Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
läksid Michelle’i häält kuuldes kikki, kuigi ta ennast ei liigutanud. Harilikult teda vooditesse ei lubatud, eriti kui Phil oli kodus.
„Millal?” küsis Anna, taibates, et lugemishommikust ei saa vist asja. Ta haaras telefoni, et peatada Pongot, kes hakkas otsima nähtamatut Michelle’i. „Ma pole veel koeraga j-a-l-u-t-a-n-u-d-k-i ja …”
„Tule kohe! Too ta kaasa.”
„Tõesti? Sinu korve ja asju täis poodi, kus ta kõik ümber paiskab?”
„Noh, lase tal kõigepealt joosta paar ringi ümber pargi, et ta väsiks.”
Pongo kõrvad olid avastanud, et järgneb tegutsemine, ning nüüd müksis ta ninaga Anna põlve ja kasutas lõpuks käppagi, kui Anna ei reageerinud.
„Milles asi?” uuris Anna, loobudes lugemisest ja jättes järjehoidja just alustatud peatüki juurde.
„Üllatus,” kostis Michelle. „Nüüd aga tee kiiresti. Pongo!” hüüdis ta „Jalutama! Jaaaaalutama!”
Pongo hüppas erutatult voodilt maha ning Anna alistus saatusele ja tõusis kiiresti üles.
Kui nad jõudsid peatänavale, ootas Michelle neid kaupluse ees, džuudist kott üle õla ja paberkandikul kaks kohvitopsi Natalie’ kohvikust.
„Ei, ära mine sisse!” hüüdis ta, varjates Kodu Kalli Kodu ust Pongo uudishimuliku nina eest. „Ei, kõrvalmajja, Pongo!” Michelle vibutas võtmekimpu. „Raamatupoodi.”
Anna tõmbas nina kirtsu ja oli just valmis küsima, kuidas, pagan võtku, oli sõbranna saanud oma käsutusse raamatupoe võtmed, kui Michelle juba ust lahti keeras.
Pongo kiunatas ja rabeles rihma otsas. „Kas ta võib sisse tulla?” hüüdis Anna.
„Muidugi.” Michelle’i häälest võis aru saada, et ta on jõudnud siseruumi.
Heitnud Pongole hoiatava pilgu, et see käituks korralikult, sisenes Anna Michelle’i järel majja.
Ruum tundus niiske ja jahe, ent oli ikkagi täiesti iseseisev kauplus, ja Anna tundis erutust, kui ta silmi ahnelt mööda riiuleid libistas. Raamatukogud on teistmoodi, leidis ta − need on läbi imbunud erinevate inimeste kodude ja sõrmede proosalisest lõhnast, mis tugevasti lahjendab võlumaailmade tunnetamist, aga puutumata, lugemata ja uurimata raamatud on hoopis midagi muud.
Ta kõndis aeglaselt, kallutades pead, et lugeda pealkirju raamatutelt, mis olid jäänud pooleldi tühjendatud riiulitele: härra Quentin võis küll olla läinud, aga tema sõjaajalooraamatute kollektsioon oli endiselt ukse kõrval kõige silmapaistvamas kohas. Imelik oli kauplust uurida ilma omaniku rahutu kohalolekuta kassalaua taga ja ilma klientideta riiulite vahel. Ruum tundus väiksem, kui ta mäletas, ja nukram.
Pongo nuusutas paberikorvi kassalaua kõrval. Anna vaatas järele, kas selles pole ehk midagi söödavat, sidus siis koera rihmaga tugeva lauajala külge ning läks ise Michelle’i otsima.
Michelle seisis tagaruumis, kus riiuleid täitsid kasutatud lugemisvara virnad. Härra Quentin ei suutnud ealeski ära öelda maja raamatutest tühjendajatele või auto pagasiruumist müüjatele. Köited vedelesid korratult Michelle’i jalgade ümber, tema aga tiris riiulit seinast eemale ja uuris arvustavalt kahte võikreemi varjundiga värvilaiku, mis olid tõmmatud üle luitunud magnoolia.
„Mida sina arvad?” küsis ta end ringi pöörates, et näha Anna reageeringut. „Kumb toon?”
„Mina neil vahet ei tee. Kas sul on lubatud võõras poes kõike teha? Või kavandad sa siin kellelegi sisekujundust?”
„Ei. Veel kord ei.” Michelle võttis džuutkotist värvipoti ja hakkas kreemjate ruutude alla pintseldama uut laiku. Nüüd oli toon sügavpunane. „Või mida sa arvad ehtsast lugemissaalihõngust? See punane on siiski liiga intensiivne, just nagu kellegi maks seestpoolt, mis?”
„Kas sa kavatsed mulle ka rääkida, mis siin toimub?”
„Minuti pärast.”
