Minu ema saladus. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Sheila O'Flanagan
Читать онлайн книгу.
et kindlasti abiellub ta kellegagi, kui leiab, et on õige aeg, aga ta pole selleks kohustatud – ei nüüd ega üldse kunagi. See pani Davey mõtlema, milline on siis tema koht keset kõike seda. Aga Davey armastas Camillat kõigist oma puudustest hoolimata. Nii tuli ainult leida õige aeg ettepanekut teha. Davey lootis.
Ta tahtis Camillaga abielluda. Tahtis temaga lapsi saada. Tahtis olla sama õnnelik kui ema ja isa ja tahtis, et tema lapsed oleksid sama õnnelikud kui tema.
Ta lootis, et seda pole liiga palju paluda.
„Räägi mulle oma vanematest,” ütles Camilla, kui nad olid juba peaaegu tund aega teel olnud ja telefonist oli muusika kuulatud. „Nelikümmend aastat koos on ikka saavutus.”
„Ma tean,” kostis Davey. „Huvitav, kui paljud sellega veel üldse hakkama saavad?”
„Ega eriti ei saadagi, ma arvan. Mis sinu ema ja isa siis nii eriliseks teeb?”
„Nad sobivad hästi kokku,” ütles Davey pärast pausi. „Nad täiendavad teineteist. Ema on alati olnud veidi unistav kunstiinimene ja isa hoolitseb, et asjad tehtud saaksid.”
„Sa rääkisid, et su ema on maalikunstnik. Kas ta on Iirimaal tuntud?”
„Oh, ega ta sellega nüüd nii tõsiselt ka ei tegele,” selgitas Davey. „See on rohkem hobi kui töö.”
„See on anne,” märkis Camilla.
„Jah, on küll. Aga see pole tema karjäär ega midagi. Kuigi…” Davey hääl vaibus, kui ta mälestustes soris.
„Ta käis mingil näitusel või kursusel, kui ma väike olin. Ma tegelikult päris täpselt ei mäleta. Tundus, et ta oli nädalate viisi ära. Tegelikult ilmselt siiski ainult paar päeva.”
„Ja kas ta müüs mõne maali ka seal näitusel?”
„Pole aimugi.” Davey heitis Camillale häbeneva pilgu. „Ma polnud ilmselt kunagi piisavalt huvitatud, et küsida. Kohutav, eks?”
Camilla raputas pead. „Sa olid laps. Sul olid oma probleemid.”
„Jah, aga kui ma vanemaks sain, oleksin võinud rohkem huvi tunda. Aga hea küll, ma võin ju täna küsida.”
„Kas su vanematele meeldib see üllatus?” küsis Camilla.
„Ma väga loodan,” vastas Davey. „Mu õde Steffie on kindel, et emale ei meeldi see kohe üldse. Aga kui Roisin midagi pähe võtab, tuleb meil kõigil nõus olla.”
Camilla teadis üht-teist Sheehani tüdrukute kohta, ta oli Davey käest korduvalt tema pere kohta küsinud. Aga nagu kõik mehed, keda ta teadis, oli Davey kitsi infot jagama. Mitte tahtmisest olla salapärane, vaid lihtsalt sellepärast, et see polnud talle eriti tähtis.
„Ma olen alati Steffiega paremini läbi saanud,” ütles Davey nüüd Camillale. „Võib-olla sellepärast, et tema on pesamuna ja me elasime kaua kodus koos. Pealegi on ta väga naerumaias. Roisin võtab kõike hirmus tõsiselt ja ootab kogu aeg, et kõik teeksid tema tahtmist.”
„Sel juhul on ilmselt Roisin see, kellega mina kõige paremini läbi hakkan saama.” Camilla heitis Daveyle üleannetu pilgu. „Sa ju ka räägid mulle, et ma olen vahel liiga tõsine. Ja et ma kamandan sind.”
„Issand jumal, räägin või?” Davey vaatas Camillale jahmunult otsa. „Sa ei ole üldsegi selline nagu Roisin. Sina oled hoopis teistmoodi tõsine. Ja kamandav sa ei ole. Sa oled… ee… sa oled perfektsionist.”
„Ja see võib ju hea olla,” arvas Camilla lõbusalt.
„Ongi hea.” Davey noogutas.
„Nii,” ütles Camilla oma otsekohesel moel, „palun siis nüüd veel midagi sinu vanemate kohta. Tahan võimalikult palju teada, enne kui me kohale jõuame.”
Davey ohkas. Need olid tema ema ja isa. Mõlemad üle kuuekümne. Elasid tavalist elu. Armastasid teineteist ikka veel. Polnud rohkem midagi rääkida, kuigi Camilla tundis selgesti, et peab ju olema. Võib-olla hakkab ta arvama, et ma olen sama igav kui nemad, mõtles Davey ja näperdas taas konditsioneeri. Võib-olla polnud üldse hea mõte Camilla kaasa võtta.
