Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
vaoshoitus, see, kuidas ta polnud tahtnud Susanist ja Iainist tagaselja rääkida, ja vaistlikult tundis ta, et tüdruk on suhete loomisel ettevaatlik, et tema vanemate lahutus oli ta ettevaatlikuks muutnud. Noh, ka talle oli see kõik tuttav. Sellegipoolest oli ta päris kindlalt tundnud, kuidas tüdruk ei taha, et ta ära läheks, ja kuigi tal endal ei jätkunud julgust pakkuda kauemaks jäämist, oli ta hommikul otsustanud oma tundeid usaldada ning talle helistanud. Henrietta oli vastanud teise kutsumise peale, mis oli teda hullupööra rõõmustanud, ja tema peatsest külastuskäigust kuuldes rõõmsalt kõlanud. Loomulikult oli ta põhjendanud oma külaskäiku Watcheti minekuga – ta ei tahtnud tüdrukut liigse agarusega ära hirmutada –, ning oli pakkunud välja pubis lõunatamise ja koertega jalutuskäigu, ja tüdruk oli väga kähku nõusse jäänud.
Ta tundis suurt kergendust, et Kindluses polnud keegi pärinud tema ootamatu tuhina üle sadamat vaatama sõita. Isegi isa polnud märganud, et pärast aastatepikkust Watchetis purjetamas käimist, peaks ta seda sadamat juba nagu oma viit sõrme tundma. Ta oli pomisenud midagi laevaehitusest ja uue sarja muudest seikadest ning minema tõtanud, ning isegi häiriv uudis, et ema oli tulnud lagedale mõttega tema sünnipäevale tulla, polnud teda tagasi hoidnud.
„Ta on üksinda, vaeseke,” oli isa öelnud oma alatisel leplikul ja heatahtlikul moel ning Jo teadis väga hästi, et temalt soovitakse minevikuvalu ja – reetmise andestamist ning oma hiljuti lesestunud ema vastu lahkuse ilmutamist. See oli tüüpiline, tema isa oli suuremeelne inimene, aga Jo tundis, kuidas temas hakkab tõusma vimm. Ta teadis väga hästi, miks ema äkitsi nii agaralt Chadwickidega suhteid parandada tahtis, ja see polnud mitte üksnes sellepärast, et ta oli üksik, kuigi ka see mängis olulist osa. Pärast seda pöördelist intervjuud Chelsea lillenäitusel kaks aastat tagasi oli ema hakanud tema suhtes uuesti huvi üles näitama, nüüd äkki oli ta tundmist väärt. Vähemalt võib ema tema üle uhke olla.
Jo’d haaras vihahoog; ta käed klammerdusid rooli ümber. Kaksteist aastat tagasi polnud ema teinud katsetki oma pettumust varjata, kui tema oli rääkinud oma Kindlusega seotud tulevikunägemusest, tollal oli ema põlgus olnud nii läbinähtav.
„Aednikuks?” oli ta üleolevalt küsinud. „Kas sellega sinu ambitsioonid piirduvadki?”
Ema polnud ilmutanud mingit huvi tema plaani vastu väravamajast oma kodu kujundada või mõtte vastu hakata orgaanilist köögivilja kasvatama.
Mitte kordagi kaheteistkümne aasta jooksul polnud ema tema töö kohta pärinud, mitte kunagi teda Salisburysse kutsunud. Nemad isaga olid üks perekond ning ema, Adam ja Ed olid teine, täiesti eraldiseisev üksus. Isegi nüüd ähvardas emapoolsest tõrjumisest tekkinud valu ta tegevuse halvata. Ta tõmbas auto maanteeäärsesse peatumiskohta ja lülitas mootori välja.
„Hullumeelsus,” lausus ta endale vihaselt. „Hullumeelsus on end sellest jamast endiselt mõjutada lasta.”
Ta laskis kõrvalistme poolse akna alla. Heki taga seisis kari, sabadega kimbutavaid kärbseid rapsides, troppis varjuliste allalangevate pajuokste varjus, nii et päike heitis varjulaike nende laiadele rammusatele selgadele. Vähehaaval valu taandus ja ta suunas tahtlikult mõtted tagasi õnnekanalile. Ta manas mõttes silme ette Henrietta näo: peened kaarjad kulmud, kõrged laiad põsesarnad ning see, kuidas ta huuled naeratuseks kaardusid. Nende vahel oli tekkinud äratundmine; teatud teineteisemõistmine. Ta oletas, et ka tüdruk kannab endas samasugust tunnetepagasit: hirmu püsiva suhte ees ja teadmist, millist kohutavat kahju selle luhtumine tuua võib – nii endale kui teistele inimestele.
Ja ometi tundis ta esimest korda kiusatust proovida. Mitte ükski teine tüdruk polnud teda niiviisi tundma pannud – ja veel pärast nii põgusat tutvust. Ta raputas hämmeldunult pead ja keeras süüte sisse.
Maria seisis akna all ja vahtis aeda, mis kuulus tema kallile sõbrale Penelope’ile. Nii suure ilu nägemine masendas teda: lillepeenarde täiuslikkus, puude ja põõsaste leidlik vorm ja kumerus – lausa tõmbab pilgu peale, kas pole?’ nagu Penelope armastas hüüatada –, värvide ja vormi sümmeetria. Isegi praegu nägi ta Peni aednikku, vana armsat Tedi „lojaalset ja lihtsalt imelist, Maria”, metsiku aia juures hoogsalt üht vaest puud välja raiumas. Isegi metsikut aeda ei lastud korralikult metsik olla, oh ei, Penelope’i arusaam metsikust oli väga selge. Armsa Peni jaoks ei eksisteerinud mitte mingit „umbrohi on lill vales kohas”. Tema metsik aed oli täis kummalisi ja eksootilisi – ja väga kalleid – taimi, ning häda kõigile vaestele tulikatele, mis söandasid seal nina välja pista. Vana ustav Ted tegi neile kiire lõpu.
