Minu ema saladus. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Sheila O'Flanagan
Читать онлайн книгу.
ja läks vaatama, mida ettevalmistustest annaks veel parandada.
Dublini maja vannituba oli muidu sobiv, aga väike. Aranbegi vannituba oli tohutu, sinna mahtus kenasti ära vanaaegne vann, mille Jenny oli turult ostnud ja korda teinud, samuti väga kaasaegne eraldi dušš. Steffie oli hommikul juba duši all käinud, aga ta oli peoeelseks naudinguks hoidnud vannis ligunemise. Kuna Roisin oli juba teel ja Steffiel niikuinii enam midagi teha ei olnud, otsustas ta kohe vanni minna. Ta keeras kraanid lahti, lasi vanni leiget vett – oli liiga palav, et harjumuspärasest tulikuumast veest mõeldagi – ja lisas riiulil olevast anumast roosat vannisoola. Vannituba sai kohe roosilõhna täis, Steffie libistas ilusa puuvillase kleidi õlgadelt alla, võttis pesu seljast ja astus vette.
Vann tõi kaasa mälestusi. Kui Steffie oli noorem ja palju lühem, meeldis talle seal täies pikkuses väljasirutatult lebada, pikad juuksed ümberringi vees hõljumas. Ta kujutles, et on uppuv printsess, kes ootab printsi, kes tuleks ja ta päästaks. Tal polnud selget ettekujutust, milline see prints välja näeb, aga alati vaatas ta Steffiele silma ja ütles, et temaga on Steffiel turvaline olla. Aastaid hiljem, kui keegi sõber palus tal aidata illustreerida oma kulu ja kirjadega välja antavat lasteraamatut printsessist, kes kukkus järve, tuli talle meelde pilt iseenda kahvatust näost, mida lehvikuna ümbritsesid lokkis juuksed.
Praegu oli ta muidugi liiga pikk, et vannis lebada, seega lasi ta vanni nii täis kui võimalik, enne kui varba vette pistis. Võib-olla oli Roisinil selle peo suhtes ikkagi õigus, mõtles ta, kui istus vanni ja pani silmad kinni. Aranbeg oli täis mälestusi ja see oli suur osa ema ja isa elust. Ehk oligi sobilik tähistada nende kooselu aastapäeva kohas, mis neile nii palju tähendas. Kuigi ta arvas ikkagi, et see üllatusmoment ei ole hea mõte.
Aga kui kõik oli valmis ja kohal, polnud mõtet selle pärast enam muretseda. Steffie mõtted läksid selle asemel hoopis hiljutisele lepingupakkumisele, millest ta lootis, et see viib Butterfly Creative’i pisut kõrgemale tasemele ja toob talle tõesti korralikult raha sisse. Ta oli oma pakkumise saatnud kaks päeva enne tähtaega, tundes, et ometi kord on tal edumaa, aga siis oli ta paanikasse sattunud, arvates, et ehk oleks tal viimase hetkeni oodates tulnud paremaid mõtteid. Nii või teisiti, ta oli lootnud praeguseks juba tulemusi kuulda. Selle lepingu saamine annaks talle tohutult enesekindlust. See paneks ta esimest korda pärast oma firma asutamist uskuma, et ta teeb tõesti õiget asja. Aga kui ta seda lepingut ei saa, tõstavad taas pead tunded, et pole ta mingi otsusekindel edukas ärinaine. Nojah, möönis ta, otsusekindlaks ta ei saagi. See pole tema loomuses. Aga edukas, isegi enam-vähem edukas oleks ju tore olla.
Steffie lasi vanni natuke vett juurde ja kinnitas endale, et keegi ei hakka laupäeval helistama, ja pole ka mõtet soovida, et ta oleks oma tööd veel kohendanud või ettepanekud teisel viisi esitanud. Ta oli teinud kõik nii hästi, kui suutis. Enam ei sõltunud tulemus temast. Ta püüdis sellele mitte mõelda ja oli laiska unustusse vajunud, kui tema mobiiltelefon helises. Steffie silmad plaksatasid lahti ja ta vaatas vannitoas ringi. Telefon oli väikesel puust taburetil täpselt käeulatusest väljas.
„Neetud,” pomises Steffie, ta ei tahtnud vastu võtmata jätta, sest äkki ikka helistabki see firma. Ta küünitas poolenisti vannist välja, nii et sõrmeotsad ulatusid telefonini, aga niipea, kui ta telefoni kätte sai, lakkas see helisemast. Ta vaatas, kes oli helistanud, ning tema süda hakkas jälle aeglasemalt lööma, kui ta tagasi helistas.
