„EMA JA STANTON ei luba sul kindlasti õhtuti siia tulla,” ütles Cary, tõmmates stiilset teksajakki endale tihedamini ümber, kuigi ilm oli vaid veidi jahe.

      Laohoonest ümber ehitatud, telliskividest esiküljega Parker Smithi stuudio asus Brooklyni endises tööstuspiirkonnas, millele taheti elu sisse puhuda. Ruum oli tohutu suur ja massiivsed metallist ülestõstetavad uksed ei andnud ühtki välist vihjet sellele, mis sees toimus. Istusime Caryga alumiiniumistmetel ja vaatasime mattidel võitlejaid.

      „Ai!” Ma võpatasin kaastundest, kui üks kutt sai löögi kubemesse. Kuigi õrn koht oli kaitstud, pidi see ikkagi väga valus olema. „Kuidas Stanton sellest teada saab, Cary?”

      „Kuna sa satud haiglasse?” Ta heitis mulle pilgu. „Tõsiselt. Krav Maga on julm värk. Nad ju poksivad ja on kogu aeg kontaktis. Isegi kui sinikad sind ei reeda, saab su kasuisa ikkagi teada. Nagu alati.”

      „Ema abiga, sest ta räägib Stantonile kõik ära. Aga ma ei maini seda emale.”

      „Miks mitte?”

      „Ta ei saa aru. Ta arvab, et ma tahan end kaitsta sellepärast, mis kunagi juhtus, ta tunneb end süüdi ja hakkab näägutama. Ta ei usu, et mu eesmärk on lihtsalt trenni teha ja stressi maandada.”

      Jälgisin käsipõsakil, kuidas Parker ühe naisega matile läks. Mees oli hea õpetaja. Kannatlik ja põhjalik, selgitas kõike lihtsalt ja arusaadavalt. Tema stuudio oli kehvas ümbruskonnas, kuid ma leidsin, et see sobis ala jaoks, mida ta õpetas. Suur tühi laohoone oli väga elulähedane paik.

      „See Parkeri-kutt on päris kenake,” pomises Cary.

      „Ja kannab abielusõrmust.”

      „Nägin jah. Head mehed napsatakse alati kiiresti ära.”

      Parker tuli pärast trenni meie juurde, tumedad silmad säravad ja naeratus veel säravam. „Noh, mis sa, Eva, arvad?”

      „Kus ma end kirja saan panna?”

      Parkeri naeratus oli nii seksikas, et Cary pidi peaaegu mu käe verele pigistama.

      „Tulge siiapoole.”

      REEDE algas vägevalt. Mark õpetas, kuidas koguda infot pakkumiskutse jaoks, rääkis mulle veel üht-teist Cross Industries’ ja Gideon Crossi kohta, rõhutades, et on temaga ühevanune.

      „Pean seda endale meelde tuletama,” ütles Mark. „Lihtne on unustada, et ta on nii noor, kui ta sinu vastas istub.”

      „Jah,” nõustusin, salamisi pettunud, et ei näe Crossi järgmised kaks päeva. Kui palju ma endale ka kordasin, et see pole tähtis, tundsin end näruselt. Ma polnud taibanudki, et olin olnud väga põnevil selle üle, et võime teineteist kogemata kohata. Mul oli korraga nii suur vajadus tema lähedal olla. Pluss see, et ta pakkus nii suurepärast vaatepilti. Mul polnud nädalavahetuseks midagi sama põnevat plaanis.

      Viisin märkmeid Marki kabinetti, kui kuulsin oma lauatelefoni helisemas. Vabandades jooksin toru haarama. „Mark Garrity kabinet…“

      „Eva, kullake. Kuidas sul läheb?”

      Vajusin kasuisa häält kuuldes toolile. Stanton kõlas minu jaoks alati nagu aristokraat – haritud, tiiteldatud ja arrogantne. „Richard. Kas kõik on korras? Kas emaga on kõik hästi?”

      „Jah. Kõik on korras. Emaga on kõik väga hästi, nagu alati.”

      Stantoni hääletoon mahenes, kui ta oma naisest rääkis, ja ma olin selle eest tänulik. Tegelikult olin talle paljude asjade eest tänulik, kuigi mõnikord oli see raske. Teadsin, et mu pärisisa tundis end ebamugavalt tohutu suure erinevuse tõttu nende kahe palgajärgus.

