Tüdruk rongis. Paula Hawkins
Читать онлайн книгу.
et pean jätkama, edasi rääkima.
„Olin seal tegelikult väga õnnelik koos Maciga. Elasin temaga … isver, see oli vist umbes kolm aastat kokku. Olin juba … üheksateist, kui lahkusin. Jah. Üheksateist.“
„Miks sa ära läksid, kui õnnelik olid?“ küsib Kamal minult. Oleme nüüd selle päris asja juurde jõudnud, kiiremini, kui ma arvasin. Mul ei ole olnud aega sellest kõigest uuesti läbi minna, end koguda. Ma ei suuda seda teha. Liiga vara.
„Mac jättis mu maha. Ta murdis mu südame,“ ütlen. See on tõde, kuid ka vale. Ma ei ole veel valmis kogu tõde rääkima.
Scotti ei ole kodus, kui tagasi jõuan, seega võtan sülearvuti välja ja guugeldan Maci, esimest korda. Esimest korda kümne aasta jooksul otsin Maci. Kuid ma ei leia teda. Maailmas on sadu Craig McKenziesid ja ükski neist ei näi olevat minu oma.
Kõnnin metsas. Tulin välja juba enne, kui valgeks läks, praegu vaevalt koidab ja on surmvaikne, välja arvatud juhuslik harakate kädistamine puudel mu pea kohal. Tunnen, et nad vaatavad mind, silmad helmjad, kalkuleerivad. Sõnumid harakatelt. Üks – kurbus, kaks – rõõm, kolm – tüdruk, neli – poiss, viis – hõbe, kuus – kuld, seitse – saladus, mida kunagi ei räägita.
Minul on neid mitu.
Scott on ära, mingil kursusel kusagil Sussexis. Ta lahkus eile hommikul ja tuleb alles täna õhtul tagasi. Võin teha, mida iganes tahan.
Enne kui Scott lahkus, ütlesin talle, et lähen pärast terapeudi seanssi Taraga kinno. Ütlesin talle, et lülitan telefoni välja. Rääkisin ka Taraga. Hoiatasin teda, et Scott võib helistada, et ta võib mind kontrollida. Seekord Tara küsis, mis mul plaanis on. Pilgutasin talle vaid silma ja naeratasin ning ta hakkas naerma. Arvan, et ta võib olla väga üksildane ja tema elus võiks olla veidigi intriigi.
Kamali juures rääkisime Scotti ja sülearvuti teemal. See juhtus umbes nädal tagasi. Olin otsinud Maci – olin teinud mitu otsingut, tahtsin lihtsalt teada, kus ta on, millega tegeleb. Internetis on praegu peaaegu kõigist pilte ja ma tahtsin tema nägu näha. Ma ei leidnud teda. Läksin tol õhtul varakult magama. Scott jäi üles telekat vaatama ja mina olin unustanud kustutada oma brauseri ajaloo. Loll viga – tavaliselt on see viimane asi, mida enne arvuti sulgemist teen, ükskõik, mida olen otsinud. Tean, et Scott oskab niikuinii üles leida, mida olen arvutis teinud, sest ta tunneb tehnikat, kuid see võtab siis kauem aega ja enamasti ta ei viitsi.
Igal juhul ma unustasin. Ja järgmisel päeval oli tüli majas. Üks ägedamaid. Scott tahtis teada, kes Craig on, kui kaua temaga tuttav olen, kus me kohtusime, mida head Mac mulle tegi, mida tema pakkuda ei suuda. Olin rumal ja ütlesin talle, et Mac on sõber minevikust, mis tegi asja ainult hullemaks. Kamal küsis, kas ma kartsin Scotti, ja ma sain tõesti vihaseks.
„Ta on mu abikaasa,“ nähvasin. „Muidugi ma ei karda teda.“
Kamal näis üsna šokeeritud. Ma olin tegelikult ise ka šokeeritud. Ma ei olnud oodanud, et mu viha võib nii suur olla ja et ma Scotti nii hirmsasti kaitsen. See üllatas mind ennastki.
„Tean, et on palju naisi, kes kardavad oma abikaasat, Megan.“ Üritasin midagi öelda, kuid Kamal tõstis käe, et mind vaigistada. „Selline käitumine, mida sa kirjeldad – su e-kirjade lugemine, brauseri ajaloo uurimine – sa kirjeldad seda kõike, nagu oleks see tavaline, nagu oleks see normaalne. Ei ole, Megan. Ei ole normaalne niiviisi teise inimese privaatsusse tungida. Seda peetakse sageli emotsionaalse ahistamise vormiks.“
Naersin, sest see kõlas nii melodramaatiliselt. „Ei ole mingit ahistamist,“ ütlesin Kamalile. „Ei ole, kui sul midagi selle vastu pole. Ja minul ei ole. Mul ei ole midagi selle vastu.“
Seepeale naeratas Kamal mulle üsna kurvalt. „Kas sa ei arva, et peaks olema?“ küsis ta.