Maria krimpsutas nägu. Talle polnud aiandus kunagi meeldinud, kuid ta oli oma sõprade pärast muudkui teeselnud ja lasknud Adamil seda rasket tööd teha. Adamile oli see väga meeldinud. Äkitselt, mehele mõeldes, et suutnud ta pisaratetulva peatada. Need ootamatud kaotusvaluhood oli kontrollimatud juba sellepärast, et need olid ootamatud: veidraimgi asi võis need valla päästa. Ta tupsutas taskurätikuga pisaraid. Tõtt öelda oli ta rõõmus, et sai tulema suurest majast, mis ilma Adamita nii tühi ja kõle oli –, kuigi mees poleks ealeski osanud ette kujutada olukorda, mis ta lahkuma oli sundinud.
Adam oli teda hoiatanud, väga peenetundeliselt, muidugi – mees teadis, kui õigustav ta Edi suhtes oli ning rääkis alati poisi „ebastabiilsusest” ettevaatlikult –, aga ta oli hoiatanud, et Maria ei kiidaks takka Edi hulle plaane, muretsedes, kuidas ta rahaliselt toime tuleb, kui tema ise peaks esimesena surema, vihjates, et Marial tuleb siis rahakoti raudu koomal hoida. Noh, Adam oligi surnud – alles siin ja juba läinud – kukkunud autot pestes kokku ja viidud kiiruga haiglasse huilgava kiirabiautoga, millele tema oma autoga järgnes, värisev ja hirmunud. Kuidas talle oli kõik vastu hakanud: häälte kaja, ruttavad sammud, torud ja mõõdikud ning askeldavad napisõnalised õed. See kohutav traumaosakonna ooteruum pungil kohmetuid, hoolimatuid, ülekaalulisi inimesi, kes vahtisid ülesriputatud televiisoriekraani ning sõid vahetpidamata; vigastatud laps, kes oli oma ehmunud ema süles pidevalt karjunud, mingi vastikult haisva vedeliku loigud toolide all. Ja siis see õde, pika näo ja ähvardava olekuga, tema nime hüüdmas.
Ta oli kohe teadnud, loomulikult, aga see oli tundunud nii ebareaalse, nii võimatuna, et ta polnud olnud suuteline seda kõike kohe uskuma. Siis oli tulnud Penelope – tegus, lahke Penelope koos armsa Philipiga, võtnud ta oma käte vahele ja viinud koju, teinud talle sooja juua ning korraldanud kõike kenasti ja peenetundeliselt, öeldes talle, et edaspidi peab ta alati helistama, alati, kui ta midagi vajab; ta ei tohi üksi olla. See oli Pen, kes oli helistanud Edile, selgitades vaiksel, kaastundlikul häälel, et midagi on juhtunud ja et ema tahab temaga rääkida.
Ta oli võtnud telefoni ja oodanud – väga teraselt –, kuni Pen ja Philip olid toast lahkunud, ja siis äkitsi nutma puhkenud ning vaene Ed oli lausa ärevaks muutunud. Muidugi, Adam polnud Edi isa, kuid ta oli elanud temaga koos alates kaheteistkümnendast eluaastast, ja Mariat oli Edi väga siiras lein päris üllatanud. Ta polnud tegelikult eriti palju mõelnudki sellele, kuidas Ed end tunda võib, ta oli rohkem huvitatud, et poeg teda lohutaks. Ed oli Londonist kiiresti kohale tulnud, tema kallis Ed…
Maria pöördus aknast eemale, kenasse maitsekalt sisustatud elutuppa Penelope’i väikeses ideaalses kõrvalhoones, ning vaatas enda ümber ringi. Tänu kallile Edile oligi ta seal. Ed oli välja haudunud hiilgava plaani, mida oli vaja vaid pisut rahaliselt toetada – „Pole vaja millegi pärast muretseda, ema, see on pelgalt formaalsus, ma luban” – ja ta oli kirjutanud alla dokumendile, mida poeg oli vajanud, usaldades teda ja ta nutikat sõpra, kes töötasid finantsturul, ja kes olid teda veennud, et see lihtsalt ei saa luhta minna. Kui usaldustäratavad nad olid olnud, kui elevil: „Järgmisel nädalal samal ajal oleme kõik miljonärid!” Ja ometi oli plaan luhtunud. Oh, seda õudust hetkel, mil Ed oli talle helistanud ja öelnud, teda hoiatanud, et asjad olid läinud kohutavalt täbarasti, ja et maja nõutatakse sisse: halvav hirm, mis teda painas ja pikkadel öötundidel kummitas, pöörane uskumatus, et see sai juhtuda ning hädavajadus, et mitte keegi – eriti armas Pen ja vana nutikas Philip – tõde teada ei saaks.
Ta oli öelnud neile, et maja on müügis, et ta ei saanud enam ühtki minutit suures majas üksinda hakkama, ja et ta üürib niikauaks midagi, kuni on selgusele jõudnud mida teha ja kuhu minna. Just Pen oli see, kes pakkus välja, et