Tüdruk rongis. Paula Hawkins
Читать онлайн книгу.
tassi teega ja telekast köögisaadet vaadata.
Võiksin jõusaali minna. Võiksin oma CV-d täiendada.
Võiksin oodata, millal Cathy majast välja läheb, minna veinipoodi ja osta kaks pudelit Sauvignon Blanci.
Eelmises elus ärkasin samuti vara üles, kui 8:04 rong mööda mürises; avasin silmad ja kuulatasin vihma akna taga. Tundsin Tomi enda kõrval, unist, sooja, kõva. Pärast tõi ta ajalehed ära ja ma tegin omletti. Istusime köögis, jõime teed. Hiliseks lõunasöögiks läksime pubisse, pärast jäime teleka ees magama, käedjalad segiläbi. Kujutan ette, et nüüd on kõik teisiti: pole enam mõnusat laupäevast seksi ega omletti, selle asemel on teised rõõmud: väike lalisev tüdruk tema ja abikaasa vahel. Laps õpib juba rääkima: kõik see emme ja issi värk ja arusaamatu salakeel, mida ainult lapsevanemad mõistavad.
Valu on tugev ja raske, see istub keset mu rinda. Ma ei jõua ära oodata, millal Cathy majast lahkub.
Lähen Jasonit vaatama.
Veetsin terve päeva oma toas, oodates, millal Cathy ära läheb, et saaksin jooma hakata. Ta ei läinudki kusagile. Istus vankumatult ja liikumatult elutoas: „teen lihtsalt natuke adminitööd“. Hilisel pärastlõunal ei suutnud ma enam vangistust ega igavust välja kannatada ja ütlesin talle, et lähen välja jalutama. Läksin Wheatsheafi, suurde, anonüümsesse pubisse peatänavalt eemal ja jõin kolm suurt klaasitäit veini. Jõin ka kaks pitsi Jack Daniel’si. Seejärel jalutasin jaama, ostsin paar purki džinni toonikuga ja astusin rongile.
Lähen Jasoni juurde.
Ma ei lähe talle külla, ei lähe talle koju ega koputa uksele. Ei midagi säärast. Ei midagi hullu. Tahan vaid sellest majast mööduda, rongis mööda veereda. Mul pole midagi muud teha ja ma ei taha veel koju minna. Tahan teda vaid näha. Tahan neid mõlemaid näha.
See pole hea mõte. Tean, et see pole hea mõte. Aga ega see ju halba tee?
Sõidan Eustonisse, pööran ringi ja tulen tagasi. (Mulle meeldivad rongid ja selles pole ju midagi imelikku? Rongid on suurepärased.)
Varem, kui ma veel enda moodi olin, unistasin romantilistest rongisõitudest Tomiga. (Bergen Line meie viiendaks aastapäevaks, Blue Train tema neljakümnendaks sünnipäevaks.)
Oot, kohe sõidame nende majast mööda.
Valgus on ere, kuid ma ei näe eriti hästi. (Näen kahekordselt. Panen ühe silma kinni. Parem.)
Seal nad on! On see tema? Nad seisavad terrassil. Kas ei seisa? On see Jason? On see Jess?
Tahaksin lähemale saada, ma ei näe hästi. Tahaksin neile lähemale pääseda.
Ma ei sõidagi Eustonisse. Lähen hoopis Witneys maha. (Ma ei peaks Witneys maha minema, see on liiga ohtlik, mis siis, kui Tom ja Anna mind näevad?)
Ma lähen Witneys maha.
See pole hea mõte.
See on väga halb mõte.
Teisel pool vahekäiku on üks mees, liivakarva heledate juustega, peaaegu ingveri värvi. Naeratab mulle. Tahan talle midagi öelda, kuid sõnad aurustuvad, haihtuvad keelelt, enne kui suudan need välja öelda. Tunnen nende maitset, aga ei oska öelda, kas nad on magusad või hapud.
Kas see mees naeratab mulle? Või hoopis irvitab? Ei saa aru.
Tundub, nagu süda taoks kurgus, ebamugavalt ja valjusti. Suu on kuiv, valus on neelata. Keeran end külili, näoga akna poole. Kardinad on ette tõmmatud, kuid isegi hämar valgus teeb silmadele haiget. Tõstan käe näole; surun sõrmed laugudele ja püüan valu minema hõõruda. Küüned on räpased.
Miski on valesti. Hetkeks tundub, nagu ma vajun kusagile, nagu kaoks voodi mu keha alt ära. Eile õhtu. Midagi juhtus. Tõmban järsult õhku kopsudesse ja tõusen istukile – liiga kiire liigutus, süda taob, peas lõhub.
Ootan, et ilmuks mõni mälupilt. Mõnikord tuleb kaua oodata. Vahel on see mõne sekundiga mu silme ees. Mõnikord ei näe ma midagi.
Midagi juhtus, midagi halba. Oli mingi vaidlus. Kõvad hääled. Rusikad? Ma ei tea, ei mäleta. Läksin pubisse, läksin rongi peale, olin jaamas, olin tänaval. Blenheimi teel. Läksin Blenheimi teele.
See uhub üle minu nagu laine – pime hirm.
