Kadunud. Gillian Flynn
Читать онлайн книгу.
kahele ilusale üle neljakümnesele. „Ma tean seda sorti daame. Kipuvad murest murtud abielumehe lohutamisega liiale minema.”
„Mine nüüd…”
„Sa ei oska aimatagi. Kena välimusega mees nagu sina. Tuleb ette.”
Just siis vaatas üks nimetatud daamidest, see blondim ja päevitunum, üle toa meie poole, tabas mu pilgu, kinkis mulle uskumatult malbe ja ujeda naeratuse ning painutas siis pead nagu kass, kes ootab, et sa talle pai teeksid.
„Aga see-eest on ta hästi usin, Preili Isiklikult Huvitatud,” lisas Boney. „Ja see on ju tore.”
„Kuidas teie Kayla Holmani juhtum lahenes?” küsisin.
Boney raputas pead – halvasti.
Üksteise järel astus uksest sisse veel neli naist, nad lasksid päevituskreemi pudelil ringi käia, hõõrusid seda oma paljastele käsivartele, õlgadele, ninale. Kogu ruum lõhnas kookose järele.
„Muuseas, Nick,” ütles Boney. „Mäletad, ma küsisin sinult, kas Amyl on linnas sõpru? Mis lugu selle Noelle Hawthorne’iga on? Teda sa ei nimetanud. Ta jättis meile kaks teadet.”
Vaatasin talle tühja pilguga otsa.
„Noelle teie naabrusest? Kolmikute ema?”
„Ei, nad pole kindlasti sõbrad.”
„Naljakas lugu. Noelle paistab uskuvat, et on.”
„Amyga juhtub seda sageli,” ütlesin mina. „Ta ajab mõnega ainult korra juttu ja too klammerdub ta külge. Kõhedusttekitav.”
„Tema vanemad ütlesid sama.”
Kaalusin, kas ma ei peaks küsima Boneylt Hilary Handy ja Desi Collingsi kohta. Otsustasin, et siiski mitte, jätab parema mulje, kui ma tegutsen iseseisvalt. Rand ja Marybeth pidid nägema mind märulikangelase rollis. Mind vaevas ikka veel pilk, mille Marybeth oli mulle heitnud: Politsei paistab arvavat, et otsida tuleks… rohkem kodu lähedalt.
„Inimesed kujutavad ette, et nad tunnevad teda, sest on lapsepõlves neid raamatuid lugenud,” lisasin.
„Saan aru,” ütles Boney pead noogutades. „Inimesed kujutavad üldse ette, et nad üksteist tunnevad. Vanemad tahavad uskuda, et nad teavad, millised on nende lapsed. Naised tahavad uskuda, et tunnevad oma mehi.”
Veel tunnike ja vabatahtlike kogunemispaik hakkas meenutama perekondlikku piknikut. Mõni mu kunagine kallim astus läbi, et mulle tere öelda ja oma lapsi näidata. Üks mu ema parimaid sõbrannasid Vicky tõi mulle näha oma kolm lapselast, ujedad teismelised tüdrukud roosades riietes.
Lapselapsed. Mu ema rääkis sageli lapselastest nagu millestki, mis kindlasti tulemata ei jää – näiteks siis, kui ta ostis mõne uue mööblitüki, seletas tingimata sinna juurde, et ta valis just selle, mis „peab paremini vastu, kui lapselapsed külla tulevad”. Ta lootis väga, et jõuab lapselaste sünni ära oodata. Kõigil ta sõbrannadel oli neid kas või teistele jagada. Ükskord kutsusime Amyga minu ema ja Go meile õhtust sööma, et tähistada Baari kõigi aegade edukaimat nädalat. Mina kuulutasin, et meil on põhjust tähistada, mille peale ema kargas püsti ja langes pisaraid valades Amyle kaela, kes puhkes samuti nutma ja pomises mu ema märjast sülelusest: „Ta räägib Baarist, ta räägib ainult Baarist.” Ja ema püüdis kangelaslikult jätta muljet, et Baari edu läheb talle sama palju korda. „Laste saamiseks on veel aega maa ja ilm,” ütles ta oma kõige lohutavama häälega, aga see ajas Amy ainult uuesti nutma. Mis oli tegelikult imelik, sest Amy oli kindlalt otsustanud, et tema lapsi ei taha, mida ta mulle aeg-ajalt üle kordas, kuid need pisarad lasksid mul loota, et võib-olla muudab ta veel meelt. Sest tegelikult polnud meil enam eriti aega. Amy oli kolmekümne seitsmene, kui me Carthage’i kolisime. Oktoobris saab ta kolmkümmend üheksa.
Järsku tuli mulle pähe mõte: Me peame korraldama mingi sümboolse sünnipäevapeo, kui see olukord ei ole selleks ajaks lahenenud. Peame kuidagimoodi tähistama, organiseerima vabatahtlike ja meedia jaoks tseremoonia, mis muudab otsingud jälle aktuaalseks. Ja mina pean teesklema, et olen endiselt lootusrikas.
