Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
peaks,” irvitas Kit. „Eriti kuna sa flirdid temaga jubedalt igal võimalusel, isegi tema oma pulmas. Mida siis tema ja onu Theoga…”
„Mind tõmbab vanemate meeste poole.” Sin rüüpas nukralt oma veini.
„Tõsi. Ja ka kõikide teiste meeste poole.” Kit pani raamatu kinni. „Maria veel näitab sulle lähiajal, kui sa ette ei vaata. Ta on kohutavalt armukade.”
„Mariaga on väga lihtne,” tunnistas Sin. „Mul pole peaaegu üldse vaja vaeva näha. Üksainuke pilk kulla Halile, tähendusrikas väike naeratus, ning juba lähevad Maria suled turri ja ta hakkab peaaegu lõrisema. Kullakallis Flissy ei pane tähelegi, kui ma Milesiga sedasama teen, aga tegelikult…” Ta pidas pausi.
„Aga tegelikult mis?” küsis Kit uudishimulikult, kui vaikus pikemaks venis.
Sin kehitas õlgu, kortsutas pisut kulmu ja raputas pead.
„No kuule,” käis Kit üllatunult peale. „Mida sa tahtsid öelda?”
„Vaata,” sõnas Sin lõpuks, „ma polnud sellele seni mõelnud. See lihtsalt tuli mulle pähe. Ma pole kindel…”
„Oh, jumala pärast,” hüüatas Kit kannatamatult. „Ütle juba välja. Kelleks sa ennast õige pead? Wittgensteiniks või mis? Seda ei raiuta ju kivisse. Ütle juba.”
„Tahtsin öelda, et Fliss ei armasta Milesi. Mitte nii, nagu Maria armastab Hali. See ongi kõik. Ma pole sellele varem mõelnud, aga nüüd, kus ma olen sellele mõelnud, tundub, et see on siiski tõsi.”
Londoni hääled kandusid läbi avatud akende tuppa: kauge liikluse müra, laste kriketimängu helid väikesel platsil, muusikakatked kellegi raadiost…
Kit mõtles: tal on õigus. Flissi ja Milesi vahel pole sellist kirge. Muidugi, Miles on palju vanem, ja Fliss on Mariast palju tõsisem, kuid Hali ja Flissi vahel oli midagi, mingi allasurutud pinge, enne kui perekond sellest teada sai ja kõigele kriipsu peale tõmbas. Oh põrgut…
„Muidugi ei tähenda see midagi,” ütles Sin kähku, „nad on ju täiesti erinevad tüübid. Fliss ja Maria, ma tahan öelda. Noh, nii on ka Miles ja Hal, aga…”
„Kõik on korras,” ütles Kit. „Ma saan aru. Ära sellest rohkem räägi.”
„Ja nad saavad lapse,” lisas Sin, suutmata loobuda katsest varjata asjaolu, et oli liiga otsekoheselt väljendunud. „Nii et mul ei ole ilmselt üldse õiguski.”
„Ah, pea suu,” ütles Kit pahaselt. „Nüüd on juba liiga hilja. Sa panid mind selle üle mõtlema. Ja sul on õigus. Midagi on puudu. Aga mis see on? Võib-olla on nad lihtsalt õnnelikus abielus olev tasakaalukas paar, kes ei andu mingitele fantaasiasööstudele ja nii edasi, aga pole ju päris sedamoodi, või mis?”
Sin ohkas jälle. „Miles oleks justkui tema isa. Ta on kena ja hoolitsev ja õige väheke armulikult üleolev. Mõistad? Patsutab pähe, et jookse aga pealegi ringi, kallis – sihuke. Miles armastab teda, selles pole kahtlustki, kuid nüüd, kus ta on Flissi endale võitnud, on ta uuesti mugandunud oma endisesse keskea-rutiini, välja arvatud see, et nüüd on tal naine sabas.”
„Ehk Hong Kongi minek aitab,” pakkus Kit lootusrikkalt.
Sin kergitas kulme ega öelnud midagi.
„Flissi jutt tundus väheke kummaline, kui ta eile sellest rääkis,” arutles Kit, „aga ma järeldasin, et ta on rohkem rõõmus lapse kui Hong Kongi mineku üle. Miles on väga õnnelik, loomulikult.”
„Loomulikult,” sõnas Sin erapooletult.
Kit vaatas talle teravalt otsa. „Miks sa seda niimoodi ütled?” nõudis ta. „Muidugi on ta õnnelik. Laps tulekul ja komandöriks saamine. Mis saaks veel parem olla?”
„Jah, tõesti, mis?” pomises Sin. „Unustame kogu loo, eks ole? Lähme parem parki jalutama. Mul on kange tahtmine end Serpentine’i uputada. Nii läheb iga kord, kui me räägime armastusest ja abielust ja lastest ja nii edasi.”
„Tõepoolest,” ütles Kit. „Võib-olla ma tulen sinuga kaasa. Me võime koos surra. Suhted on nii paganama keerulised.”
„Suhetest rääkides,” lausus Sin süütult, „Jake helistas enne. Sõnumit ei jätnud, ainult tervitas. Kas tahad talle tagasi helistada, enne kui me lähme?”
