Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
ja seeläbi kogu loo olematuks muuta, nad võiksid omavahel liidu luua ja nii ei oleks temal Flissi poolt enam midagi karta.
Alustuseks näiski, et selline lahendus võiks toimida. Kui Hali polnud läheduses, olid kaks tüdrukut arendanud välja mõnusa sõbraliku suhte ja veetnud koos toreda nädala. Fliss näitas Mariale supelrandu ja nõmmesid, viis ta väikestesse alevikesse, nad käisid isegi Exeteri katedraalis õhtusel muusikaga jumalateenistusel, pärast seda, kui olid pärastlõunal kesklinnas tublisti oste teinud. Hali nad peaaegu ei maininudki, välja arvatud sellega seoses, kui jube kehvasti Maria end mehe äraolekul tunneb. Hali eemalviibimine andis Mariale võimaluse rääkida temast kui hoopis teistsugusest Halist, sellisest, keda Fliss tunneb vaid põgusalt, kuid keda tema see-eest tunneb väga lähedaselt. Maria oli olnud elutark, suhtunud mehe puudustesse sallivalt, visanud kerget nalja Hali perekondlikkuse vajakajäämise üle. Fliss ei üritanudki näidata, justkui ta omaks Hali, et maininud sõnagagi omaenda teadmisi Halist. Ta oli olnud nii arusaaja, nii kaastundlik, ja nad olid koos naernud raskuste üle, millega meremehe naine peab toime tulema. Nädala lõpuks oli Maria kindel, et on oma painajad minema ajanud.
Tema kindlus oli kestnud seni, kuni ta nägi Hali ja Flissi koos sünnipäevade nädalalõpul Kindluses. Chadwickidel oli vana tava tähistada ühe suure peoga korraga paljusid sünnipäevi. Proua Chadwickil, Halil ja Kitil ning Mutil oli kõigil sünnipäev oktoobri lõpus, ja nagu mingi ime läbi mahtusid need alati koolivaheaja sisse, seetõttu oli tähistamine aastate jooksul niivõrd oluliseks muutunud. Kõik proovisid selleks ajaks kindlasti Kindlusesse jõuda.
Sellel sünnipäevapeol, vahetult pärast nende esimest pulma-aastapäeva, oli Hal merelt kodus ja nad läksid Devonisse peole. Maria oli tundnud end üpris enesekindlana, oli seda sündmust isegi oodanud – seni kuni nägi ilmet Hali silmis, kui too esmakordselt Flissi silmas…
Nad olid olnud koos onu Theo ja Mutiga hallis, olles oodatust palju varem kohale jõudnud, kui sisenes Fliss koos Caroline’iga, aidates viimasel teenõusid kanda. Nad olid enne kahekesi naernud ja seisatasid nüüd ust sulgedes, et lõpetada oma jutt, pead koos ja ilme äkki tõsine, enne kui pöördusid vaatama seltskonda kamina ümber. Maria oli kuulnud ütlust, et näod „löövad särama” ja sel hetkel teadis ta täpselt, mida see tähendab. Flissi väike nägu muutus siledaks, silmad läksid pärani ja suunurgad tõusid naeratuseks. Tahtmatult Hali otsa vaadates nägi Maria, et ka mehe nägu säras armastusest, tundus, nagu nende kahe vahele oleks sirutunud midagi nähtamatut, kuid samas peaaegu kombatavat. Maria süda peksis kiiresti kabuhirmus ja ta tundis vajadust midagi puruks lüüa, kisendada, teha ükskõik mida, et rebida katki side, mis tõmbas tema abikaasat ja tolle nõbu teineteise poole.
Tol korral oli ta käitunud tobedalt, oli pöördunud Muti poole ja küsinud, miks kasutakse ikka veel tema hüüdnime, nüüd, kus ta on juba täiskasvanud, ammugi liiga suur selleks, et vaipade all roomata või end mööbli taha peita. Sam on ju kena nimi, oli Maria talle öelnud, ja nüüdsest hakkab ta teda Samiks kutsuma. Noormees oli vaadanud Mariat hämmastunult, ning Maria teadis, et ta hääl on liiga kõrge, liigutused liialdatud, aga ta teadis ka, et peab midagi tegema, et katkestada pinge Hali ja Flissi vahel. Seejärel oli välja ilmunud Prue, Hali ema, ja elekter õhus oli lahtunud, kahanedes kahe perekonnaliikme tunneteks, kes teineteist täiesti loomuliku sõbralikkusega tervitavad. Maria sulas kergenduse- ja tänutundega oma ämma embusse. Prue oli nii emalik, nii armas, nii õnnelik neid nähes…
„Honiton,” lõikus Hali rõõmus hääl tema mõtetesse, pannes ta võpatama. „Me oleme kenasti graafikus. Kuidas oleks, kui teeksime peatuse ja jooksime tassikese kohvi?”
Neljas peatükk
Kindlus oli ehitatud vana mägikantsi kohale nõmmede ja mere vahel. Kolmekorruseline kindlusetaoline torn seisis tagumise küljega põhja poole ja krunti piirasid kaitsvad kõrged kivimüürid. Siseõu avanes lõunasse ning viljapuudest ümbritsetud aed ulatus kaugele läände. Põhja ja ida pool langes mägi järsult alla, konarlikud rohused veerud laskusid orgu, kus voolas jõgi. Hilisemad põlvkonnad olid lisanud kaks majatiiba, mis taandusid pisut vana torni joonelt, mille karm hall kivi oli kaunistusteta, olgugi et tiibadel ja sisehoovi müüridel ronisid vanamoodsad roosid ja rippoad. West Country tujukatele ilmadele avatud Kindlus näis oma saja kolmekümnest aastast vanem. Paistis, nagu oleks see täiesti loomulikult maapinnast välja kasvanud, olles oma ümbruskonnaga üks tervik.
