Kadunud. Gillian Flynn
Читать онлайн книгу.
on eeldusi saada kahe inimese omavaheliseks parooliks ja nostalgitsev korrutamine kasvataks aastatega naerufaktorit. Mu fantaasia hakkab tööle: Aasta pärast me jalutame temaga päikeseloojangul Brooklyni sillal ja üks meist sosistab: „Ainult ühe oliivi,” ja me mõlemad puhkeme naerma. (Kutsun end kiiresti korrale. Kohutav. Kui ta teaks, et ma mängin juba praegu seda aasta pärast mängu, põgeneks ta kabuhirmus ja mul ei jääks muud üle, kui imetleda tema kainet mõistust.)
Tunnistan ausalt, et peamine põhjus, mis paneb mind laialt naeratama, on mehe jalustrabav välimus. Ta on lausa häirivalt ilus, nii ilus, et sul hakkavad silmad peas pöörlema ja tekib kiusatus öelda välja see, mis on nii ilmne ja mida teised ei tihka valjusti kuulutada – „Tead sa ikka, kui ilus sa oled?” –, et seejärel jätkata vestlust teistel teemadel. Vean kihla, et sookaaslased vihkavad teda. Ta meenutab kaheksakümnendate noortefilmide rikast paha poissi, seda, kes kiusab tundelist tõrjutut, lõpuks saab kiusatu endale tordi näkku ja vahukoor valgub tema ülestõstetud krae pealt alla, samal ajal kui terve kohvik rõkkab naerda.
Aga see mees ei käituks selliselt. Tema nimi on Nick. Mulle hirmsasti meeldib ta nimi. See kõlab sõbralikult, normaalselt, sobib talle hästi. Kui ta mulle oma nime ütleb, kiidan mina: „Vaat see on üks õige nimi.” Ta nägu lööb särama ja ta kukub vaimutsema: „Nick on selline mees, kellega on lahe õlut libistada. Nick ei tee numbrit, kui sul tema autos süda pahaks läheb. Täitsamees see Nick!”
Ta lõbustab mind kohmakate naljadega. Ma saan pihta kolmele neljandikule tema viidetest mingitele filmidele. Olgu, heal juhul kahele kolmandikule. (Jäta meelde – too laenutusest The Sure Thing3.) Ta täidab ilma palumata mu klaasi, hangib minu jaoks ei tea mis imenipiga viimase tilga paremat kraami. Ta on kuulutanud mu oma valduseks, pannud lipu püsti nagu kullaotsija: mina jõudsin siia esimesena, see naine on minu, minu. Pärast kõiki neid närvilisi aupaklikke postfeministlikke mehi on päris hea tunda ennast kellegi vallutatud alana. Tal on lihtsalt võrratu naeratus, kassi naeratus. Ta peaks köhima välja kollaseid kanaarilinnusulgi, vaatab mind sellise näoga. Ta ei küsi, mis ametit ma pean ja sellest pole lugu, see on isegi meeldiv vaheldus. (Ma kirjutan, kas ma juba mainisin seda?) Taban tema kõnes jõena sillerdava Missouri aktsendi – ta sündis ja kasvas Hannibali linna lähedal, Mark Twaini lapsepõlvemaal, seal, kus kirjanik ammutas inspiratsiooni „Tom Sawyeri” kirjutamiseks. Ta jutustab mulle, kuidas ta töötas teismelisena aurulaeva peal – nüüdsel ajal on see õhtusöögi ja džässiga turistiatraktsioon. Kui ma siis selle peale naeru lagistan (ulakalt lapsik New Yorgi plika, kes ei ole mitte kunagi käinud mitte üheski lahmakas keskvööndi osariigis, kus Elab Väga Palju Teisi Inimesi), teeb ta mulle teatavaks, et Missoura on nõiduslik paik ja kõige kaunim maamuna peal, ükski teine osariik ei saa ligilähedalegi. Ta silmad on vallatud, ripsmed pikad. Aiman, milline ta lapsena välja nägi.
Me võtame kojusõiduks kahe peale takso, tänavalaternad joonistavad viirastuslikke varje ja juht kihutab, nagu ajaks meid keegi taga. Kell üks öösel jääme minu korterist tosina kvartali kaugusel toppama seletamatusse ummikusse, mis on New Yorgile nii iseloomulik, astume taksost välja külma kätte suure küsimärgi alla – mis saab edasi? – ja Nick saadab mu koju, ta käsi libiseb mu pepu peale, meie näod on kargest õhust kanged. Keerame ümber nurga hetkel, mil kohalik pagariäri võtab vastu tellitud tuhksuhkrulaadungit, seda kärutatakse alla keldrisse nagu tsemendikotte, valge magusa pilve sees eristuvad ainult laadijate siluetid. Terve tänav paisub kui valge puri, Nick tõmbab mu lähemale, naeratab jälle oma naeratust, võtab mu juuksesalgu kahe sõrme vahele ja libistab selle sõrmede vahelt läbi – kaks korda kergelt sikutades, nagu tõmbaks kellanöörist. Ta ripsmed on puudriga üle puistatud ja alla kummardudes pühib ta kõigepealt suhkru mu huultelt maha, et maitsta mind ennast.