Kehitasin õlgu. „Võibolla peaks, kuid fakt on see, et mul ei ole. Ta on armukade, ta on omandihimuline. Nii lihtne see ongi. See ei takista mind teda armastamast ja igat lahingut ei peagi võitma. Olen tavaliselt ettevaatlik. Peidan jälgi, seega pole see tavaliselt probleem.“
Kamal vangutas veidi pead, peaaegu märkamatult.
„Ma ei arvanud, et hakkad mu üle kohut mõistma,“ ütlesin.
Kui seanss lõppes, küsisin Kamalilt, kas ta tahab minuga ühe dringi teha. Ta ütles ei, ta ei saa, see poleks sünnis. Seega läksin tema juurde koju. Ta korter on samal tänaval, kus ta tööruumid. Koputasin uksele ja kui ta avas, küsisin: „Kas see on sünnis?“ Li-bistasin käe talle kaela ümber, tõusin kikivarvule ja suudlesin teda suule.
„Megan,“ ütles ta, hääl nagu samet. „Ära. Ma ei saa seda teha. Ära.“
See oli nii armas, see tõukumine ja tõmbumine, soov ja vaoshoitus. Ma ei tahtnud lasta sel tundel minna, tahtsin nii väga sellest kinni hoida.
Tõusin varastel hommikutundidel, maailm käis silme ees ringi, peas keerlesid igasugused lood. Ma ei suutnud lihtsalt lamada, ärkvel, üksi, mõtteis tiksumas kõik need võimalused, mida saaksin võtta või jätta, seega ajasin end voodist välja, panin riidesse ja läksin jalutama. Leidsin end siin. Olen ringi käinud ja mänginud kõike peas uuesti läbi – tema ütles, temake ütles, kiusatus, vabanemine; kui ma vaid suudaksin millegi juurde pidama jääda, otsustaksin millegi külge kinni jääda, mitte tõmmelda. Mis siis, kui ma otsitut ei leiagi kunagi? Mis siis, kui see ei ole lihtsalt võimalik?
Õhk kopsudes on külm, sõrmeotsad tõmbuvad siniseks. Osa minust tahab siia lihtsalt maha heita, lehtede sisse, ja lasta külmal end ära võtta. Ma ei saa. On aeg minna.
Kell on peaaegu üheksa, kui Blenheimi teele tagasi jõuan. Tänavanurgalt näen, kuidas see naine minu poole kõnnib, lükates enda ees käru. Laps on kordki vait. Naine vaatab mind ja noogutab ja naeratab veidi, kuid mina ei naerata vastu. Tavaliselt teesklen, et olen viisakas, aga täna hommikul tunnen end nii, nagu päriselt olen. Ma olen nagu pilves, nagu laksu all, ja ma ei suudaks viisakust teeselda, isegi kui prooviksin.
Õhtupoolikul jäin magama. Ärkasin, palavikuline, paanikas. Süüdi. Tunnen end süüdi. Kuid mitte piisavalt süüdi.
Mõtlesin, kuidas ta keset ööd lahkus, öeldes mulle taas, et see oli viimane kord, tõepoolest viimane, et me ei tohi enam kokku saada. Ta riietus, tõmbas teksased jalga. Olin voodis ja naersin, sest seda ütles ta ka viimane kord ja enne seda ja veel varem. Ta heitis mulle pilgu. Ma ei tea, kuidas seda kirjeldada, see ei olnud viha, mitte ka põlgus – see oli hoiatus.
Tunnen rahutust. Kõnnin majas ringi; ma ei saa asu, tunnen, nagu oleks keegi siin käinud, kui magasin. Iga asi on oma koha peal, kuid maja tundub teistsugune, nagu oleks asju puudutatud, veidi paigast nihutatud, ja kui ringi tammun, tunnen, nagu oleks keegi majas, kuid kogu aeg mu vaateväljast eemal. Kontrollin aeda viivaid klaasuksi kolm korda, kuid need on lukus. Ma ei jõua ära oodata, millal Scott koju jõuab. Ma vajan teda.
RACHEL
OLEN 8:04 RONGI peal, kuid ma ei sõida Londonisse. Lähen selle asemel Witneysse. Loodan, et seal mu mälu taastub, et jõuan jaama, näen kõike selgelt ja tean. Ma ei hellita suuri lootusi, kuid midagi muud ma teha ei oska. Ma ei saa helistada Tomile. Mul on liiga piinlik ja igal juhul on ta teinud asja selgeks. Ta ei taha minuga enam mingit tegemist teha.
Megan on siiani kadunud; nüüd juba rohkem kui kuuskümmend tundi ja see lugu on muutumas riiklikuks uudiseks. See oli BBC veebilehel ja täna hommikul MailOnline’is; ka teised saidid mainisid seda oma uudisnupus.
Printisin välja nii BBC kui Maili loo; need on mul kaasas. Nende põhjal võin järeldada:
Megan ja Scott tülitsesid laupäeva õhtul. Naaber teatas, et kuulis valjusid hääli. Scott tunnistas, et nad vaidlesid, ja ütles, et tema arvates läks abikaasa ööseks sõbranna Tara Epsteini juurde, kes elab Corlys.
Megan ei jõudnud Tara juurde. Tara ütleb, et viimane kord, kui ta Meganit nägi, oli reede pärastlõunal pilatese tunnis. (Teadsin, et Megan tegeleb