Haihtunud hingede aeg.. Toomas Paul
Читать онлайн книгу.
on loonud pettekujutluse,
et elu on inimese enda kätes.
Mees on mööda oma eesmärkide saavutamise redelit
üles roninud ning märkab alles siis,
et redel oli toetatud vastu vale seina.
Tal pole olnud aega või tahtmistki pühenduda
oma elu süvaprobleemidele,
sest kogu võhm on läinud omandi
või ühiskondliku positsiooni nõudlemisele.
Eri kultuuride mütoloogiat uurides ilmneb,
et kõigi ehedalt religioossete tseremooniate
valitsevaks motiiviks on soostumine sellega,
mida elu paratamatult kaasa toob.
Aastaaegadega seotud pühades
on see eriti selgelt hoomatav.
Pole jäädvustatud ühtki hõimurituaali,
milles püütaks takistada näiteks talve tulekut.
Vastupidi, rituaalid valmistavad kogukonda ette
taluma koos muu loodusega seda külma aastaaega.
Rituaalid ülistavad aasta tsüklilist kulgu,
selle vaeva- ja rõõmuaegu.
Sarnane on lugu iga inimese eluga.
Meist mõõtmatult suuremate asjade puhul
on arukas loobumine, leppimine, alistumine.
Need ei ole vastandiks püüdlustele, taotlustele,
unistuste teostamisele, visadusele
ja vastutuse kandmisele,
kuid säästavad peaga vastu müüri tagumast.
Tuleb vahet teha meie meelevallas oleva
ja sellest väljapoole jääva vahel.
Jumala tahe ja inimese enese tahe ei ole
teineteisega vastuolus. Inimese sügavaimad,
mõttekat elu ja armastust kätkevad unistused
on Jumala enese kui Looja poolt talle antud.
Võiks öelda, et inimene edastab oma tahte
Jumalale, palvetades, et see juhataks teda
sellele teele, mis viiks ta sisemiselt rikka
ja puhta enesetunnetuse juurde ning sedakaudu
oma eluülesande leidmisele.
Loobumine kõikvõimsuse kujutlemisest
on midagi säärast, mida inimene oma sisimas
igatseb ja samas ka pelgab.
Lõpuks on see ju küsimus alistumisest
Armastusele, mis ei tunne mingeid piire.
Kuna sellise armastuse olemasolu uskuda
ei ole kerge, siis see hirmutab.
Seepärast on mõistetav, et side vaimse reaalsusega
tekib vahel alles siis, kui ei ole enam
ühtegi alternatiivi, kui inimene on oma elus
nullpunkti jõudnud.
Ristiusku kuulub olulise osana arusaam,
et me ei oma midagi sellist,
millest meil ei tuleks peatselt loobuda.
Selle tõsiasjaga tuleb ükskord silmitsi seista
igal inimesel.
Mida varem see teadmine omaks võetakse,
seda sisukam on elu.
Soome mõtlejad ja kirjanikud
Lari ja Kaija Maria Junkkari rõhutavad õigusega,
et inimene peab nautima ja rõõmu tundma
kõigest heast, mis ta ellu kuulub,
ja samal ajal olema valmis sellest lahti ütlema.
Kiriku traditsioon kõneleb
mitteklammerdumisest
ja pühast muretusest.
Pagemise paradoks
INIMESED TAHAKSID OLLA VABAD JA SÕLTUMATUD.
Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine,
et sa pole tegelikult üldse elanud,
sind pole iseseisva isiksusena koheldud,
sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole
iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit.
Selline oli muiste orjade elu.
Meie kõik pärineme orjadest või peaaegu orjadest.
Kes tahes eestlastest peab oma esivanemate
elu kirjeldamist alustama pärisorjuse põlvest.
See ei ole midagi erandlikku.
Enamik maailmas elanud inimestest on olnud
orjad.
Näiteks nimetus «slaavlane» tuleb sõnast «sclave»,
«slave» – ori.
See algne tähendus on sedavõrd unustatud,
et samast tüvest riiginimed Jugoslaavia,
Sloveenia ja Slovakkia ei kõla kellegi kõrvus
enam alandavana.
Lugu ei ole konkreetse isiku või rahva sugupuus,
pigem tõigas, et inimene ei ole oma aja laps,
vaid kogu eelneva aja laps. Me võime olla mõnegi
asja unustanud või maha salanud, aga need tunded
ei ole seepärast veel meie alateadvusest kadunud.
Tasub kuulata õpetust: kui tahad olla ettenägelik,
heida aeg-ajalt pilk seljataha.
Inimese põrgu pole mitte niivõrd tema kasutamata
jäetud võimalused, kuivõrd mõtlemine nendele.
Maailm on täis inimesi, kellel küll nimelist
orjapidajat ei ole, kuid kes ometi näevad,
et neil pole peaaegu mingeid vabadusi.
Nende üle valitsevad kontrollimatud,
anonüümsed majanduslikud ja ühiskondlikud jõud.
Või nende enda rumalus või suutmatus.
Kui tegemist on välise orjuse ohuga,
on lahenduseks põgenemine.
Ajalugu on enamasti vägivallatsejate
võitude kroonika.
Miljonid on sõja eest pakku jooksnud.
Võib küsida, kas elu pagulaslaagris
on ikka parem kui okupeeritud kodumaal.
Aga vahel ei ole valikut, kui tahad ellu jääda.
Orjusest üldisemas mõttes on pääsemise võimalikkus
palju küsitavam. Televisioonimaailm, mis aitab
inimestel nupule vajutades argireaalsusest
välja astuda, on tehtud nende nomaadide
vaimsete järeltulijate jaoks, kes ajaloo vältel
on põgenenud ühelt maalt ja ühest linnast teise,
reisisihti täpselt teadmata.
Meile antakse virtuaalne võimalus
elada kujutlustes kaasa teistsugust,
värvikamat ja kirglikumat elu.
Aga – see ei ole minu elu!
Näib, nagu oleks