Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
Hal, „sellisel ajal ongi vanad sõbrad kõige rohkem hinnas, kas pole?”
„Kas meie olime tema sõbrad?” küsis Fliss külmalt, röstsaia restile asetades ja mett Prue poole lükates. „Sina olid tema abikaasa ja Jo on tema poeg ning meie ülejäänud olime lihtsalt sinu sugulased, nii palju kui mina mäletan. Ma ei usu, et Maria oleks meist kellegagi eriti lähedane olnud, või oli?” Ta pöördus pigem Prue kui Hali poole ning Prue raputas pead.
„Mitte eriti, aga ma arvan mõistvat, mida Hal tahab öelda. Ei, ei,” lisas ta kähku Flissi ilmet nähes. „Ma ei asu tema poolele. Tõepoolest mitte. Lihtsalt niisugusel ajal on ühine minevik tähtis. Ma tean, et Maria ja Adam olid koos viisteist aastat ning tema abielu Haliga oli väga konarlik. See selleks, aga ta on meid lapsest peale tundnud ja ilmselt leiab ta meie juures mingit lohutust, liiati kui Ed on Ameerikas. Pealegi on ka ta vanemad surnud ning tal pole vendi ega õdesid. Ma kahtlustan, et ta võib tunda end meiega lähedasemana kui oma sõpradega.” Ta heitis abitu pilgu mõlemale. „See ei tähenda, et me peaksime pidama end tema eest vastutavana. Ma lihtsalt püüan selgitada, kuidas Maria end tunda võib.”
„Täpselt,” hüüatas Hal teatud võiduka kergendusega. „Just seda ma silmas pidasingi.”
„Aga,” sõnas Prue teravalt. „Ma ei usu, et tal tuleks lubada Jolyoni sünnipäevapeole tungida, kui poiss ise seda ei taha. See on hoopis teine asi.”
„Noh, muidugi.” Hal lõpetas oma kohvi. „Ma lähen kabinetti. Vaatan, kas ta on seal.”
Ta läks välja ja tekkis lühike vaikus.
„Asi on selles,” lausus Prue leebelt, „et kuna Hal on sinuga nii õnnelik olnud, on ta peaaegu andestanud kogu valu, mille Maria talle põhjustas. See on hea, kas pole?”
„Oh jaa,” vastas Fliss üsna rõõmutult. „See on hea. See lihtsalt paneb mind end tundma veelgi suurema süüdlasena… südametuna. Ma ei taha, et ta iga kord, kui end üksikuna tunneb, siia tuleks.”
„Muidugi ei taha. See on täiesti loomulik. Kas ootame ära, mida Jolyon arvab? Ta on suuremeelne poiss, aga Maria tegi talle väga haiget ja temal võib olla selle kohta oma sõna öelda.”
Fliss tõusis püsti ja hakkas nõusid nõudepesumasinasse laduma. „Ma lähen pärast Totnesi,” ütles ta. „Kas sa tahaksid kaasa tulla?”
„Oh, meelsasti, väga.” Prue ei öelnud kunagi väljasõidust ära. „Sa ei tohiks muretseda, Fliss.” Ta nägi väikest kortsukest minia kulmude vahel ja naeratas mõtlikult. „Sa oled nii oma vanaema moodi, kas tead. Tema oli ka muretseja.”
Fliss naeratas talle vastumeelselt. „Ma püüan mitte olla,” ütles ta. „Aga ma tunnen end… abituna.”
„Maria ei saa sulle enam haiget teha.”
Fliss seisis liikumatult, taldrikud käes. „Mul on üks eelaimus. Rumal, kas pole? Ma tunnen, et midagi pöördelist on juhtumas. Kõlab küll kaunikesti suureliselt, aga ma tean, millest räägin.”
Prue vaatas teda täie tõsidusega; tal polnud kavatsustki Flissi eelaimust kergelt võtta. „Võib-olla juhtubki. Aga kas see peab siis midagi halba olema?”
Fliss vaikis hetke. „Jolyon oli eile õhtul kummalises tujus,” lausus ta lõpuks. „Ta oli nii elevil, nagu oleks tal hinges leek süttinud. Noh, sa tead Jo’d. Ta on lahke ja tasane, aga üsna kinnine. Kuid samas, kui me teda tookord esimest korda televiisoris nägime, olime kõik hämmingus, kas polnud? Seal ta oli, see meie armas Jo, enesekindlusest ja asjatundlikkusest pakatamas, nii et me kõik olime lummatud. Ja sina ütlesid – kas mäletad? – „Noh, Jo on lõpuks oma koha leidnud ja nüüd lööb tema tegelik loomus välja, ning on ka juba aeg.” Midagi taolist. Aga kui ta siin viibib, on ta ikka vaikne, kinnine, usaldusväärne Jo, Lizziet kontrollimas, et äri ikka korralikult läheks ning koertega jalutamas. Noh, eile õhtul oli ta täpselt samasugune nagu televisioonis. Ta tuli sisse sõna otseses mõttes pilgeni täis seda… karismat. Ta oli humoorikas, sõbralik ja kohutavalt võluv – arusaadav, miks ta jumaldavatelt fännidelt kirju saab – ja minul tekkis eelaimus, et midagi on juhtumas. Maria kiri suurendas seda veelgi.”