„Ei,” vastas Kit tusaselt. „Mul pole praegu tuju. See on veel üks jama. Ma armastan vana kallist Eluvend Jake’i, aga kas see on ka tõeline armastus? Pärast selle pisikese uudispommi lõhkemist olen ma veel rohkem segaduses. Meil on omavahel nii lõbus, aga äkki lööb see kõik sassi, kui ma lasen tal tõsiseks minna? Kas see tähendab, et tegelikult ma teda ei armasta? Kuidas küll aru saada?”
„Unusta ära,” ütles Sin. „Muidugi, nagu sa märkisid, ma pole mingi Wittgenstein, aga kas sa ka tead, mis ta ütles? „Armastus, mida pole võimalik lahterdada, on parim.” Ses on oma mõte, mis?”
„Su viimne soov saab rahuldatud veel enne, kui me parki jõuame,” lausus Kit süngelt. „Sa oled mu õhtu ära rikkunud. Sellest peaks sulle piisama. Ja võta oma rahakott. Võib juhtuda, et ma tahan jäätist osta.”
Teekonna vältel Portmouthist Devonisse istus Maria endassesüvenenult, samal ajal kui Hal rääkis oma suunamisest fregatt HMS Falmouthi peale, sellest, kui tore on Devonisse tagasi minna, võimalusest asuda mereväe peremajutuse korterisse, mis on saadaval Compton Roadil HMS Manadoni läheduses Plymouthis. Maria pobises sobivates kohtades, üritades süstida oma häälde innukust, aga ta mõtted olid mujal. Väljavaate veeta mõned puhkusepäevad koos rikkus teadmine, et Fliss on Kindluses. Maria oli olnud rõõmus, kui Hal pakkus, et nad võiksid perekorterit vaatama minna ja jääda mõneks ööks tema vanaema juurde. Mariale meeldis, kui Ellen ja Fox tema ümber sebisid, meeldis, et proua Chadwick ja onu Theo teda lahkelt vastu võtsid, et Caroline teda hellitas. Ta tundis end nagu armastatud laps, kes koolist koju käima tuleb – ning Hal oli oma perekonna suur lemmik. Ehkki Maria pilk oli suunatud otse enese ette, nägi ta vaimusilmas mehe nägu – otsustavat, enesekindlat, kena, avatud nägu. Hal meeldis inimestele, nad elavnesid otsekohe tema sõbraliku muigel suu ja heasüdamliku naeru peale. Halil leidus kõikide jaoks käepigistus ja muhe sõna, kõik armastasid Hali.
Sinna oligi koer maetud. Maria ei tahtnud, et kõik Hali armastaksid. Õieti soovis ta, et mees poleks tollele armastusele nii valimatult vastanud. Oma mõistlikumatel hetkedel teadis Maria, et Hal jagas oma lahkust ühtmoodi nii meestele kui naistele – kuid millal enne on armukadedus mõistlik olnud?! See vajus ta peale eikusagilt, murdis sisse ja õõnestas ta habrast enesekindlust, kõigutas tema usku oma mehe armastusse ta vastu. See muutis ta õelaks ja julmaks, ei lasknud tal öösiti magada, kui mees ära oli, tekitas temas hirmu teiste naiste keelepeksu ees, ta ei võinud kuuldagi, et mehel võiks olla mingil viisil lõbus, kui asjasse puutuvad ka teised naised. Maria teadis, et igal pool, kus laev ankrusse jääb, kutsutakse ohvitsere vastuvõttudele ja õhtusöökidele, neile pakutakse kuninglikku meelelahutust kui nad on „lipunäitamise visiitidel”, neile korraldatakse pidusid, kui nad on välismaa sadamates. Maria ootas kannatamatult mehe kirju, juhuslikke telefonikõnesid – mehe armastuse iga taaskinnitust.
Sel päikesepaistelisel juunikuu hommikul, kui tee nende järel kaugusse kadus, mõtles ta endamisi, kas kõik oleks niisamuti, kui Hal poleks talle kunagi Flissist rääkinud. Kas tema ebakindluse põhjuseks oli Hali „pihtimus” – et tema ja ta nõbu olid olnud romantilistes suhetes? Kõik oli nii ebaõiglane. Mehe kombel oli ta tahtnud selle oma südamelt ära saada, taipamata, kuidas see naisele mõjus. Hal oli kinnitanud, et tegemist oli täiesti süütu noorusekiindumusega, kuid ses asjas oli midagi nii hirmutavalt romeo-julialikku, või vähemalt Mariale näis nõnda, et kui perekond poleks seda ära keelanud, siis oleksid Hal ja Fliss teineteist ilmselt edasi armastanud. Marial polnud kunagi õnnestunud Halilt täit tõtt välja meelitada. Hali hoiak oli: „No midagi ju ei juhtunud, milleks siis kogu see kära? Nüüd olen ma sinuga abielus ja jutul lõpp.”
Siin on ikkagi veel midagi, ma lihtsalt tean seda, mõtles Maria. Ma tunnen seda, kui nad koos on. Ma jään igavesti teiseks, selles on