Kadunud. Gillian Flynn
Читать онлайн книгу.
ei tea, mismoodi ma peaksin sellele reageerima: olema šokeeritud, lohutav, pettunud? Mu vanemad pole mulle veel kunagi oma muret kurtnud. Vaevalt et neil varem üldse oli, mida kurta.
„Lugu on selline, et me olime vastutustundetud,” jätkab Marybeth. „Jätkasime viimasel kümnendil samasugust eluviisi nagu kahel eelmisel, justkui me oleksime teeninud ikka sama palju, kuigi nii see ju polnud. Meie sissetulek langes rohkem kui poole võrra, aga me ei tahtnud seda endale tunnistada. Olime… optimistlikult meelestatud, et mitte öelda karmimalt. Lootsime kogu aeg, et järgmisest Amy-raamatust saab jälle menuk. Ja pidime iga kord pettuma. Ja me võtsime vastu palju valesid otsuseid. Investeerisime rumalalt. Laristasime liiga palju. Ja nüüd siis.”
„Meil on ausalt öeldes näpud põhjas,” ütles Rand. „Meie maja, samuti ka see maja siin, on minemas pangale.”
Olin seni arvanud – eeldanud –, et maja on minu oma, et selle eest on makstud. Ma isegi ei teadnud, et nad võtsid selle hankimiseks laenu. Tunnen piinlikkusetorget mõtte juures, et ma tõesti olengi see ärahellitatud rikas tüdruk, kelleks Nick mind peab.
„Nagu ma ütlesin, me tegime valearvestusi, millel on tõsised tagajärjed,” jätkab Marybeth. „Peaksime vist kirjutama raamatu pealkirjaga „Imeline Amy ja kõikuv hüpoteegiprotsent”. Ja meie oleksime siis need, kes valisid vale vastuse. Teistele hoiatav eeskuju. Amy sõber Tabitha Tahan-Liiga-Palju.”
„Paul-Pea-Liivas,” täiendab Rand.
„Mis siis edasi saab?” küsin mina.
„See oleneb täiesti sinust,” vastab isa. Ema õngitseb käekotist paberilehe – kodus arvutiga koostatud tabelid ja graafikud ja sektoritega sõõrid – ning asetab selle meie ette lauale. Kujutan õudusega ette, kuidas nad pusisid arvuti kasutamise õpetuse kallal, et oma ettepanekut mulle vastuvõetavamaks teha.
Marybeth alustab palvekõnet: „Tahtsime küsida sinult, kas sa laenaksid meile raha oma fondist, ainult niikauaks, kui me oleme suutnud välja mõelda, mis me oma järelejäänud elupäevadega peale hakkame.”
Mu vanemad istuvad meie ees nagu kaks lootusrikast hilisteismelist, kes pürgivad meie firmasse praktikantideks. Isa põlv võbiseb, ema vajutab seda kergelt sõrmeotstega.
„Selles fondis on ju teie enda raha, loomulikult te saate sealt laenata,” ütlen mina. Tahan ainult, et see juba rutem läbi saaks – lootusrikas ilme mu vanemate näol, ma ei suuda seda kauem taluda. „Kui palju teil vaja oleks, et võlad ära maksta ja vähemalt mõnda aega jälle normaalselt elada?”
Isa põrnitseb oma kinganinasid. Ema tõmbab kopsud õhku täis. „Kuussada viiskümmend tuhat,” teatab ta.
„Ah.” Ainus, mis ma suudan öelda. Järelikult peaaegu kõik, mis meil üldse on.
„Amy, kas me ei peaks pisut arutama…” alustab Nick.
„Ei, ei, see on täiesti võimalik,” ütlen mina. „Lähen toon ainult tšekiraamatu.”
„Tegelikult,” ütleb Marybeth, „oleks veel parem, kui sa kannaksid selle homme meie arvele. Muidu me peame kümme päeva ootama.”
See reedab mulle, kui hull nende olukord tegelikult on.
Nick Dunne
Ärkasin täiesti kurnatuna Elliottide sviidi varuvoodis. Nad käisid peale, et jääksin sinna ööbima – politsei polnud mu kodu ikka veel vabaks andnud –, käisid peale sama painavalt nagu ükskord restoranis, kus nad tahtsid tingimata ise arve maksta ja selline lahkus murrab su viimaks maha nagu kõikvõimas loodusjõud. Sa pead lubama meil seda sinu heaks teha. Ma siis lubasin. Öö möödus magamistoa ukse tagant kostvat norskamist kuulates: korrapärane, võimas metsatöölise variant vaheldumisi õhku ahmiva katkendliku ägamisega, justkui magaja näeks unes, kuidas ta ära upub.