Midagi juhtus, ma tean seda. Ma ei näe seda, kuid tunnen. Suu valutab seestpoolt, nagu oleksin põske hammustanud, keelel on vere metalne maitse. Ajab iiveldama ja pea käib ringi. Tõmban sõrmedega läbi juuste, üle peanaha. Võpatan. Tunnen peas muhku, see on valus ja hell, paremal pool. Juuksed on verest pulstunud.
Ma komistasin, see on kõik. Witney jaama trepil. Kas ma lõin pea ära? Mäletan, et olin rongis, kuid pärast seda on pimeduse ookean, tühjus. Hingan sügavalt, püüdes aeglustada südame löögisagedust, rahustada tõusvat paanikat. Mõtle! Mida ma tegin? Läksin pubisse, läksin rongile. Seal oli üks mees – nüüd tuli meelde, punakate juustega. Ta naeratas mulle. Ta vist rääkis minuga, aga ma ei mäleta, mida ta ütles. Midagi on veel temaga seotud, rohkem mälestusi, aga see ei jõua minuni, ma ei leia seda pimeduses üles.
Kardan, aga pole kindel, mida täpselt, ja see vaid suurendab hirmu. Ma isegi ei tea, kas on midagi karta. Vaatan toas ringi. Mu telefoni pole öökapil. Käekotti pole põrandal, see ei ripu ka tooli seljatoe küljes, kuhu ma selle tavaliselt jätan. See pidi mul kaasas olema, sest ma olen kodus, mis tähendab, et mul on võtmed.
Tulen voodist välja. Olen alasti. Näen end täies pikkuses riidekapi peeglist. Käed värisevad. Ripsmetušš on põsenukkidel laiali, alumine huul lõhki. Jalgadel on sinikad. Süda on paha. Istun uuesti voodile, panen pea põlvede vahele ja ootan, kuni iiveldushoog üle läheb. Ajan end püsti, krahman hommikumantli ja piilun magamistoa ukse vahelt välja. Korteris on vaikne. Miski ütleb mulle, et Cathyt pole kodus. Kas ta mainis, et jääb ööseks Damieni poole? Ilmselt küll, aga ma ei mäleta, millal. Enne mu väljaminekut? Või rääkisin temaga hiljem? Astun koridori nii vaikselt, kui saan. Näen, et Cathy toa uks on lahti. Piilun sisse. Voodi on tehtud. Võimalik, et ta on juba üleval ja tegi selle ära, kuid ma ei usu, et ta magas öösel kodus, ja see pakub veidi lohutust. Kui teda polnud kodus, ei näinud ega kuulnud ta, kui ma eile õhtul koju jõudsin, mis tähendab, et ta ei tea, kui kole ma välja nägin. See ei tohiks lugeda, kuid loeb ometigi: häbitunne juhtunu pärast on proportsionaalne mitte ainult olukorra tõsidusega, vaid ka inimeste hulgaga, kes on selle tunnistajaks.
Trepi ülaosas hakkab pea uuesti ringi käima ja haaran kõvasti käsipuust kinni. Üks mu suurimaid hirme (peale selle, et kardan sisemist verejooksu, kui mu maks viimaks üles ütleb) on see, et kukun trepist alla ja murran oma kaela. Sellele mõtlemine ajab uuesti südame pahaks. Tahan pikali heita, aga mul on vaja leida kott ja kontrollida telefoni. Pean vähemalt teadma, et ma pole krediitkaarte ära kaotanud. Mul on vaja teada, kellele ma helistasin ja millal. Kott vedeleb esikus kohe välisukse juures. Teksased ja aluspesu on selle kõrval korratus hunnikus; juba alumiste trepiastmete juures tunnen kusehaisu. Krahman koti ja otsin telefoni – jumal tänatud, see on kotis koos kortsus kahekümneliste ja vereplekise pabertaskurätiga. Tunnen uut iiveldushoogu, seekord tugevamat; tunnen kurgus sapi maitset ja pistan jooksu, kuid ei jõua vannituppa ja poolel teel trepist üles oksendan vaibale.
Pean pikali heitma. Kui ma pikali ei heida, minestan, kukun maha. Küll ma pärast koristan.
Üleval panen mobiili laadima ja heidan voodisse. Tõstan jäsemeid, õrnalt, ettevaatlikult, et neid uurida. Jalgadel on verevalumid, ülalpool põlvi – tavaline joomisega seotud värk, sinikad, mis tulevad, kui kõndides igale poole otsa koperdad. Õlavartel on rohkem muret tekitavad märgid: tumedad, ovaalsed plekid, mis näevad välja nagu sõrmejäljed. See ei ole midagi pahaendelist, mul on neid ennegi olnud, tavaliselt siis, kui olen kukkunud ja keegi on mind püsti aidanud. Peahaavaga on küll paha lugu, kuid selle võisin saada näiteks autosse istumise ajal. Võibolla võtsin kojusõiduks takso.
Võtan telefoni kätte. Seal on kaks häälsõnumit. Esimene on Cathylt, saadetud pärast viit, ta küsib, kus ma olen. Ta jääb ööseks Damieni juurde ja