„Kas sa küsisid temalt?”
„Küsisin temalt? Mida ma oleksin öelnud? Ta oli läinud Bristolist tagasi tulles Maggie juurest läbi, et võtta kaasa mõned raamatud, mis Roger talle laenas, kuigi tõtt öelda ei tahtnud ta sellest rääkida. Ta oskab väga meeldival moel puigelda. Jäi peaaegu tunne, nagu ta oleks purjus, aga ta ei olnud. Ja äkitsi tuletas see mulle meelde aega, kui ta oli palju noorem, ning hakkas heast peast koertega hullusti möllama justkui vallanuks teda mingi õnnetunne, mida ta ei suuda alla suruda. Ta oli veel täna hommikulgi selline.”
„Võib-olla ongi nii. Võib-olla ongi mingil põhjusel teda vallanud õnnetunne.”
„Aga mis põhjusel? Ja miks ma end murelikuna tunnen?”
Prue vangutas pead. „Ma ei tea. Võib-olla tuleb see eelseisvast muutusest. See võib olla väga rahutukstegev.”
Hal astus kööki ja mõlemad naised tõstsid talle ootavalt pilgu. Hal kehitas õlgu.
„Ütleb, et mõtleb selle üle,” lausus ta vastuseks teiste väljaütlemata küsimusele. „Ausalt öeldes oli ta üsna üllatunud, mis on ka päris loomulik. Ütleb, et ei teagi veel täpselt, kus ta ise on. Muide, ta rääkis mulle saladuskatte all, et Maggie ja Roger läksid koos Susani ja lastega Uus-Meremaale. Sa ei suuda seda uskuda, Fliss. Iain jättis Susani maha ja läks ära teise naise juurde. Tal olla see armulugu juba pikka aega olnud, ilma et keegi oleks teadnud.”
„Aga see on ju kohutav.” Fliss oli vapustatud. „Nad tundusid alati nagu teineteise jaoks loodud, ja need kaks last… Oh, vaene Maggie ja Roger. Nad on kindlasti omadega täitsa läbi.”
„Las see jääda meie vahele, ära unusta,” hoiatas Hal.
„Enesestmõistetavalt. Aga kuidas Jolyon seda teab, kui Maggiet ja Rogerit kodus polnud?”
„See tüdruk oli seal.”
„Tüdruk?” küsis Fliss kiiresti. Tahtmatult vahetasid naised pilgu.
„Susani lapsehoidja hoolitseb nende äraoleku ajal koerte eest. Tema rääkiski Jolyonile, mis oli juhtunud. Ja Fliss, sa ei arva iialgi ära, kes see tüdruk on. Ta on Cordelia tütar. Mulle meenub, kuidas Cordelia rääkis, et ta töötab Londonis ning on Susaniga seotud, kas sulle ei meenu, aga mina küll ei osanud neid kahte kokku viia.”
„Kui kena,” lausus Prue malbelt. „Et Jolyon teda kohtas. Ja tüdruk teda. Pealegi on tüdruk kindlasti sellest kõigest väga rusutud, on ju?
„Arvata võib. Sellest Jo ei rääkinud. Ta kihutas ära Watchetisse. Midagi seoses selle uue sarjaga, mida ta vanadest sadamatest teeb.”
„Watchet,” mõtiskles Prue. „See on Somersetis, kas pole?”
„Roger hoiab oma paati Watchetis,” lausus Fliss. „See on nende majast ainult 20 minuti kaugusel.”
„Jo ütles, et teda pole vaja lõunale oodata,” ütles Hal, mõistmata teiste vahetatud vihjeid. „Ta ütles, et tal on teised plaanid.”
„Jah,” lausus Prue. „Mõistagi.”
Viies peatükk
Quantocksi poole sõites tajus Jolyon vaevu tuttavat teed: kõrvalteid pidi Buckfastist A38-le, läbi Exeteri ja Tiverton Parkway ning seejärel Tauntoni poole edasi. Ta oli sõitnud seda teed palju kordi isaga, minnes nädalalõppudel Rogeri paadiga purjetama, aga sel hommikul valdasid teda tunded, mis olid talle täiesti uudsed. Sellest hetkest alates, kui oli näinud naist ukse peal seismas, koerad ümber, polnud ta suutnud mõelda enam millestki muust peale Henrietta. Ta mäletas iga detaili: vaikset hämarat halli, kus nad koos seisid, tüdruku kahvatut profiili tumepunaste kardinate taustal. Ta juukseid, mis olid langenud üle õlgade õrnade lainetena, nagu oleks ta need äsja tihedast patsist lahti pununud, ning ta oli imetlenud läikivate juuksesalkude eri värve: topaasi, kuldpruuni, merevaiku ja isegi musta.
„Kilpkonnakilp,”