest raha – kaheksakümmend tuhat dollarit –, mis varem oleks olnud tema jaoks köömes, nüüd aga peaaegu kõik, mis talle veel jäänud oli. Vandusin, et maksan talle võla tagasi, protsentidega. Ma pole ometi selline mees, kes oma naise käest raha laenab – nägin selgelt, kuidas isa juba sellise mõtte peale huuli kõverdab. Nojah, eks mehi ole igasuguseid – tema kõige hävitavam ütlus, mille teise poole võisid ise juurde lisada – ja sina oled valet sorti mees.
Aga ausalt, see oli tegelikult praktiline otsus, tark ärialane samm. Me pidime Amyga mõlemad leidma endale uue ala ja see oli minu võimalus. Kunagi leiab ka tema enda jaoks midagi uut või ei leia, igatahes võimaldasid Amy varanduse viimased riismed meile senikauaks vähemalt mingi sissetuleku. Nagu üüritud eramul, kus me nüüd elasime, oli ka baaril mu lapsepõlves sümboolne tähendus – see oli koht, kus käisid ainult täiskasvanud, et teha seal asju, mida täiskasvanud teevad. Võib-olla ma sellepärast tahtsingi nii kangesti selle ära osta, kui olin senisest sissetulekuallikast ilma jäänud. Baar pidi aitama mul meeles pidada, et ma olen siiski täiskasvanu, täisealine meesterahvas, ühiskonna täisväärtuslik liige vaatamata sellele, et jäin ilma karjäärist, mis oli andnud mulle identiteedi. Ma ei kavatsenud teha enam sama viga, kunagi nii rohkearvulised ajakirjadele kirjutajate karjad jäävad ka tulevikus jalgu – Internetile, masule, Ameerika laiale üldsusele, kes eelistab vahtida telekat, mängida videomänge ja teatada elektrooniliselt sõpradele uudist, et vihm imeb täiega! Samal ajal ei suuda elektroonika iialgi asendada sooja päeva mõnusat viskisurinat jahedas hämaras baaris. Inimlik soov minna ja teha üks väike drink ei sure kunagi välja.
Meie baar asub tänavanurgal, sisekujundus on kuidagimoodi kokku sobitatud nagu lapitekk. Kõige tähelepanuväärsem on nikerdatud lohepeade ja inglinägudega massiivne tammine Victoria-aegne baarilett – ekstravagantne puidust meistritöö meie tatisel plastmassiajastul. Kõik ülejäänu ongi ausalt öeldes tõeliselt tatine, iga aastakümmet esindab selle perioodi kõige mannetum tunnusmärk: põrandal Eisenhoweriaegne linoleum, servadest keerdus nagu kärssama läinud röstsai, labased puust seinapaneelid, mis viivad mõtted vägisi seitsmekümnendate isetegevuslikule pornovideole, halogeen-põrandalambid, alateadlik viide minu üheksakümnendatesse maha jäänud ühikatoale. Kummalisel kombel on üldmulje isegi hubane, mitte niivõrd baarilik, vaid nagu hea pealehakkamisega alustatud põhjalik remont, mis jäi kahjuks pooleli. Lisaks veel joviaalne – me jagame parkimisplatsi kohaliku keeglisaaliga ja iga kord, kui klient baari ukse hooga lahti lööb, tervitab teda kukkuvate keeglikurikate võidukas kolin.
Me panime oma baarile nimeks „Baar”. „Inimesed hindavad meie irooniat ega oska kahtlustada, et meile ei tulnud lihtsalt midagi muud pähe,” arutles mu õde.
Oo jaa, me olime enda meelest ühed ütlemata terased njuujorklased – see nimi oli nali, millele keegi teine pihta ei saa, igatahes mitte meie moodi. Nimelt sügavuti. Kujutasime elavalt ette, mismoodi kohalikud laupa kibrutavad – miks nad oma baari „Baariks” ristisid? Aga siis ütles meie esimene külastaja, hallipäine daam, kes kandis bifokaalseid prille ja roosasid dresse: „Mulle see nimi meeldib. Selles „Hommikusöök Tiffany juures” oli ka – Audrey Hepburni kassi nimi oli Kass.”
Pärast seda me oma üleolekut enam nii selgelt ei tajunud ja nii oligi ehk parem.
Ma keerasin parkimisplatsile. Ootasin ära keeglisaalist kostva juubeldamise, mis tähistas täistabamust – ma tänan, kamraadid, tänan südamest –, enne kui autost välja tulin. Imetlesin mõnda aega ümbrust, vana hea vaade polnud mind ikka veel ära tüüdanud: masajas heledatest tellistest postkontor teisel pool teed (nüüdsel ajal laupäeviti suletud), tagasihoidlik beež kontorihoone paar maja edasi (nüüdsel ajal alaliselt suletud). Meie linn ei olnud jõukas – enam mitte, kaugel sellest. Põrgu päralt, see polnud isegi nime poolest ainulaadne, sest Missouri osariigis oli veel üks Carthage, kaardil asusime me oma nimekaimust põhja pool ja olime seega North Carthage, justkui oleks tegemist kaksiklinnaga, kuigi tegelikult eraldasid kahte linna sajad miilid ja meie olime see pisem kaksik, kena väike viiekümnendatest pärit alev, mis oli punnitanud end keskmist kasvu väikelinnaks ja pidas ise seda ilmingut progressiks. Igatahes oli see linn, kus kasvas üles meie ema ja kus ta kasvatas üles minu ja Go, mis tähendas vähemalt mingisugustki ajalugu. Vähemalt minu jaoks.
Kõmpides põiki üle parkimisplatsi, betoon pooleks umbrohuga, rändas mu pilk mööda tänavat edasi, kuni jäi puhkama jõel. Just seda olen ma meie linna juures alati armastanud – see pole rajatud mitte turvalisele kõrgendikule, kuhu Mississippi kenasti ära paistab, vaid me elame siin päris jõe ääres. Kui ma sama tänavat pidi muudkui edasi läheksin, sulpsaksin peagi jõkke, mis lainetab vähem kui meeter maad teepinnast allpool, ja oleksin hetke pärast juba poolel teel Tennessee’sse. Kõik kesklinna majad kannavad veetaset tähistavaid märke, mis tehti sinna kuuekümne esimese, seitsmekümne viienda, kaheksakümne neljanda, üheksakümne kolmanda ning uue sajandi seitsmenda,