Olen alati osanud end välja lülitada, nagu vajutaks lambi pimedaks. Jään nüüd magama, ütlen ma endale, palves kokku pandud käed põse all ja zzzzzzzz, ilmsüüta lapsukese sügav uni, samal ajal kui unetuse all kannatav abikaasa mu kõrval rahutult vähkreb. Kuid eelmisel ööl olin ma nagu Amy – rahutud mõtted meeli painamas, keha pillikeelena pingul. Enamasti tunnen ma end oma kehas suurepäraselt. Amyga teleri ees diivanil istudes valgun laiali nagu sulavaha, tema tõmbleb ja niheleb mu külje vastas. Küsisin temalt kunagi, kas ta mitte ei põe rahutu jala sündroomi – parajasti näidati reklaami, kus näitlejad raputasid krimpsus nägudega säärt ja mudisid murelikult reit – ja Amy vastas, et tal on üleni rahutu sündroom.
Vaatasin, kuidas hotellitoa lagi värvub algul halliks, siis roosaks ja kollaseks, kuni viimaks ennast jalule ajades avastasin, et päike paistab üle jõe mulle otse näkku nagu lambipirn kolmanda astme ülekuulamisel. Järsku kargasid mulle pähe kaks nime – hopp! Hilary Handy. Et nii vahva nimi võiks olla süüdi nii koledates tegudes. Desi Collings, endine ahistaja, elab siit tunni kaugusel. Olin nad mõlemad mõttes enda omaks kuulutanud. Me elame iseteeninduse ajastul, olgu siis tegemist tervishoiu, kinnisvaraturu või politseitööga. Mine netti ja uuri ise välja, sitapea, kõik on tööga üle koormatud ja personali napib. Ma olin lõppude lõpuks ajakirjanik. Rohkem kui kümme aastat teenisin leiba sellega, et küsitlesin inimesi ja meelitasin neid oma saladusi paljastama. Ma saan hakkama, Marybeth ja Rand arvavad sama. Olin neile tänulik, et nad siiski usaldasid veel mind – ohvri abikaasat, kelle peale oli langenud kerge kahtluse vari. Või oli see kerge ainult enesepettus?
Days Inn oli eraldanud Amy Dunne’i otsingute peastaabiks enamjaolt tühjalt seisva tantsusaali. See oli kole koht – ebamäärased pruunid plekid ja konservtoidu lehk –, kuid kohe pärast päikesetõusu varustas Marybeth end tolmuimeja ja desinfitseerivate lappidega ning asus lillemüüjast suurilmadaami tegema, seadis üles teadetetahvlid ja korraldas telefonivalve ning riputas seinale Amy suurendatud pildi. Poster, millelt vaatas vastu Amy jahe, enesekindel pilk, selline, mis sind pidevalt jälgib, kui sa ringi liigud, oleks vabalt võinud reklaamida presidendikandidaati. Ja tõepoolest, kui Marybeth oli oma tööga valmis saanud, valitses saalis äreva toimekuse õhkkond, mis lõhnas kangesti ebarealistlike lootuste järele, mida võiksid hellitada ennustustabeli viimasele kohale jäänud poliitik ja tema tulihingelised toetajad, kes ei mõtlegi alla vanduda.
Kell oli just kümme saanud, kui saabus Boney, käigu pealt mobiiliga rääkides. Patsutas mind möödaminnes õlale ja hakkas jändama printeriga. Vabatahtlikud saabusid väikeste salkadena: Go ja pool tosinat meie ema vana sõpra. Viis üle neljakümneaastast naist, kõik kapripükstes, nagu nad oleksid tulnud muusikali tantsunumbri proovi, neist kaks – saledad, blondid ja päevitunud – püüdsid haarata juhtpositsiooni ja ülejäänud olid lahkelt nõus nende varju jääma. Rühm valgepäiseid vanaprouasid, kes üksteisest valjuhäälselt üle rääkisid, paar tükki saatsid samal ajal veel tekstisõnumeid – nad olid just sedasorti vanurid, kelle nooruslikku energiat ei jõua ära imestada ja sul tekib isegi kahtlus, kas nad mitte ei tee sulle näitemängu. Vabatahtlike hulgas oli ainult üks mees, umbes minuealine, kena välimusega, hästi riietatud ja üksinda, kes nähtavasti ei taibanud, et tema kohaleilmumine mõjub kahtlustäratavalt. Pidasin Üksildast Tüüpi hoolega silmas, kui ta saalis ringi liikudes saiakesi uuris ja vargsi Amy pilti vahtis.
Printeri töökorda seadnud, haaras Boney kaasa koheva muffini ja tuli minu kõrvale seisma.
„On teil kombeks kõigi vabatahtlike tausta uurida?” küsisin temalt. „Selles mõttes, et kui mõni…”
„Kui mõni ilmutab ebaharilikult suurt huvi? Kuidas muidu.” Boney murdis muffini küljest sakilisi servi ja pistis need suhu. Ta madaldas häält. „Kuigi tõtt-öelda vaatavad sarimõrvarid samu telesarju, mis meiegi. Nad teavad, et meie teame, et neile meeldib…”
„Uurimist võimalikult lähedalt jälgida.”
„Justament.” Ta noogutas. „Nad on selles osas ettevaatlikuks muutunud. Aga jah, me võtame need, kes on natuke imelikud, alati lähema vaatluse alla – lihtsalt, et veenduda, et nad on tõesti, tead küll, ainult natuke imelikud.”
Ma kergitasin kulmu.
„Näituseks,