„Tere, Steve,” ütles ta, kui mees vastu võttis. „Ma olin vannis.”
„Mulle meeldib seda ette kujutada,” vastas Steve liini teisest otsast.
„Jää vait.” Steffie naeris vaikselt. „Mul oli palav, ma higistasin ja läksin vanni maha jahtuma.”
„Ma pole kindel, kas sa ikka peaksid mulle seda rääkima.”
„Võib-olla ei peakski,” nõustus Steffie. „Nii, kuidas siis lood on? Kas sa saad siia tulla?”
„Anna andeks,” ütles Steve. „Ma töötan arvutis ega saa praegu ära tulla.”
„On ju laupäev!” hüüatas Steffie. „Sul peab ometi ka natuke vaba aega olema.”
„Sa tead ju isegi, et nädalapäev ei tähenda GoTronicsile mitte kui midagi,” ütles Steve.
Steffie pidi tunnistama, et Steve’il on õigus. Selle firma tegevdirektor oli üks vintskemaid mehi, kellega ta kunagi kokku oli puutunud. Ta nõudis oma töötajatelt täielikku pühendumist – ja kui Steffie sellele firmale midagi tegi, nõudis mees täielikku pühendumist ka temalt.
„Anna andeks,” ütles Steve uuesti. „Ma tean, et sa tahtsid tänaseks moraalset tuge, aga ausalt, Steff, ma ei tea, kas selline värk tegelikult ikka sobib mulle.”
Steffie oli pooleldi arvanudki, et nii läheb. Sellest hetkest alates, kui ta Steve’ile peost rääkis, oli mees olnud kaasatulemise suhtes pigem eitaval seisukohal. Võib-olla oli see Steffie enda süü, et ta kurtis Steve’ile liiga palju kogu selle töö üle, mida ta peab tegema. Et ta kirjeldas mehele oma sugulasi üsna otsekoheselt ja kummastavalt. Ja rääkis Roisinist kui ebameeldivast kamandajast. Ta oli liialdanud, sest teda ärritas tunne, et teda on ära kasutatud. Aga ilmselt oli ta kujutanud ees ootavat pidu üsna põrgulikuna.
„Pole hullu,” ütles Steffie. „Sul oleks ilmselt niikuinii tapvalt igav olnud.”
„Tõenäoliselt küll,” oli Steve nõus. „Ma ei tunne end seltskondlikel ettevõtmistel just eriti kodus.”
Vähemalt mitte seesugustel seltskondlikel ettevõtmistel, mis ei tähenda istumist sõprade seltsis koos paari jaheda õllega. Steffie ohkas. Eks temalegi meeldisid sellised vaiksemad olemised. Lihtsalt vahel tuli ennast kätte võtta ja oma mugavustsoonist välja astuda.
„Ära muretse,” rahustas Steffie. „Ma ei tahtnud muud, kui et sa mind inimeste hammaste vahelt päästaksid. Vallaliste tüdrukute armuelu on pulmades ning kihlus- ja aastapäevapidudel ju alati tähtis jututeema. Vallaliste meestega pole probleemi – sa oled justkui surmast hullemast saatusest pääsenud – aga üksiku naisena pead tunnistama oma täielikku läbikukkumist. Võiks arvata, et elame alles möödunud sajandil.”
Steve hakkas naerma. „Sellepärast sa mulle meeldidki, Steffie,” ütles ta. „Et sa sellest niimoodi räägid. Helista mulle, kui Dublinis tagasi oled. Saame siis kokku ja lõbutseme natuke oma privaatsel seltskondlikul ettevõtmisel.”
„See mulle meeldib.”
„Tore. Varsti näeme.”
„Nägemiseni,” ütles Steffie ja lõpetas kõne.
Ta pani telefoni taburetile tagasi. Seejärel istus ta uuesti jahedasse vannivette.
Steffiet tegelikult ei üllatanudki, et Steve oli löönud põnnama mõttest kohata kõiki Sheehaneid. Ja mitte ainult Sheehaneid, mõtles ta. Sinna tulevad ka Mullenid, Marshallid ja Carmichaelid, kes kõik on eri aegadel Aranbegis peatunud. Mitte kedagi, kes oli vähegi seotud Jenny või Pascaliga, polnud külaliste nimekirjast välja jäetud. Võib-olla oligi hea, et Steve kõrvale jääb. Peresündmustele ei tooda ju inimesi, kelles ei olda päris kindel, ja Steffiele oli täiesti selge, et kuigi tema oli mõelnud Steve’i tõsiselt võtta, siis praegu mees teda küll tõsiselt ei võtnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной,