Haihtunud hingede aeg.. Toomas Paul
Читать онлайн книгу.
paljasta palju tahad, ära see ei kao.
Kuhu ta saakski kaduda?
Keegi ju pidi uutes oludes pumba juurde pääsema.
Mis teha, kui tema võtab vanni,
kuigi kõigile ei jätku vett näo pesemiseks.
Nii näibki, et praegu on eluga rahulolematust rohkem
kui Vene ajal.
Siis oli eestlase eesmärk selge – vastu pidada.
Praegune pettumus ja nõutus ei ole ootamatu,
vaid seaduspärane. Me võime televiisorist
otse lähivaates näha, kuidas maratonijooksjad
kogu oma jõu mängu panevad,
pärast finišijoone ületamist aga kokku varisevad.
Kestva ja tugeva pingutuse lõppemine
võib paradoksaalsel kombel kaasa tuua kollapsi.
Paljud koonduslaagrist pääsenud on pärast
vabanemist läbi elanud sügava hingelise kriisi,
kusjuures vanglas, välise ja sisemise surve all
olid nad sunnitud ja ka võimelised andma endast
parima – nii psüühiliselt kui moraalselt.
Ja mis see meie elu Nõukogudemaal muud oli
kui vabakäiguvangi oma.
See ei ole olnud meie valik, sündida just sellel ajal
ja sellel maal, kus me peame elama.
Me oleme sündinud siia ilma, tahame või ei.
Enamik asju on meile lihtsalt ette antud.
Me võime protestida ja pärida: miks?
Miks on maailmas nii palju kurjust?
Miks on nii palju kurbust ja südamevalu?
Enamikule miks-küsimustest
ei ole rahuldavat vastust.
Vastuse võib ju leida, aga sellest pole suurt kasu.
«Miks» tähendaks süüdlase väljaselgitamist.
Aga mida see aitab!
Kui saatusele ei saa esitada järelepärimisi,
tasub asju vaadata teistpidi ja öelda:
mitte mina ei esita küsimusi, vaid mina olen see,
kellele elu küsimusi esitab ja kes peab neile
vastama.
Üks vastab: jäin haigeks,
sellepärast ei tunne ma elust enam mingit rõõmu,
teine aga: jäin haigeks,
sellepärast kasutan iga allesjäänud päeva.
Elu poolt esitatud küsimusi ei saa valida,
aga neile antavad vastused on meie omad.
Eks ole?
Inimest ei tee tigedaks teise sõnad, vaid see,
et ta need endale solvavaks tõlgendab.
Kui ei laseks ennast haavata, võiks ärplejat haletseda.
Kellel on, mille nimel elada,
suudab välja kannatada palju.
Igas olukorras on võimalik leida
mingi mõttekas ülesanne.
Praegune rahulolematus ei tulene niivõrd
vahendite nappusest kui eesmärgi puudumisest.
Ei suuda leida sihti, mille nimel pingutada.
Kui meie esivanemad sõid ikaldusaastatel aganaleiba,
siis lootusega, et kunagi tuleb hea saagiaasta
ning saab süüa rukkileiba.
Pärast Vabadussõda oli paljude eestlaste
elumõtteks oma talu. Selle nimel pingutati.
Praegu pole taluga suurt midagi peale hakata,
ja vaevanägemine tundubki tulutu.
Inimene erineb muudest olenditest selles, et ta
suudab mõtelda, näha elu häid ja halbu seiku
avaramas raamistuses.
Mida hõlmavam on tähenduste horisont,
seda vähem on võimalik inimest ummikusse ajada.
Kui mitu rahareformi, mis kõik säästud nullisid,
on vanemad meie seas pidanud üle elama?
Ent elu läks edasi.
Elus lüüakse läbi huumori, trotsi ja tänulikkusega.
Kõike ei pea taluma, mõnda asja ei tohigi taluda,
kuid protest maailma ebameeldivuste vastu
vajab tasakaalustuseks tänulikkust
ja selle teadvustamist,
et õigupoolest ei ole edugi enesestmõistetav.
Kui sageli me oleme hämmastunult küsinud,
kui miski hästi läheb: miks just minul vedas?
Tavaliselt ei tulda selle pealegi,
et ka siin võiks põhjust otsida.
Ja samuti leida, et vastust ei ole.
Nii nagu me ei ole meid tabanud õnnetusi
«ära teeninud», nii ei ole me ära teeninud
ka head ja ilusat oma elus.
Kingituste eest tasub olla tänulik,
sest enesestmõistetav ei ole miski.
Paljud eluseigad kujutavad endast
märkamatut õnne, mida taibatakse alles
pärast selle kaotust.
Rahulolek eluga sõltub
välistest asjaoludest vähem kui arvatakse.
Ta kasvab pigem välja tänulikkusest
suurima kingituse – elu ja selle mõttekuse eest.
Pilk peab ulatuma kaugemale.
Emotsionaalsest madalseisust aitab välja redel,
mis tänulikkuse pinnale toetudes
ulatub taevasse.
2001
Sina ei pea mitte himustama
MILLEST ON TÄNAPÄEVA EESTIS KÕIGE ROHKEM PUUDU?
Kas jõukusest?
Osa inimesi vastaks kindlasti jaatavalt.
Aga see ei ole kogu meie rahvast iseloomustav.
Ülekaaluliste arv kasvab jõudsasti. Ju siis süüa on.
Paistab, et kõige rohkem on puudu seesmisest rahulolust.
Üks nendest õnnelikest, kel on õnnestunud saada
must tööots sealpool ookeani marjamaal,
väitis ajakirjanikule, et ei kannata
kodumaa õhku üle paari nädala välja.
«Inimesed on kurjad ja närvilised, mingi
kummalise hoiakuga. Kõik nad püüavad
väljapoole elamisega midagi tõestada.»
Aga kas see ikka on ainult Eestile eriomane?
Mõned poliitikud lubavad, et Eesti majandus on
kümne aasta pärast jõudnud Soomele järele.
Kas siis, kui see siht –
jätame praegu ta realistlikkuse astme kõrvale –
on