Kadunud. Gillian Flynn
Читать онлайн книгу.
majaesisele terrassile, istusin ülemisele trepiastmele ja sundisin end rahulikuks. Helistasin järjekindlalt Amy mobiilile, see lülitus iga kord postkasti ja ma kuulsin libekeelset lubadust kohe tagasi helistada. Amy helistas alati kohe tagasi. Nüüd oli kolm tundi mööda läinud, ilma et ta oleks seda teinud.
Ega ma oodanudki. Kavatsesin politseile selgeks teha: Amy ei oleks mitte ilmaski kodunt lahkudes teekannu keema jätnud. Ega ust lahti unustanud. Ega ühtegi hilpu triikimata jätnud. See naine teadis alati, mida ta teeb, ta ei oleks iialgi ühtki tööd pooleli jätnud (kaasa arvatud mehe ümberkasvatamine), isegi kui see töö oli talle vastumeelt. Need kaks nädalat, mis me Fidži saartel mesinädalaid veetsime, näris ta end kangelaslikult läbi hirmpaksust teosest pealkirjaga „Üleskeeratava linnu kroonika”4 ja heitis igava tekstiga võideldes mürgiseid pilke mulle, kes ma neelasin ühe kriminulli teise järel. Pärast töö kaotamist ja Missourisse kolimist paistis ta elu keerlevat (nagu pöörduks?) lõputute tähtsusetute pisiülesannete ümber. Nii et kleidi oleks ta kindla peale ära triikinud.
Ja siis veel see pilt, mis avanes meie elutoas – märgid, mis viitasid võitlusele. Ma teadsin juba, et Amy ei helista tagasi. Oleksin tahtnud järgmise etapi juurde edasi liikuda.
Praegu oli päeva kõige ilusam hetk: pilvitu juulitaevas, läänekaares aeglaselt loojuv päike. Taevase prožektori valgusvihk värvis looduse kuldseks ja lopsakaks nagu flaami kunstniku maalil. Politseiauto keeras maja ette. Kõik nägi välja nii tavaline: mina trepil istumas, õhtune lind puu otsas laulmas, kaks politseinikku autost kiirustamata välja ronimas, nagu nad oleksid tulnud siia piknikule. Tattnina-politseinikud, kahekümne ja kolmekümne vahel, enesekindlad ja ükskõiksed, harjunud rahustama murelikke lapsevanemaid, kelle teismelised pole kokkulepitud kellaajal koju tulnud. Pika patsiga hispaania juurtega neiu ja mereväelase hoiakuga mustanahaline noormees. Minu äraolekul oli Carthage muutunud veidi vähem valgeks (ainult õige pisut), aga segregatsioon oli siin ikka veel nii elujõuline, et igapäevaelus võis teist värvi inimesi kohata ainult sageli vahetuva tööjõuga ametites: kauba kohaletoimetajad, haiglapersonal, postitöötajad. Politseinikud. („See linn on nii valge, et mul hakkab siin imelik,” ütles Amy, kelle sõpruskonda oli multikultuursel Manhattanil kuulunud üksainus afroameeriklane. Torkasin selle peale, et tema vist eelistaks etnilist lavastust, kus lavakujunduse moodustavad eri värvi inimesed. Muidugi polnud see tark tegu.)
„Härra Dunne? Mina olen konstaabel Velasquez,” ütles naine, „ja see siin on konstaabel Riordan. Teie vist muretsete oma naise pärast?”
Riordan vahtis kommi lutsutades teele. Ma vaatasin, kuidas ta saadab pilguga jõe kohale lendu tõusnud lindu. Siis kinnitas ta pilgu jälle mu näole ja võitlusvalmilt paljastatud hambad reetsid mulle, et politseinik näeb seal sama, mida kõik teisedki. Mul on selline nägu, mis lausa kutsub virutama: töölisklassi taustaga Iiri nolgi kaasasündinud sarm, mis oleks justkui aheldatud rikaste vanemate kulul elava lontruse kesta. Ma naeratan palju, et seda muljet siluda, kuid see toimib harva. Kandsin kolledžis mõnda aega isegi prille, aknaklaasiga võltsinguid, mis oleksid pidanud jätma minust armastusväärse, omapoisiliku mulje. „Saad sa ikka aru, et niimoodi näed sa isegi veel ülbem välja?” leidis Go. Ma loobusin prillidest ja hakkasin veel rohkem naeratama.
Palusin politseinikel käeviipega siseneda. „Tulge sisse ja vaadake oma silmaga.”
Mõlemad astusid rihma kriuksudes ja püstoli kolksudes trepist üles. Jäin elutoa lävele seisma ja osutasin seal valitsevale kaosele.
„Aa,” ütles konstaabel Riordan ja surus sõrmed nukkide raginal rusikasse. Igavlev ilme oli kui käega pühitud.
Söögitoa toolidel istet võtnud Riordan ja Velasquez kummardusid ette ja esitasid mulle terve hulga kõige olulisemaid küsimusi – kes, kus, kui kaua? Nad kikitasid lausa nähtavalt kõrvu. Nad olid väljaspool minu kuuldekaugust helistanud kuhu vaja ja Riordan teatas mulle, et peagi saabuvad uurijad. Mul oli sünge au olla tõsiselt võetud.
