Wayward Pines. I osa. Blake Crouch
Читать онлайн книгу.
peatus korraks ja sirutas käed soojuse poole. Mullitav männivaik lõhnas magusalt nagu küünal. Ethan oleks võinud diivanile heita ja mitu päeva järjest magada.
Mõne hetke pärast rebis ta end meelisklusest lahti ning kõndis valvelaua poole.
Naine valvelauas naeratas lähenevale Ethanile.
Naine paistis kahekümnendate eluaastate keskel. Kenake, ehkki tüsedusele kalduv. Tema mustad juuksed olid seotud lühikeseks hobusesabaks. Valge triiksärgi peal kandis ta musta vesti, nimesilt tutvustas teda Lisana.
Ethan lähenes talle külg ees ning asetas tasakaalu hoidmiseks randmed lauale.
“Tere hommikust,” ütles Lisa. “Tere tulemast Wayward Pinesi hotelli. Kuidas ma saan teid täna aidata?”
Tema tervitus näis võlts. Mitte just sõnad, vaid viis, kuidas ta neid esitas. Nagu ta pressiks välja midagi sellist, mida tal tuleb harva kuuldavale tuua.
“Kas teil on tänaseks mõni vaba tuba?”
“Muidugi.”
Lisa klõbistas klahvidel.
“Ainult tänaseks?” küsis ta.
“Jah. Vähemalt praeguseks.”
Ethan vaatas arvutimonitori – see oli igivana. Nagu midagi 1980. aastate lõpust. Talle ei tulnud meelde, millal oli ta säärast igandit viimati näinud.
“Teisel korrusel on suure kaheinimesevoodiga tuba, mis on mõeldud mittesuitsetajatele ja kus pole lubatud lemmikloomad.”
“See sobib.”
Lisa jättis klaviatuuri rahule. “Ja kas te maksate krediitkaardiga?”
Ethan naeratas. “See on hea küsimus.”
“Kas tõesti? Kuidas siis?”
“Mõne päeva eest sattusin autoõnnetusse. Veoauto sõitis mu autole küljelt sisse. Õigupoolest siit vaid kvartali jagu eemal. Ehk te nägite seda?”
“Ei, kindlasti mitte.”
“Hüva, mind lasti just haiglast välja ning… ma pole oma rahakotti üles leidnud. Tegelikult mitte ühtegi enda asja.”
“Oh, kahju kuulda.”
Ethanile paistis, nagu minetaks Lisa naeratus oma varasemat entusiasmi.
“Kuidas täpselt te siis maksate, mr…?”
“Burke. Ethan Burke. Vaadake, seda ma üritangi teile rääkida. Ma saan toa eest tasuda alles siis, kui mulle homme rahakott tagasi antakse. Mulle on räägitud, et minu asjad on šerifi käes. Ei tea, miks, aga…” Ta kehitas õlgu. “Nii see on.”
“Hm. Mõistate, ma ei tohi tegelikult reserveeringut avada ilma sularahaettemakse või vähemalt krediitkaardi numbrita. See on hotelli nõue. Juhul – ja mõistagi ma ei väida, et tingimata nii juhtub –, aga juhul, kui hotellituba kahjustatakse või tekivad kulutused, mis…”
“Ma saan aru. Tagatissumma otstarve on mulle täiesti selge. Räägin teile, et saan tasuda homme hommikul.”
“Kas teil pole isegi juhiluba?”
“Kõik on rahakotis.”
Lisa hammustas huulde ning Ethan aimas, mis tuleb – kena tüdruk kruvib end üles, et kurjustada.
“Sir, mr Burke, ma kardan, et ilma krediitkaardi, sularaha või dokumendita ei tohi ma teile täna ööseks tuba anda. Ma tahaksin küll. Tõepoolest. Aga hotelli nõuded on sellised ning…”
Lisa jäi vait, kui Ethan letile naaldus.
“Lisa, teate, miks ma kannan musta ülikonda?”
“Ei.”
“Ma olen Ameerika Ühendriikide salateenistuse agent.”
“Kas te mõtlete neid mehi, kes presidenti valvavad?”