„Kaotatud poeg tuli tagasi,” ütles nasaalne hääl ja ringi keerates nägin ma enda ees väljaveninud T-särgis kõhna meest, kes sügas oma hülgevuntse. Vana semu Stucks Buckley, kes millegipärast oli hakanud kutsuma mind kadunud pojaks, teadmata täpset väljendit ja aimamata, mida see õieti tähendas. Ta ilmselt arvas, et see oli mingi peenemat sorti solvang, näiteks sünonüüm sõnale „sitapea”. Kõlava nime poolest oleks Stucks Buckley võinud olla näiteks pesapallitäht ja see temast pidigi saama, kuid ta polnud piisavalt andekas, ainult põhjendamatult ambitsioonikas. Varases nooruses oli ta igatahes linna parim pesapallur, kuid sellest lihtsalt ei piisanud. Kui ta kolledžis võistkonnast välja visati, oli see tema jaoks paras šokk ja sealtpeale lendas kõik kuradile. Temast sai ehitaja või õigemini ettearvamatult tujukas juhutööline. Ta käis aeg-ajalt Baaris minult tööd küsimas, kuid raputas pead iga argiselt näruse variandi peale, mis ma talle välja pakkusin, ja käis hammastega põse sisekülge näksides mulle peale: Ära mängi lolli, mees, sul peab ikka midagi paremat ka olema.
„Stucks,” ütlesin tervituse asemel, soovides kõigepealt kindlaks teha, kas ta on täna sõbralikult meelestatud.
„Räägivad, et politsei keerab siin ainult sitta kokku,” kuulutas Stucks ja surus käelabad endale kaenla alla.
„Vara veel öelda.”
„Mõtle ise, mees, mingid tatised vabatahtlikud? Nad pingutaksid siis ka rohkem, kui linnapea koer oleks kadunud.” Stucksi nägu oli päevitunud, ma tundsin ta naha kuumust, kui ta lähemale kummardus ning mulle pahvaku suuvee- ja toidulõhnu näkku hingas. „Mispärast nad kedagi kinni ei nabi? Linn on kahtlasi tüüpe täis ja nemad pole veel ühtegi neist jaoskonda tassinud? Mitte ainsamatki? Nagu need Sinise Vihiku poisid! Ma küsisin sellelt naisvõmmilt, et mis ta arvab Sinise Vihiku poistest? Ta isegi ei vaevunud mulle vastama.”
„Kes need Sinise Vihiku poisid on? Mingi jõuk?”
„Eks ikka kõik need mehed, kes talvel Sinise Vihiku tehasest kinga said. Neile ei makstud valuraha ega üldse midagi. Oled ju näinud neid kodutute kampasid, jõlguvad linna peal ringi ja on eriti tigedate nägudega. Siis võid kindel olla, et on Sinise Vihiku poisid.”
„Ma ei saa ikka veel hästi aru: mis Sinise Vihiku tehas?”
„Tead küll – River Valley trükikoda. Linna serval? Tegid neid siniseid vihikuid, mida sina seal kolledžis oma ettekannete ja muu pasa jaoks kasutad.”
„Aa. Ma ei teadnudki.”
„Nüüdsel ajal on kolledžites ju kompuutrid ja üldse sihuke värk, et vat! Hakake aga astuma, Sinise Vihiku poisid!”
„Jumal küll, kogu see linn pannakse varsti kinni,” pomisesin mina.
„Need Sinise Vihiku poisid, eks ole, nad joovad ja süstivad ja ahistavad rahulikke elanikke. Muidugi tegid nad seda enne ka, aga siis pidid mingil hetkel lõpetama ja esmaspäeval jälle tööle minema. Aga nüüd pole neil enam põhjust pidurit tõmmata ja mehed on ikka täitsa lolliks läinud.”
Stucks välgutas mulle oma sakilist naeratust. Ta juuksed olid värvipritsmetest kirjud – kooli lõpetamisest saadik käis ta suviti maju värvimas. Mind saab koju tellida, ütles ta ja ootas, et sa naljast aru saaksid. Kui ei saanud, seletas ise ära.
„Okei, võmmid on kaubanduskeskuse ikka läbi kamminud?” küsis Stucks. Kergitasin segaduses õlgu.
„Kuule, jobu, kas sa polnud kunagi mitte ajakirjanik?” Stucksi paistis mu endine amet alati vihale ajavat, nagu oleks see minu väljamõeldis, mida juba liiga kaua usutakse. „Need Sinise Vihiku poisid tegid endale sinna kaubanduskeskusse pesa. Elavad seal ilma loata. Ajavad narkotsiäri. Võmmid käivad neid aeg-ajalt minama ajamas, aga nad on juba järgmisel päeval jälle platsis. Igastahes nii ma tollele naisvõmmile ütlesingi: Minge puistage seda kuradi kaubanduskeskust. Sest vaata, kuu aja eest nad seal vägistasid kambaga ühe tüdruku ära. Eks ole, kui ikka terve jõuk vihaseid mehi kuskil ringi jõlgub, siis häda naisele, kes neile