Riordan küsis juba teist korda, kas ma olin viimasel ajal siinkandis võõraid inimesi märganud ja tuletas kolmas kord meelde, et Carthage’is liigub ringi karjade kaupa kodutuid, kui telefon helisema hakkas. Sööstsin üle toa kõnet vastu võtma.
Pahane naisehääl: „Härra Dunne, ma helistan Comfort Hilli hooldekodust.” See oli koht, kuhu meie Goga olime paigutanud oma Alzheimerist vaevatud isa.
„Ma ei saa hetkel rääkida, helistan tagasi,” nähvasin vastuseks ja katkestasin kõne. Ma põlgasin neid hooldekodus töötavaid naisi, nad ei naeratanud kunagi, ei pakkunud lohutust. Lisaks said nad liiga väikest palka, lausa häbematult väikest, mis tõenäoliselt oligi põhjus, miks nad ei naeratanud ega lohutanud. Teadsin isegi, et mu viha oli valesti suunatud – tegelikult ajas mind marru hoopis mõte, et isa elab edasi, kui ema on juba mulla all.
Go kord oli tšekk posti panna. Peaaegu kindlasti oli Go kord maksta juuli eest. Ja kindla peale arvas tema, et nüüd on minu kord. Kusjuures seda oli varemgi juhtunud. Go ütles, et meie mõlema alateadvus käsib meil maksmise ära unustada, sest tegelikult me tahaksime unustada, et isa on üldse olemas.
Rääkisin just Riordanile kahtlasest tüübist tühjaks jäänud naabermajas, kui uksekell helises. See kõlas nii tavaliselt, nagu ma oleksin pitsa koju tellinud.
Juba saabudes paistis kahte uurijat vaevavat vahetuselõpu väsimus. Mees oli vilajas ja kõhn, karm nägu jooksis lõua kohal terava nurga all kokku. Naine oli ehmatavalt inetu, lausa väljakutsuvalt, ebaharilikult inetu: väikesed nööpsilmad sügaval koobastes, pikk lopergune nina, näonahk nagu kuumaastik, pikad elutud juuksed tolmurulli värvi. Ma tunnen inetute naiste vastu vaistlikku poolehoidu. Mind kasvatasid üles kolm naist, keda ei saanud mitte kuidagi nimetada ilusaks – mu vanaema, ema ja tema õde olid kõik targad, hea huumorimeelega, tublid ja head, tõesti head inimesed. Amy oli esimene ilus tüdruk, kellega ma käima hakkasin, üldse tõsisemalt kurameerisin.
Peletis alustas nagu konstaabel Velasqueze hilinenud kaja: „Härra Dunne? Mina olen uurija Rhonda Boney. See siin on minu partner uurija Jim Gilpin. Teie vist muretsete oma naise pärast?”
Mu kõht korises nii valjusti, et kõik pidid seda kuulma, kuid me teesklesime, et keegi ei kuulnud midagi.
„Me vaataksime pisut ringi, kui teil midagi selle vastu pole,” ütles Gilpin. Ta silme all rippusid tursunud kotid ja vuntsides turritasid üksikud valged karvad. Mehe särk polnud küll kortsus, kuid tal õnnestus jätta mulje, nagu oleks. Ta nägi välja nagu inimene, kes lehkab tubaka ja liisunud kohvi järele, kuigi tegelikult ta siiski ei haisenud. Ta lõhnas hoopis seebi järele.
Ma astusin neile teed juhatades paar sammu edasi ja osutasin taas elutoas valitsevale segadusele, mille keskel põlvitasid nooremad politseinikud, püüdes jätta muljet, nagu nad teeksid midagi kasulikku. Boney pani mu istuma söögitoa toolile, jalust ära, kuid ikkagi vaatega võitluse märkidele.
Rhonda Boney käis läbi samad küsimused, mis Velasquez ja Riordan olid mulle juba esitanud, puurides mind samal ajal oma valvsa varblasepilguga. Gilpin laskus ühele põlvele, et elutoas toimunule oma hinnang anda.
„Kas olete juba helistanud sõpradele ja sugulastele, inimestele, kelle juurde teie naine võis minna?” küsis Rhonda Boney.
„Ma… Ei. Mitte veel. Ma ilmselt mõtlesin kõigepealt teid ära oodata.”
„Aa.” Ta naeratas. „Las ma arvan: perekonna pesamuna.”
„Mida?”
„Te olete oma pere pesamuna.”
„Mul on kaksikõde.” Tajusin tema sõnade taga isiklikku hinnangut. „Kuidas nii?” Amy lemmikvaas vedeles põrandal, täiesti terve, kuigi vastu seina paiskunud. See oli pulmakink, Jaapani päritolu meistriteos, Amy peitis selle kappi iga nädal, kui meil käis koristaja, sest oli kindel, et muidu läheb see katki.
„Ma oletasin selle järgi, et te jäite meie tulekut ootama – olete harjunud, et alati võtab keegi teine ohjad enda kätte,” ütles Boney. „Minu väikevend on samasugune. See oleks nagu seotud sündimise järjekorraga.” Ta kritseldas midagi märkmikku.
„Okei.”
Haruki Murakami romaan (1995).