Wayward Pines. I osa. Blake Crouch
Читать онлайн книгу.
ka jäi teie loba uskuma, nii või?” Beverly muheles.
“Tervenisti.”
“Kuna mina teen välja, siis kas ma saaksin magustoitu pakkuda? Meie šokolaadikook on lausa ebamaine.”
“Aitäh, aga ma peaks vist minema hakkama.”
“Mida täpselt te siin teete? Ametialaselt, ma mõtlen. Ma saan aru, kui te ei tohi sellest rääkida…”
“Otsin kadunud isikuid.”
“Kes läksid kaotsi?”
“Kaks salateenistuse agenti.”
“Nad kadusid siin? Wayward Pinesis?”
“Umbes kuu tagasi saabusid agent Bill Evans ja agent Kate Hewson siia, et läbi viia salajast juurdlust. Käesoleva õhtu seisuga pole nendest kümme päeva midagi kuulda olnud. Side on täielikult katkenud. Mitte ühtegi elektronkirja. Mitte ühtegi telefonikõnet. Isegi nende auto GPS kiip jäi vait.”
“Ja teid saadeti neid otsima?”
“Varem töötasin koos Kate’iga. Me olime partnerid, kui ta Seattle’is elas.”
“Ja ei midagi enamat?”
“Vabandust?”
“Lihtsalt partnerid?”
Ethanis tärkas kurbus, kaotusvalu ja raev.
Aga ta hoidis ennast vaos.
“Jah, me olime lihtsalt partnerid. Aga sõbrad ka. Igatahes olen ma siin nende jälil. Et teada saada, mis juhtus. Nad koju tuua.”
“Kas te arvate, et nendega juhtus midagi halba?”
Ethan põrnitses naist sõnatult, mis oli juba iseenesest vastus.
“Hüva, ma loodan, et te leiate, mida otsite, Ethan.” Beverly võttis põlle esitaskust tšeki ning lükkas selle üle leti.
“Ahhaa, ma võlgnen siis nii palju?”
Ethan heitis pilgu tšekile. See polnud tegelik arve. Beverly oli trükiteksti peale käsitsi kirjutanud aadressi.
“Mis see on?” küsis Ethan.
“Ma elan seal. Kui teil on midagi vaja, satute pahandustesse, mida iganes…”
“Mida? Kas te olete nüüd minu pärast mures?”
“Ei, aga ilma raha, telefoni ja dokumentideta olete te haavatav.”
“Nii et te usute mind nüüd?”
Beverly sirutas käe üle baarileti ning pani selle sekundiks mehe käele.
“Ma uskusin teid algusest peale.”
Kõrtsi ees võttis Ethan kingad jalast ning astus paljajalu mööda kõnniteed. Betoon oli külm, aga vähemalt võis ta kõndida ilma, et oleks endale haiget teinud.
Selle asemel, et hotelli tagasi minna, suundus ta üht Main Streeti põiktänavat mööda kusagile elamurajooni.
Ta mõtles Kate’i peale.
Kummalgi pool tänavat seisid viktoriaanlikud majad, mille palkonitel põlesid laternad.
Vaikus oli jahmatav.
Seattle’is polnud sääraseid öid mitte kunagi.
Seal kostis alati kiirabiauto sireeni või autoalarmi kauget huilgamist, vihma pladisemist vastu tänavaid.
Siin rikkus surmavaikust üksnes tema jalgade pehme puudutus sõiduteel…
Oot-oot.
Ei, siin on veel üks hääl – üksik kilk siristab lähedal põõsas.
See tõi Ethanile meelde tema lapsepõlve Tennessees, õhtud oktoobri keskpaigas, kui ta istus klaasitud verandal, isa suitsetas piipu ning nad vaatasid sojapõlde, kuni kilkide koor oli vaikseks jäänud. Kõik, peale üheainsa.
Kas polnud luuletaja Carl Sandburg millestki sarnasest kirjutanud? Ethanile ei tulnud värsirida täpselt meelde, aga see kõneles midagi viimase kilgi häälest jäisel maal.
Laulukilluke.
See väljend oligi talle meeldinud.
Laulukilluke.
Ethan peatus põõsa kõrval, pooleldi oodates, et siristamine järsult katkeb, aga see jätkus niivõrd muutumatu rütmiga, et näis peaaegu mehaanilisena. Selle heli tekitamiseks hõõruvad kilgid tiibu kokku – ta oli seda kusagilt lugenud.
Ethan vahtis põõsast.
Mingisugune kadakas.
Meeldiv tugev lõhn.
Tänavalatern heitis kadaka okstele päris palju valgust ning Ethan kummardas, et kilki paremini näha.
Siristamine jätkus häirimatult.
“Kus sa oled, väikseke?”
Ta kallutas pead.
Nüüd põrnitses Ethan midagi, mis okste vahelt vaevu silma paistis. Aga see polnud kilk. Hoopis mingisugune karp, umbes tema iPhone’i suurune.
Ethan pistis käe kadakaokste vahele ja puudutas karpi.
Siristamine muutus nõrgemaks.
Ta võttis käe ära.
Valjemaks.
Milleks seda küll vaja on?
Kilgi siristamine tuli hoopis mingist seadmest.
Kell oli peaaegu pool üksteist, kui Ethan hotellitoa lukust lahti tegi ning sisse astus. Ta viskas kingad jalast, võttis end alasti ning heitis voodisse ilma, et oleks vahepeal isegi valgust süüdanud.
Enne sööma minekut oli Ethan ühe akna praokile jätnud ning nüüd tundis ta rinnal jahedat tõmbetuult, mis päevast leitsakut peletas.
Minuti pärast hakkas tal külm.
Ta ajas end istukile, tõstis üles päevateki ja lina ning ronis sinna alla.
Ethan võitles edutult oma elu eest, olend tema seljas raevutses, see üritas tema kõri lõhki kiskuda, aga Ethanit hoidis elus üksnes raudne haare ümber koletise kaela – ta pigistas ja pigistas seda –, ometi rakendas olend elajalikku jõudu. Ta tundis lihaseid pinguldumas, kuna tema sõrmed kaevusid piimjasse poolläbipaistvasse nahka. Ethan ei lõdvendanud oma haaret, ehkki tema õlavarte lihased tõmbusid krampi ning randmed nõtkusid. Kuid olevuse nägu ja hambad nihkusid ligemale…
Ethan nõksatas voodis, ta nõretas higist ja ahmis õhku, süda tagus nii kõvasti, et see polnud mitte niivõrd tuksumine, vaid tema rindkere pidev võbisemine.
Seda, kus ta on, taipas Ethan alles siis, kui ta nägi maali, mis kujutas kauboisid lõkke ümber.
Äratuskell öökapil näitas 3:17.
Ethan pani lambi põlema ja vaatas telefoni.
Kaks… null… kuus…
Kaks… null… kuus…
Kuidas ta küll ei mäleta oma kodust telefoninumbrit? Või isegi Theresa mobiilinumbrit? Kuidas on see võimalik?
Ethan lükkas jalad voodist välja, tõusis püsti ja läks akna juurde.
Rulood paotades vaatas ta vaikset tänavat.
Pimedad hooned.
Tühjad kõnniteed.
Homme läheb paremini mõtles ta.
Ta saab oma telefoni, rahakoti, püstoli, portfelli tagasi. Helistab oma naisele, oma pojale. Helistab Seattle’isse ja kõneleb juhtagent Hassleriga. Jätkab juurdlust, mille pärast ta üldse siin viibib.
3. PEATÜKK
Ta ärkas peavaluga, pilust ruloode vahel voogas tuppa päikesevalgust.
Ethan pööras end