Nick Dunne
Lükkasin lahti oma baari ukse, libisesin pimedusse ja hingasin sisse esimese tubli sõõmu selle päeva õhku, haistsin sigarette ja õlut, maha loksunud viski vürtsikust ja seismajäänud plaksumaisi kirbet rasvalõhna. Baari kõige kaugemas nurgas istus võimalikult omaette ainus külastaja – vanem naine Sue, kes oli käinud siin igal neljapäeval koos oma mehega, kuni viimane kolme kuu eest suri. Nüüd tuli ta neljapäeviti üksinda, ei kippunud kellegagi vestlema, istus niisama õlle ja ristsõnalehega lauas, jätkas traditsiooni.
Mu õde askeldas baarileti taga, juuksed tüütult tubli tüdruku klambritega kokku pandud, ta kastis õlleklaase kuuma vahutavasse vette ja tõstis kuivama, käsivarred punetamas. Go on sale ja isemoodi näoga, kusjuures mitte üldsegi inetu. Lihtsalt esimese hooga on raske aru saada, mismoodi võiksid ta näo eri osad omavahel kokku sobida: laiad lõuapärad, kena väike püstnina, tumedad ümmargused silmad. Mõnes vanas kultusfilmis lükkaks mees oma pehme viltkübara kuklasse, tooks kuuldavale vile ja kuulutaks: „Vaat see on alles vinge tots!” Võiks arvata, et kolmekümnendate ülenäideldud komöödiafilmidest tuttav iluetalon mõjub tänapäeva ebamaiselt täiuslike reklaaminägude taustal kohatult, mina aga olen aastatega aru saanud, et meestele mu õde meeldib, isegi väga, mis asetab minu kui tema venna olukorda, kus ma tunnen ühtaegu uhkust ja muret.
„Kas seda pimento sinki tehakse üldse veel?” küsis ta pilku tõstmata tervituse asemel, teades, et see olen mina, ja nagu alati valdas mind õde nähes kergendustunne – võib-olla pole kõik kõige paremas korras, aga kuidagi ikka saab.
Minu kaksikõde Go. Olen lausunud neid sõnu nii palju kordi, et need ei olegi enam tühipaljad sõnad, sellest on saanud julgust andev mantra: mukaksikõdego. Me sündisime seitsmekümnendatel, siis kui kaksikud olid veel erakordne nähtus, midagi peaaegu müstilist nagu ükssarve nõod või haldjarahva järeltulijad. Oleme kogenud isegi telepaatilist sidet. Go on tegelikult terve maamuna peal ainus inimene, kelle seltskonnas ma saan olla täiesti mina ise. Ma ei tunne vähimatki vajadust oma tegemisi tema ees õigustada. Temaga ma ei seleta, ei kahtle, ei pabista. Ma ei räägi talle absoluutselt kõigest, enam mitte, aga ma räägin talle rohkem kui kellelegi teisele, palju rohkem. Räägin talle nii palju, kui saan. Me veetsime üheksa kuud seljad vastamisi teineteist turvates. Sellest sai hiljem eluaegne harjumus. Mind ei häirinud kunagi, et mu kaksik on tüdruk, mis on haiglaselt eneseteadliku lapse puhul mõnevõrra ebaharilik. Mis ma oskan öelda? Ta oli lihtsalt alati nii lahe.
„Pimento sink, on vist selline lõunatoit, jah? Minu teada tehakse küll.”
„Peaksime hankima,” ütles Go. Ta kergitas mulle kulmu. „See mõte meeldib mulle.”
Ta kallas mulle ilma küsimata PBR-i vaadiõlut mitte just kõige puhtamasse klaasi. Märganud, kuidas ma põrnitsen eelmiste joojate jäetud jälgi selle serval, tõstis ta klaasi suule ja limpsas määrdunud kohta, sinna oma sülge jättes. Ta torkas klaasi mulle nina alla. „Kas nüüd kõlbab, aulik prints?”
Go on kindlalt seda meelt, et mina sain meie vanematelt igas mõttes parima – ma olin see poiss, keda nad olid endale tahtnud, ainus laps, keda nad endale majanduslikult lubada võisid, samal ajal kui tema tuli salaja, sokutas end minuga kaasa nagu kontvõõras. (Isa silmis veel eriti.) Talle tundub, et ta jäeti lapsena hooletusse, temasugune haletsusväärne olend pidi leppima teiste ära põlatud ülejääkidega, ikka ja jälle unustati talle lubatäht kooli kaasa anda, tema jaoks ei jätkunud ei raha ega heakskiitu. Kuigi mul on raske seda endale tunnistada, võib see pilt isegi osaliselt tõsi olla.
„Jah, mu väike räpane ori,” vastasin kuninglikult kõrgi käeliigutuse saatel.
Vajusin õlleklaasi kohale kühmu. Tundsin, et vajan veel paar klaasi lisaks. Närvid olid tänasest hommikust pingul nagu pillikeeled.
„Mis sinuga on?” küsis õde. „Näed kuidagi närviline välja.” Ta nipsas mu poole nõudepesuvahtu, see oli küll rohkem vesi. Ventilatsioon hakkas tööle ja pani meil juuksed pealael liikuma. Me mõlemad veetsime Baaris rohkem aega, kui tegelikult vaja oli. Baarist oli saanud see mängumaja, mis meil lapsepõlves puudus. Ühel eelmise aasta joomasel õhtul kangutasime lahti mõne kasti ema keldris – ta elas veel, kuid lõpp oli juba lähedal ja meie õega vajasime lohutust – ning otsisime suure ahhetamise ja purgiõlle rüüpamise saatel üles oma vanad lelud ja mängud.
„Kindel asi”, Bob Reineri komöödia (1985)