Anna ei talunud laiali pillutud raamatuid. Ta kummardus, et need üles korjata, ja tundis nostalgiat, kui leidis oma vana lemmiku, „Charlie ja šokolaadivabriku” täpselt sama 70ndate aastate väljaande, mis tal oli kodus riiulil − ikka koos oma maagilise šokolaadimasinaga, mis torude segadikust uhkas vikerkaarevärvilist vahtu. Ta avas lehekülgi, ning elavad, otsekui kritseldatud illustratsioonid viisid ta kohemaid tagasi väikesesse tuppa, kus särgi väel isa istus kui hiiglane väikesel lastetoolil ta voodi kõrval ja luges „ainult ühe peatüki veel”, kuni laps magama jäi. Roald Dahl oli ka isa lemmik, tal oli iga tegelase jaoks oma hääl. Pirtsakas Veruca ja ahne Augustus ning üllatava lõuna-ameerikaliku lustlikkusega laulvad umpalumpad.
Kulunud leheküljed tundusid keerates sametised, ja Anna peas hakkasid ringlema mälestused soojadest tekkidest, isa töölt kaasa toodud kontorilõhnast ja õhtusöögist all praeahjus, ning tema enda kujutlused kuumadest šokolaadijõgedest, igavesti kestvatest iirisekommidest ja lõputust turvatundest. Vaba ringi rändama fantaasiamaailmades, sattuma ohtudesse ja lahingutesse ning kummitavatesse majadesse, aga ikka isa ta kõrval, tema tuttav hääl kõrvus.
Anna oli lapsest peale unistanud oma lastele ettelugemisest ja ta südant haaras kärsitu igatsus, kui ta mõtles teda seal kusagil ootavale lapsukesele, kes on valmis alustama reisi tema ellu. Kui neil Philiga oleks oma laps, oleks tema elu hoopis teistsugune. Elu, kus ta tunneks, et teda vajatakse, tahetakse, mitte lihtsalt talutakse kui asjatundlikku asendajat.
Michelle’i hääl katkestas ta mõtted. „… kohvi?”
Anna tõstis pilgu. Michelle pakkus kohvikust kaasavõetud cappuccino’t ja otsustades erutuse järgi, mis säras vastu ta näolt − ja uute tegude nimekirja järgi ta käes −, ei olnud see ta esimene kohv sel hommikul.
Michelle ei pea ealeski muretsema selle pärast, kes ta on, mõtles Anna, tundes kadedusepistet. Tal on oma töö. Hästi edenev äritegevus. Elu, mis põhineb sellel, kes ta on, mitte sellel, kes ta ei ole.
„Anna? Milles asi?” Michelle keeras end, silmitses seina ja pööras siis tagasi. „Kas see värv on tõesti halb? Lase käia, võid mulle öelda.”
„Ei, asi pole selles.” Anna võttis kohvitopsi ja manitses ennast, et ta hoiaks end vaos. „Mõlemad on … kenad. Aga miks sa üldse värvid?”
„Üürisin selle poe,” selgitas Michelle kätt vibutades. „Teine aste teel peatänava ülevõtmisele Nightingale’i poolt.”
„Õnnitlused! Kas lööd platsi puhtaks?” Anna tegi rõõmsa näo, kuigi oma sisimas tundis ta kurbust nende nüüd juba kodutute raamatute pärast … ja Cyrili elutöö pärast, mis kõik läheb ümbertöötlusse, et teha ruumi naljakatele papist hirvepeadele − kodukaunistamise moehitile.
„Ei, raamatud jäävad.”
„Raamatud?”
Michelle noogutas. „Kavatsen raamatupoodi edasi pidada.”
„Aga raamatupoe pidamiseks on ju praegu ilmselt kõige halvem aeg,” tähendas Anna kohkunult. „Ma ütlen seda kui Longhamptoni ainuke alles jäänud raamatuostja. Tore sinust, et plaanid kauplust avatuna hoida, kuid ma ei tahaks näha, et sa ennast sellega laostad.”
„Noh, seda me veel näeme. Ütle mulle, mida sa mu ideedest arvad.” Michelle pööras märkmikus uue lehekülje, mis oli juba täidetud tema hoogsa käekirjaga ning igas suunas hüplevate noolte ja jutumullidega. „Remont ja turg on võtmeprobleemid. Mõtlesin ka kingituste üle, mis sa tüdrukutele tegid. Võiksime neid siin nimetada raamatubukettideks ja pakkuda välja teenusena − kimp armastusromaane haiglas viibivale sugulasele, mis? Mõnel pool ei lubata haiglapalatisse lilli viia − mina saadaksin siidist kunstlillekimpe.”
„Hm, minagi vist ostaksin neid,” tunnistas Anna. „Aga kes need kokku paneb? Kas Kelsey?”
Ta ei söandanud lisada: „Või sina?”, sest teadis, et tal ei õnnestuks seda teha viisakalt. Michelle oli ainuke talle teada olev inimene, kes sättis oma raamatuid ritta vikerkaarevärvide järgi.
Aga