      „Siis on tore,” ütlesin kergendatult, „mul on selle üle hea meel. Kas te emaga saite kätte mu tänukirjakese kleidi ja Cary smokingi eest?”

      „Jah, sa oled väga tähelepanelik, aga tead ju küll, et sa ei pea meid selliste asjade eest tänama. Oota üks hetk.” Ta rääkis kellegagi, ilmselt sekretäriga. „Eva, kullake, tahan sinuga koos täna lõunat süüa. Saadan Clancy sulle järele.”

      „Täna? Aga me näeme ju homme õhtul. Kas oodata ei anna?”

      „Ei, just täna on tähtis.”

      „Aga mu lõunaaeg kestab vaid tund aega.”

      Koputus õlale sundis mind ringi pöörama ja ma nägin Marki boksis seismas. „Võta kaks,” sosistas ta. „Sa oled selle ära teeninud.”

      Ohkasin ja tänasin teda vaikselt huultega. „Kas kell kaksteist sobib, Richard?”

      „Ideaalselt. Jään ootama.”

      Mul polnud mingit head põhjust oodata eraviisilist kohtumist Stantoniga, kuid lahkusin kohusetundlikult veidi enne kahtteist laua tagant ja leidsin kõnnitee äärest uhke linnaauto mind ootamas. Clancy, Stantoni autojuht ja ihukaitsja, avas mulle ukse, kui talle tere ütlesin. Seejärel libistas end rooli taha ja sõidutas mu kesklinna. Kahekümne minuti pärast istusin Stantoni büroos ja silmitsesin kaunilt serveeritud lõunasööki kahele.

      Stanton astus sisse peaaegu kohe pärast minu saabumist, stiilne ja väärikas. Tema juuksed olid lumivalged, nägu kortsuline, kuid ikka veel väga ilus. Tema silmad olid kantud sinise denimi värvi, pilk terav ja intelligentne. Ta hoidis keha sportlikus vormis, oli selleks tihedast ajagraafikust hoolimata aega leidnud juba enne abiellumist oma trofeenaise, minu emaga.

      Vaatlesin teda, kui ta lähemale astus ja minu põske suudlema kummardus. „Sa näed armas välja, Eva.”

      „Tänan.” Ma olin ema moodi, ka tema oli loomulik blond, ent mu hallid silmad pärinesid isalt.

      Stanton istus laua otsa, New Yorgi siluett jäi talle taustaks, ta sai selle mõjujõudu ära kasutada.

      „Söö,” ütles ta käskivalt – omadus, millega tulevad lihtsalt toime kõik mõjukad mehed. Sellised nagu Gideon Cross.

      Kas Stanton oli Crossi vanuses sama metsikult maskuliinne?

      Võtsin kahvli ja asusin kana, jõhvikate, pähklite ja fetasalati kallale. Toit oli maitsev ja mina näljane. Rõõmustasin, et Stanton ei hakanud koherääkima ja ma sain toitu nautida, kuid hingetõmbeaeg ei kestnud kaua.

      „Eva, kullake, tahtsin rääkida sinu huvist Krav Maga vastu.”

      Ma tardusin. „Kuidas, palun?”

      Stanton jõi sõõmu jäävett ja naaldus leenile, tema lõuajoon muutus jäigaks ja see hoiatas mind, et mulle ei meeldi see, mida ta kohe ütlema hakkab. „Sinu ema oli eile õhtul täiesti endast väljas, kui sa Brooklyni sellesse stuudiosse läksid. Tema maharahustamine võttis tükk aega ja ma kinnitasin talle, et teen kõik selleks, et sa saad oma huvisid ohutumalt harrastada. Ta ei taha…“

      „Pea kinni.” Panin kahvli lauale, isu oli kadunud. „Kust ta teadis, kus ma käisin?”

      „Ta jälitas sinu mobiiltelefoni.”

      „Ei ole võimalik,” sosistasin ma ja vajusin toolile kössi. Stantoni ükskõikselt antud vastus, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas, ajas mul südame pahaks. Magu tõmbas krampi, seda huvitas nüüd rohkem lõunasöögi väljutamine kui seedimine. „Sellepärast ta käiski peale, et ma kasutaksin sinu firma telefoni? Sellel polnud midagi pistmist raha kokkuhoidmisega!”

      „Loomulikult oli see osa tema plaanist. Kuid see tagab talle meelerahu.”

      „Meelerahu?! Kui ta