Alasti. Sylvia Day
Читать онлайн книгу.
ehmunult silmi. „Kuidas, palun?”
Mehe pilgu intensiivsus kõrvetas. Tundsin, nagu oleks ta mu sihikule võtnud, mis vaid suurendas respekti Marki suhtes, kes oli sunnitud selle pilgu raskuse all tund aega vastu pidama.
Crossi tool paigutus paralleelselt lauaga ja ta istus näoga minu poole. Tema parem käsivars puhkas siledal puidust lauaplaadil, pikad elegantsed sõrmed koputasid rütmiliselt selle vastu. Mu pilk sattus tema randmele ja mingil hullumeelsel põhjusel haaras õrnade tumedate karvadega nahariba nägemine kogu mu tähelepanu. See mees oli lihtsalt nii… isane.
„Millist Marki pakutud kontseptsiooni sa eelistad?” küsis ta uuesti.
„Minu meelest on need kõik suurepärased.”
Crossi ilus nägu jäi rahulikuks, kui ta ütles: „Kui vaja, võin ruumi tühjaks teha, et su ausat arvamust kuulda.”
Pigistasin kramplikult tooli käetuge. „See oligi aus arvamus, härra Cross, aga kui te tõepoolest tahate teada, siis minu meelest meeldib enamusele rahvast väikese hinnaga seksikas luksus. Mul puudub muidugi…“
„Nõus.“ Cross tõusis ja nööpis pintsaku kinni. „Teil on suund olemas, härra Garrity. Järgmisel nädalal kohtume uuesti.”
Jäin veel hetkeks istuma, imestades sündmuste tempo üle. Seejärel heitsin pilgu Markile, kes näis kõikuvat rõõmu ja hämmelduse vahel.
Jalule tõusnud, hakkasin ukse poole astuma. Teadsin suurepäraselt, et Cross kõndis kohe minu kõrval. See, kuidas ta liikus – loomaliku kerguse ja kõrgi graatsiaga – erutas mind väga. Ei tulnud pähe sellist mõtetki, et ta võiks olla kohmakas keppija ning mitte võtta relvitukstegeva agressiivsusega kõike, mida tahtis – just sellisel viisil, mis sunnib naist kogu jõust tahtma talle anduda.
Cross jäi minu kõrvale kogu tee liftideni. Ta vist rääkis midagi Markiga spordi teemal, kuid ma olin liiga keskendunud oma reaktsioonidele, et hoolida tühjast lobast. Kui lift kohale jõudis, hingasin kergendunult ja hakkasin kiirel sammul koos Markiga selle poole astuma.
„Üks hetk, Eva,” ütles Cross vaikselt ja peatas mind küünarnukist. „Ta tuleb kohe alla,” ütles ta Markile, kui liftiuksed ülemuse jahmunud näo ees sulgusid.
Cross ei öelnud midagi, enne kui lift liikuma hakkas. Siis vajutas ta uuesti nupule ja küsis: „Kas sa magad kellegagi?“
Küsimus esitati nii ükskõikselt, et mul kulus hetk aega taipamaks, mida kuulsin.
„Mis see sinusse puutub?”
Cross silmitses mind ja ma tabasin selle, mida olin märganud juba meie esimesel kohtumisel – tohutut võimu ja raudset kontrolli. See sundis mind tahtmatult sammu tagasi astuma. Jälle. Seekord ma vähemalt ei kukkunud – tegin edusamme.
„Sest ma tahan sind keppida, Eva. Pean teadma, mis mul tee peal ees seisab, kui üldse seisab.”
Tuline sööst jalge vahel sundis mind tasakaalu säilitamiseks seina vastu toetuma. Mees tahtis mulle appi tõtata, kuid ma raputasin pead. „Ma pole sellest võib-olla huvitatud, härra Cross.”
Mehe suud puudutas naeratuse vari ja see muutis ta veel ilusamaks. Püha jumal…
Läheneva liftikabiini helin pani võpatama, olin sedavõrd pinges. Ma polnud kunagi tundnud niisugust erutust, olnud nii tulipalavalt kellessegi kiindunud. Ega olnud sedavõrd solvatud inimese poolt, keda himustasin.
Astusin lifti.
Ta naeratas. „Järgmise korrani, Eva.”
Liftiuksed sulgusid ja ma vajusin vasest käetoele, püüdes enesevalitsust tagasi saada. Suutsin end vaevu kokku võtta, kui liftiuks avanes ja nähtavale ilmus Mark, kes meie korruse ootealas tammus.
„Jeesus, Eva,” pomises ta, „mis põrgut see nüüd oli?”