Viies peatükk
Steffie oli higine ja tolmune, ta oli loosungeid „Õnne rubiinpulmadeks!” üles pannes murdnud kaks küünt. Kuna ta oli lakkinud küüned peo teemaga sobivalt erepunaseks, pidi ta pärastpoole, kui on murdunud servad tasaseks viilinud, hakkama veel mõnda vana lakipudelit otsima, et küünte välimust parandada. Lakk, mille ta viimaks oma vanast magamistoast ühest sahtlist leidis, ei olnud päris sama värvi, aga paremat polnud kusagilt võtta. Kui ta oli küünte korrastamisele kulutanud rohkem aega, kui tahtnuks, puhus ta täis hulga punaseid õhupalle, pühkis klaasid üle ja seadis need siis kenasti lauale, mille oli koos paljude toolidega katusealusele verandale vedanud. See oli sama pikk kui maja tagasein ja sinna pääses nii köögist kui ka elutoast. Veranda, kust avanes vaade mäeveerul paiknevale aiale, mis ulatus alla väikese jõeni, oli Steffie meelest parim koht Aranbegis. See meenutas talle mõnda vaba aasta jooksul Ameerikas nähtud kena maja, millel oli tohutu suur polsterdatud toolide ja laeventilaatoritega puitveranda.
Oleks tore, kui täna siin ka laeventilaator oleks, mõtles Steffie igatsevalt. Polnud tuuleõhkugi. Ta lükkas kingad jalast ja jalutas läbi aia jõe äärde, mis märkis maavalduse tagumist piiri. Lapsena oli ta veetnud palju õnnelikke tunde, pladistades jõekeses, mis oli paari kilomeetri kaugusel asuva Iske lisajõgi. Isa oli ta korra Iske äärde kalale viinud ja kuigi ta oli kala jõekaldal visklemas nähes vastikust tundnud, oli tal huvitav vaadata kalureid, kes olid kahlanud jõe keskele, et õnge vette heita. Järgmisel päeval oli ta pannud jalga oma erekollased kummikud, laenanud ehtsa kalamehevälimuse saavutamiseks emalt rohelise põlle, leidnud Davey vana kalavõrgu, mis oli kinnitatud bambuskepi külge, ja läinud siis keset oja kala püüdma. Kuigi vesi polnud eriti sügav, ulatus see tal siiski üle kummikuserva. Kui ta siis märgade jalanõudega majja tagasi plärtsutas, kaasas purk mudase veega, milles oli üksainus tilluke alamõõduline kala, läks Jenny pööraseks.
Steffie naeratas omaette, meenutades nii emalt kui ka isalt saadud peapesu selle eest, et ta oli ilma loata jõe äärde läinud ja kummisaapad ära rikkunud. See tema vaimu ei murdnud, kuigi viimaks, kui selgus, et tal lihtsalt ei õnnestu midagi kätte saada, oli ta kalastamisest siiski loobunud. Nüüd pladistas ta õnnelikult selges vees, astudes ettevaatlikult kivisel põhjal, et mitte jälle läbimärjaks saada. Kui Steffie tundis ennast lõpuks jahtunu ja rahulikuna, hakkas tema telefon helisema. Ekraanil Roisini nime nähes krimpsutas ta nägu.
„Mis lahti?” küsis ta.
Roisin rääkis talle mustast kleidist ja teemantidest ja Steffie vastas, et ema on täiesti võimeline ise kleidi kapist välja võtma.
„Ma ei taha, et ta peaks sahmerdama hakkama,” ütles Roisin.
„Ta ei hakkagi,” kinnitas Steffie. „Sina oled see sahmerdaja, mitte ema.”
„Mina olen kavandaja, mitte sahmerdaja,” väitis Roisin. „Kas toit on kohal?”
„Jah, ja ma seadsin kõik valmis. Välja arvatud muidugi taldrikud ja noad-kahvlid.”
„Ma olen nendega juba teel.”
„Juba? Mis juhtus? Te jõuate ju liiga vara.”
„Teel olen ainult mina,” täpsustas Roisin. „Ma helistan autost. Ema on Daisyga ikka veel meil. Ta muudkui hädaldab minema hakkamise pärast ja ma leiutasin ettekäände, et pean välja minema.”
„Ma arvasin, et sa saatsid isa ära vutivõistlusele. Ema ei saa ju ilma temata niikuinii kusagile minna.”
„Jah, aga ma hakkasin kartma, et jään vahele, kui mõtlen muudkui välja naeruväärseid seletusi, miks neil seal nii kaua läheb. Oleksin pidanud juba algusest peale kavandama nii, et mina tulen varem. Saan sind aidata ja Paul tuleb koos lastega hiljem järele.”
„Sinust on armas abi pakkuda,” ütles Steffie. „Aga kõik on valmis.”
„Ma olen kindel,