Sel udusel vihmasel hommikul oli Ellen, kes saabus kööki oma hommikuste toimetustega algust tegema, rõõmus Aga pliidi soojuse üle. Ta ei söandanud kunagi hulljulgelt uskuda, et suvi on tõepoolest käes, või et Aga pliiti pole enam tarvis. Hoolimata uuest elektripliidist nõudepesuruumis, jäi Ellen kindlaks äraproovitud lahendustele. Kus siis veel saaks pesu kuivatada, kui mitte ülevalt laest talidel rippuval puurestil? Mis veel aitaks kööki niisugusel rõskel päeval hubase ja soojana hoida? Nüüd oli see Caroline, kes tuhka välja viis ja sütt sisse kandis, kuid Elleni ja Foxi kergenduseks ei kurtnud ta selle tüütu töö üle ega üritanud kinnitada, et uus elektripliit oleks mugavam. Vaikiva etteheitena oli see oma neitsilikus valevuses kasutult seisma jäänud, tuletades pidevalt meelde proua Chadwicki raha raiskuminekut.
Fox oli end juba sisse seadnud kiiktooli, teetass käes, samal ajal kui Ellen hommikusööki valmistades ringi sebis. Sellistel päevadel oli Caroline ka koeraga jalutamise enda peale võtnud. Foxi artriit ei lasknud tal eriti kaugele minna, ehkki talle meeldis väljas mäe peal uidata, kui ilm lubas. Tal oli võtnud natuke aega harjumaks iseseisvuse vähenemisega, et väärikalt alistuda. Tema armastatud perenaine, keda ta oli viiskümmend aastat teeninud, oli kõrvaldanud astla, mis ähvardas ta vanaduspõlve rahu mürgitada. Fox oli üritanud väljendada oma tänu, et sai olla proua Chadwicki pensionär, vabandanud oma suutmatuse pärast, ning proua oli teda mõtlikult kuulanud.
Proua Chadwicki sõnad liigutasid ja soojendasid ikka veel tema südant, ning lubasid tal viimaks väärikusega võtta elu pisut kergemalt: „…sa oled osa minu perekonnast. Nüüd pead sa olema nii armuline ja võtma vastu meie hoolitsuse sinu eest, nii nagu meie varem võtsime vastu sinu kaitsva tiiva ja sinu teenistuse. Seda ei ole rohkem, kui sa väärid… Sa oled algusest saadik minuga koos olnud, Fox, ja me oleme lõpuni koos, sina ja mina.”
Freddy oli talle tema väärikuse tagasi andnud, nii et ta ei pidanud ära minema, Kindlusest lahkuma, et üksi, ilma sõprade või perekonnata, eluvõitlust pidada.
„Ma ei suuda sellega leppida,” ütles Ellen äkki ja pani marmelaadipurgi kompsatusega lauale. „Sellest ei tule midagi head. Ma pean välja ütlema, mida mõtlen, või lähen lõhki! Ma olen murest haige ja nii ongi. Minna teise maailma otsa last saama. Huvitav, mis järgmiseks tuleb?! Säherdune kliima pole talle üldse hea. Ta ei ole tugev, see Fliss. Mida see komandör küll mõtleb, et laseb sel niiviisi minna?”
Fox painutas valulikult oma sõlmilisi sõrmi ja patsutas Elleni ainsamat kohta, mis ta käeulatuses oli. Ellen võpatas põlglikult, nagu hobune, kes kärbest peletab, ja noogutas siis ruttu Foxi lohutusürituse peale.
„Nõnda see käibki,” ütles mees talle. „See on ju meie oma, Hong Kong, tähendab. Sääl on haiglad ja puha. Pole põhjust erutuda. Komandör ei saa teda kaheks aastaks maha jätta, vähemasti ta ei taha. Ta on ju seal koos Flissiga.”
„Sellest on küll jube palju kasu!” hüüatas Ellen. „Sellistel puhkudel on vaja su oma perekonda!”
„Mees ongi ta perekond,” tuletas Fox leebelt meelde. „Miles on tema abikaasa.”
„Sa saad väga hästi aru, mida ma mõtlen,” nähvas Ellen. „Mehed võivad olla täitsa omal kohal, aga nende koht pole raseda tüdrukuga tuhandete miilide kaugusel kodust! Nagu poleks ta niikuinii ära merel, ja Fliss on ihuüksi. Oh, ma olen nii mures, et ei suuda selgelt mõteldagi.”
„Fliss on nüüd meremehe naine,” ütles Fox tasakesi. „Tema kohus on olla komandöri kõrval. Meie keegi ei saa sinna mitte kui midagist ega kedagist parata, piiga. Tuleb lihtsalt tänulik olla, et tänapäeva arstiteadus on palju rohkem arenen’d.”
„Ta on hirmul,” ütles Ellen järsku õnnetult maha istudes. „Ma saan sellest aru, hoolimata tema rõõmsast jutuvadast. Mind ta juba ei