“See on ainult üks meie kohustustest. Põhiülesanne on kaitsta meie riigi finantsilise infrastruktuuri terviklikkust.”
“Ja nii te viitegi Wayward Pinesis juurdlust läbi?”
“Jah. Olin äsja linna saabunud, kui juhtus avarii.”
“Millist juurdlust?”
“Ma ei tohi seda arutada.”
“Te ei narrita mind, ega ju?”
“See tähendaks föderaalset kuritegu.”
“Kas te olete päriselt eriagent?”
“Jah. Ja ma olen väsinud. Palun ärge tehke mulle rohkem tüli. Vajan ööseks tuba. Annan teile oma sõna – ja ma olen harjunud sõna pidama.”
“Ja te maksate homme? Viivitamata?”
“Viivitamata.”
Võti käes, kõmpis ta trepist üles kolmandale korrusele ning jõudis pikka vaiksesse koridori. Iga kuue meetri tagant olid seintele monteeritud imitatsioonlaternad, mis andsid Pärsia vaipadele nõrka kollakat valgust.
Tema tuba oli päris lõpus, number 226.
Ta tegi ukse lukust lahti, astus sisse ja vajutas lülitile.
Sisekujundus oli kodukootud.
Kaks viletsasti kujutatud Metsiku Lääne teemalist stseeni.
Kauboi perutaval mustangil.
Töölised ümber laagritule.
Tuba oli umbne ja telerit polnud.
Voodi kõrval laual oli vaid musta värvi kettaga telefon.
Voodi ise paistis pehme ja hiiglaslikult suur. Ethan vajus madratsile ja tegi kingapaelad lahti. Jalakannad olid sokkideta käimisest villis. Mees võttis pintsaku seljast ja lipsu eest ning avas triiksärgi kolm ülemist nööpi.
Ta asetas öökapisahtlist leitud telefoniraamatu voodile ja tõstis vanamoelise telefoni toru.
Valimistoon.
Jumal tänatud.
Kummalisel kombel ei tulnud kodune telefoninumber talle kohe meelde. Ta üritas terve minuti silme ette manada, kuidas number välja nägi, kui ta seda oma iPhone’il valis. Ta oli seda alles paari päeva eest teinud, aga… “Kaks… null… kuus.” Ta teadis, et see algab nende kolme numbriga – Seattle’i piirkonnakoodiga –, ning ta keerutas telefoniketast nende numbrite järgi viis korda, aga iga kord sai tal pärast number kuut tarkus otsa.
Ta valis numbrilaual 411.
Pärast kahte kutsuvat tooni kostis operaatori hääl: “Mis linn ja nimi?”
“Seattle, Washington. Ethan Burke. B-U-R-K-E.”
“Üks hetk, palun.” Ta kuulis, kuidas naine liini teises otsas klahvidel klõbistab. Pikk paus. Siis: “B-U-R-K-E?”
“Just.”
“Sir, registris ei ole sellist nime.”
“Kindel?”
“Jah.”
See oli kahtlemata veider, aga tema töö loomuse tõttu võis oletada, et ta number on registrist välja jäetud. Kui järele mõelda, siis oli ta selles peaaegu veendunud. Peaaegu.
“Olgu, aitäh.”
Ta pani toru hargile ning avas telefoniraamatu, et üles otsida šerifijaoskonna number.
Viis kutsuvat tooni hiljem läks telefon kõneposti.
Pärast vastava piiksu kuulmist lausus Ethan: “Ameerika Ühendriikide salateenistuse eriagent Ethan Burke, Seattle’i büroost. Nagu te teate, sattusin mõne päeva eest Main Streetil autoõnnetusse. Ma pean teiega rääkima nii ruttu, kui võimalik. Haiglast teatati, et teie käes on minu isiklikud asjad, kaasa arvatud rahakott, telefon, portfell ja relv. Tulen kohe hommikul nendele järele. Kui keegi saab selle sõnumi varem kätte, siis palun helistage mulle Wayward Pinesi hotelli. Ma peatun toas kakssada kakskümmend kuus.”
Oli