IGA KULTUUR PÜÜAB SÄILITADA SIDET OMA MINEVIKUGA,

      et ta ei kaotaks järjepidevust

      ja seeläbi eneseteadvust.

      Et kultuur kujundab oma ajaloopildi ise,

      siis püüab ta selle teha võimalikult positiivseks.

      Ajalooteadvust pole võimalik eraldada

      olevikuteadvusest ja seda omakorda

      poliitilisest teadvusest. Ajalooteadvus peegeldab

      seda, mis just hetkel on aktuaalne.

      On võimalik jääda ajalooliselt tõetruuks ja pakkuda

      kummatigi risti vastupidist moraali.

      Ajalugu on ka moraalikirjutus, mitte ainult tõde,

      ja niisiis sõltuv retoorilisest fookusest.

      Kui Marxi või Engelsi pilk langenuks balti rahvastele,

      oleksid nad pidanud neid ajaloo poolt

      «veidi töödeldud rahvusekesteks», nagu tšehhe,

      slovakke ja lõunaslaavlasi, kes nende jaoks olid

      «ajaloo seisukohalt mitte-eksisteerivad rahvused»,

      kellelt tuleks ära võtta võimalus riiki moodustada,

      kuna neil puuduvad kõik iseseisvuseks

      vajalikud tingimused.

      Järgides Hegeli teesi «rahvaste riismeist»,

      kes ajaloo teedel seisma jäänud,

      nägid nemad neis vaid suurte ajalooliste rahvaste

      vaba arenemise takistusi.

      Asjad on läinud hoopis teist rada.

      Moodsas maailmas on ülisuurt rolli mänginud

      rahvuslik ühtekuuluvus, mis väljendub nii

      tunnetes kui ka ideoloogias ja eeldab inimestelt

      pühendumust ning aktiivset teotsemist

      oma rahvusgrupi heaks.

      Territoriaalse enesemääramise esimene ilming

      oli kolooniate iseseisvumine

      (Ameerika Ühendriigid 1776, Haiti 1804).

      Kolme vägeva impeeriumi varemeil

      sündis pärast Esimest maailmasõda

      hulgaliselt Kesk-Euroopa rahvusriike.

      Riikide piirid määratakse sõdadega.

      Konflikt on inimloomuse paratamatu koostisosa.

      Ta kuulub kõigi sotsiaalsete organisatsioonide

      juurde ning johtub huvide kokkupõrkest.

      Igal huvigrupil on talle omased erihuvid,

      mis kas langevad teiste samasuguste gruppide

      taotlustega kokku või erinevad neist.

      Etnilisi gruppe võib käsitleda huvigruppidena,

      kellel on teatavad ühised parameetrid.

      Etnosotsioloog Georg Elwert on öelnud,

      et miski ei stabiliseeri kogukondi tugevamini

      kui võitlused ja sõjad.

      Piirid muutuvad teravamaks.

      Kogukond on leidnud reaalse kaasvõitlejalikkuse

      elemendi võitlejaid toetades.

      Eesti rahvuslik ärkamine XIX sajandi teisel poolel

      oli etnokultuuriline liikumine.

      Selle sihiks ei olnud riiklik iseseisvus.

      Et ka see on võimalik, selgus asjaosalistele

      ootamatult, sündmuste sunnil.

      Tšehhoslovakkia iseseisvuse isa

      Thomas Masaryk jõudis alles 1913. aasta paiku

      arusaamisele, et lõhe Austria-Ungariga

      on paratamatu.

      Soome iseseisvusest räägiti esimest korda

      rahvusvahelise avalikkuse ees 1916. aasta juunis.

      Eesti ei jäänud põrmugi hiljaks

      oma suveräänsuse väljakuulutamisega

      ning selle kättevõitmisega sõjas.

      Aga ükski formatsioon ei ole jäädav.

      Tuhanded väikerahvad ootavad

      kannatamatult oma sünnitundi.

      Tšehhoslovakkia on juba pooldunud.

      Rahvusvaheliste suhete spetsialist Kaido Jaanson

      on kindel – kunagi ja kuidagi saavutavad oma

      iseseisvuse ka tšetseenid,

      kosovolased ja kvebeklased.

      Aja märk on lihtsalt selline.

      Maailm hakkab leppima setsessionismiga,

      mida ta seni on tavatsenud nimetada

      põlastavalt separatismiks.

      Iseseisvuse- või autonoomianõuded avaliku

      konfrontatsioonini riigi keskvalitsuse suhtes

      on praegu õhus 698 rahvuse juures.

      Kui asjad nõnda edasi arenevad,

      siis kolme-neljakümne aasta pärast

      on ka setudel mingi iseseisvus käes.

      Autonoomia vähemalt.

      Esmapilgul tundub selline trend olevat

      vastuolus globaliseerumise trendiga,

      mis pidavat kõik erinevused nivelleerima.

      Ent globaliseerumine ei seisne sugugi

      tingimuste ühtlustamises, pigem vastupidi,

      erinevuste integreerimises.

      Kui varem suhtles riik üksnes teiste riikidega,

      siis meie maailmas tuleb tegemist teha

      lisaks veel rahvusvaheliste organisatsioonide,

      transnatsionaalsete kompaniide, ühise turu

      ja riigipiire ignoreeriva kuritegevusega.

      Piirkondlike otsuste vastuvõtmiseks on parem,

      mida madalamal tasemel ja lähemal kohale,

      kus seda otsust vajatakse, see ka tehakse.

      Kultuuri avaramas mõistes võib võtta kui

      rahva ajastukeskset mentaliteeti:

      maailmanägemist ja – väärtustamist,

      uskumusi ja ideaale.

      Ühiskondliku elu muutumine toob alati kaasa

      ka teisenemised rahva vaimsuses.

      Ja mis parata – ühele meeldib ema, teisele tütar.

      MIKS KANTAKSE VORMIRIIETUST?

      Kui vastata, et uhkuse ja ilu pärast, tuleb

      edasi küsida: miks siis kõigil ametitel ei ole

      oma univormi? Ilmselt on määrav otstarbekus.

      Kui politseinik on vormis, ei ole tal vaja hakata

      esitama töötõendit. Arst, kui tal on kittel seljas,

      võib oma kabinetis öelda kellele tahes:

      «Näita keelt!» või: «Võta riidest lahti!»

      Iga asi peab olema omal kohal.

      Eraldusmärkidel on mõte üksnes teatud puhkudel.

      Paraadmundris ei saa teha sapööritööd.

      Steriilne