Piibli käsk

      «Armasta oma ligimest nagu iseennast»

      näitab, et lugupidamist omaenda

      terviklikkuse ja kordumatuse suhtes ning

      enesearmastust ja – mõistmist ei saa lahutada

      lugupidamisest teise inimese suhtes,

      tema armastamisest ja mõistmisest.

      Kui inimene arvab, et ta suudab armastada

      ainult teisi, ei suuda ta üldse armastada.

      Armastust võib ameerika psühhoterapeut

      Morgan Scott Pecki kombel defineerida

      tahtena laiendada oma mina eesmärgiga aidata

      kaasa iseenda või kellegi teise vaimsele arengule.

      Me ei saa armastada kedagi teist,

      kuni me ei hooli iseendast, nagu me ei suuda

      õpetada oma lastele enesedistsipliini,

      kuni me ise ei ole distsiplineeritud.

      On tulutu ja võimatu ohverdada

      oma vaimne areng teise inimese arengu nimel.

      Enesearmastus ei võrdu isekusega,

      vaid on pigem selle vastand.

      Isekas inimene ei armasta end liiga palju,

      vaid liiga vähe. Tegelikult ta põlgab ennast.

      Paratamatult on selline inimene õnnetu ja mures,

      kuna mõtleb, kuidas elult saada rahuldust,

      mille saamise ta ise endale võimatuks teeb.

      Näib, nagu hooliks ta enesest liiga palju,

      tegelikult aga teeb vaid edutuid katseid varjata

      ja kompenseerida seda, et tal ei õnnestu

      endaga hakkama saada.

      See on tõsi, et isekad inimesed on võimetud

      teisi armastama, ent nad ei ole võimelised

      ka iseennast armastama.

      Mõnegi inimese ülbus ja hoolimatus teiste vastu

      on pelk pinnapealne kiht.

      Sügavamal valitseb rahulolematus iseendaga.

      Ja seepärast ei ole ta rahul ka teistega,

      ühiskonnaga, eluga. Ta valab pahameele

      elu nurjumise pärast nende peale.

      Paljud head inimesed kannatavad selle all,

      et nad ei ole niisugused, nagu nad tahaksid olla.

      Mida nad peaksid tegema?

      Kust võtta teistsugust «mina» kui see,

      kes ma olen?

      Jeesuse kuulutus: «Laske endid lepitada Jumalaga!»

      tähendab ühtlasi:

      «Laske endid lepitada iseendaga!».

      Kui Jumal on valmis meid vastu võtma,

      siis ei tohi meie ise olla rangemad, seada ennast

      kohtumõistjana temast kõrgemale.

      Peame soostuma sellega, et paljudel puhkudel tuleb

      meil elada koos vastakate tunnete ja käsitustega.

      Inimene eksisteerib erisuunaliste

      jõudude meelevallas.

      Enamasti peame tunnistama,

      et asjal on kaks vastandlikku poolust.

      Üks sisemise küpsuse tundemärke ongi võime

      taluda sisemisi pingeid.

      «Jumal ei tee kaht korda sama asja,» ütles

      XVIII sajandi lõpul juudi müstik,

      hasidistlik rabi Nachman Bratzlawist.

      Kõik olev on ainus ja ühekordne.

      Igaüks peab tundma, et tema on maailmas

      ainukene omataoline ja et temasarnast

      ei ole olemas, sest kui oleks kas või üks

      temasugune, siis ei tarvitseks teda olla.

      Aga tõepoolest on igaüks midagi erilist,

      ja ta peab oma iseolemise tegema täielikuks.

      Kõrkus tähendab ennast vastandada, võrrelda teistega

      ja siis pidada ennast paremaks või halvemaks.

      Inimene ei saa ülbitseda,

      kui ta piirdub iseenesega – talle on avatud

      kõik taevad ja antud kõik maailmad.

      Elu kui väljakutse