„Pole õrna aimugi.” Hingasin katkendlikult, tahtsin segadusseajavat jutuajamist Crossiga kellegagi jagada, kuid taipasin, et boss polnud selleks küll sobiv objekt. „Vahet pole. Vähemalt tead nüüd, et ta annab kliendi sulle.”
Marki nägu valgustas lai naeratus. „Arvan jah, et seda ta teeb.”
„Nagu mu korterikaaslane alati ütleb: seda peaks tähistama. Kas panen sulle ja Stevenile õhtusöögilaua kinni?”
„Miks mitte? Pure Food and Wine kella seitsmeks, kui neil veel kohti on. Kui pole, siis vali ise midagi.”
Olime vaevalt Marki kabineti juurde jõudnud, kui bossid ta oma haardesse võtsid – Michael Waters, tegevdirektor ja president, ning juhatuse esimees Christine Field ja aseesimees Walter Leaman.
Läksin neist nii suure kaarega mööda kui võimalik ja hiilisin oma laua taha.
Helistasin Pure Food and Wine’i ja palusin lauda kahele. Pärast mõningast anumist ja meelitusi sain oma tahtmise.
Jätsin Marki kõneposti teate: „Täna on raudselt su õnnepäev. Tellisin teile seitsmeks laua. Veetke mõnusasti aega!”
Siis tegin töölt vehkat, tahtsin meeleheitlikult kodus olla.
„MIDA TA ütles?” Cary istus meie valge diivani teises otsas ja vangutas pead.
„Tean, tean.” Võtsin mõnuga uue sõõmu veini. See oli karge ja kergelt jahutatud Sauvignon Blanc, mille koduteel veinipoest kaasa haarasin. „Minu reaktsioon oli samasugune. Ma ei ole ikka veel kindel, et ei kujutanud seda vestlust ette, kui olin tema feromoonidest üledoosi saanud.”
„Nii?”
Tõmbasin jalad enda alla diivanile. „Mis nii?”
„Tead küll, Eva.” Cary haaras kohvilaualt läpaka ja asetas ristis jalgadele. „Kas võtad vedu või ei?”
„Ma eitunne teda. Ma ei tea isegi tema eesnime ja ta teeb sellise käigu!”
„Tema teab sinu nime.” Cary hakkas midagi klaviatuuril toksima. „Ja mis selle viinavärgiga on? Kas ta tahtis just nimelt sinu bossi?”
Katkestasin oma juuste sõrmitsemise. „Mark on väga andekas. Kui Crossil on üldse mingit ärivaistu, siis ta usaldab ja kasutab seda.”
„Ma ütleksin, et ta teab, kuidas äri ajada.” Cary keeras läpakaekraani minu poole ja näitas Cross Industries kodulehte, millel uhkeldas Crossfire’i võimsa hoone foto. „See on tema maja, Eva. Gideon Cross on selle omanik.”
Pagan võtaks. Sulgesin silmad. Gideon Cross. Minu meelest see nimi sobis talle. See oli sama seksikas ja maskuliinne nagu ta isegi.
„Tal on piisavalt inimesi, kes tegelevad filiaalides turundusega. Ilmselt kümneid, kes selle kallal toimetavad.”
„Aitab, Cary.”
„Ta on seksikas, rikas ja tahab sul ajud välja keppida. Milles probleem on?”
Heitsin talle pilgu. „Nõme on kogu aeg talle sülle joosta. Tahan oma töökohta säilitada. Mulle meeldib see töö ja Mark samuti. Ta on mind protsessi kaasa haaranud ja ma olen temalt juba nii palju õppinud.”
„Mäletad, mida doktor Travis ütleb kalkuleeritud riskide kohta? Kui su hulluarst neid võtta soovitab, siis tee seda. Sa saad sellega hakkama. Te Crossiga olete täiskasvanud inimesed.” Cary hakkas uuesti internetis surfama. „Vau. Tead, et ta saab alles kahe aasta pärast kolmekümneseks? Mõtle, kui palju võhma tal võib olla.”
„Mõtle, kui labane ta võib olla! Ma olen täiesti solvunud, et ta niiviisi otse kõik välja pritsis. Ma ei ole mingi jalgadega vitt.”
Cary katkestas tegevuse ja tõstis pilgu, silmad kaastundest hellad. „Anna andeks, beibi. Sa oled nii tugev, palju tugevam kui mina. Ma ei saa arugi, et sa kannad sama suurt kandamit nagu ma ise.”
„Ma ei tea, kui tugev ma olen, igatahes pole ma seda mitte kogu aeg.” Heitsin pilgu kõrvale, sest ei tahtnud rääkida asjadest, mida olime minevikus üle elanud. „Ma ei tahagi, et ta mind kohtama kutsuks. Aga on ju muid viise, kuidas naisele öelda, et sa tahad temaga voodisse minna.”
„Sul