Maja salapärase järve ääres. Kristin Hannah
Читать онлайн книгу.
aja ja päevavalgusega luitunud, oli see võetud neist kolmest viimasel roosilisel suvepäeval enne lõppklassi. Annie ja Kathy ja Nick. Pöörane kolmik.
Tema oli keskel, käed mõlema tüdruku ümber. Ta nägi välja noor, muretu ja õnnelik – hoopis teistsugune poiss kui see, kes oli vaid paar kuud enne seda elanud räpases kitsukeses autos. Sellel unistuste suvel, kui ta oli esimest korda maitsnud vihmamagusat eliksiiri, mida kutsutakse normaalseks eluks, oli ta lõpuks mõistnud, mida tähendab see, kui sul on sõbrad, ja mis tähendab olla sõber.
Ja ta oli armunud.
Foto oli tehtud hilisel pärastlõunal, kui taevas oli lõputu ja sügavsinine. Nad olid veetnud päeva järve ääres, kilganud ja naernud kaljudelt vette sukeldudes. See oli olnud päev, kui ta oli taibanud, et varem või hiljem tuleb tal valida kahe tüdruku vahel, keda ta armastas.
Ega polnud olnud ka mingit kahtlust, keda valida. Annie oli juba Stanfordi kandideerinud ning kõik teadsid, et tema hinnete ja tulemustega saab ta igal juhul sisse. Maailm oli tema ees lahti. Aga Kathy ees mitte. Kathy oli vaikne väikelinna tüdruk, kel käisid peal tusatujud … tüdruk, kes meeletult vajas, et teda armastataks ja tema eest hoolitsetaks.
Ta mäletab veel siiamaani, mida ta oli Annie’le tol päeval öelnud. Pärast emaga elamist teadis Nick, mida ta tahab – austust ja stabiilsust. Ta tahtis muuta inimeste elu paremaks, kuuluda sellisesse õigussüsteemi, mis hooliks ühe üksiku noore naise surmast, kes elas autos.
Ta oli öelnud Annie’le, et tema unistuseks on saada Mysticu politseinikuks.
Oh ei, Nicky, oli Annie sosistanud tekil end ümber veeretades, et talle otsa vaadata. Sa suudad enamat. Kui sulle meeldib juura, siis mõtle suuremalt … suuremalt … sa võid saada Ülemkohtu kohtunikuks, võibolla isegi senaatoriks.
See oli talle haiget teinud, need sõnad, see tema unistuste tasane, tahtmatu pisendamine. Ma ei taha olla Ülemkohtu kohtunik.
Annie oli naerma hakanud, seda õrna sillerdavat naeru, mis oli alati pannud ta südame igatsevalt valutama. Sa pead suuremalt mõtlema, Nicky, kullake. Sa ei tea veel, mida sa tahad. Kui sa juba kolledžis oled …”
Ei mingit kolledžit, tarkpea. Mina ei saa ju stipendiumi nagu sina.
Ta oli näinud seda tüdruku silmades koitvat, seda aeglast taipamist, et poiss ei taha seda, mida tahab tema, ja et poiss ei jõua niikaugele. Nickil ei olnud julgust unistada suurelt. Ainus, mida ta tahtis, oli aidata inimesi ja olla vajalik. See oli see, mida ta oli alati tundnud, ainus, mida ta hästi oskas.
Aga Annie polnud saanud aru. Kuidas ta saigi aru saada? Tüdruk ei teadnud, millistest rentslitest on Nick pidanud oma elus läbi roomama.
Ahah oli kõik, mida tüdruk oli öelnud, aga selles sõnas oli olnud äsjaavastatud tõde kogu oma suuruses – ebakindluskübe tema hääles, mida Nick polnud kunagi varem kuulnud. Pärast seda olid nad lebanud rohelisel torkival tekil, kehad teineteisele lõpmata lähedal, ja vaadanud pilvi.
Tollal oli kõik talle nii kerge tundunud. Ta armastas Annie’t … aga Kathy vajas teda, ja tema vajadusel oli tugev külgetõmme.
Ta oli palunud Kathy endale naiseks vaid paar kuud enne kooli lõpetamist, aga selleks ajaks ei lugenud see enam, sest Annie oli juba teadnud, et ta seda teeb. Nad olid püüdnud pärast kihlust sõprust säilitada, aga paratamatult olid nad juba hakanud erinevaid teid pidi minema. Nemad oli muutunud Nickiks ja Kathyks ning Annie oli kõrvalseisja. Selleks ajaks, kui Annie kolledžisse läks, andes tuhandeid lubadusi sidet pidada, oli Nick juba teadnud, et mingit eluaegset sõprust sellest ei kujune ja mingit pöörast kolmikut enam ei eksisteeri.
Selleks ajaks kui ta Lurlene’i juurest tagasi jõudis, oli kell peaaegu pool kümme. Kuueaastase jaoks oli magamamineku aeg juba ammu käes, aga Nickil polnud südant teda kohe voodisse panna.
Izzy istus jalad ristis põrandal, kustunud musta kamina ees. See oli olnud Izzy lemmikpaik, vähemalt oli see olnud nii vanasti, kui tema taga prõksus tuli ja mahe kuumus alati ta selga soojendas. Ta hoidis oma kaltsunukku Miss Jemmie’t ühes käes – parim, mida ta teha võis sellest ajast peale, kui oli hakanud „haihtuma”. Vaikus toas oli väljakannatamatu, nii valdav nagu tolm, mis mööbli külge kinni jääb.
See muutis Nicki täiesti abituks. Ta püüdis alustada tütrega vestlust, aga kõik ta pingutused langesid Izzy vaikiva maailma musta kaevu.
„Izzy, kullake, mul on kahju, mis koolis juhtus,” ütles ta kohmetult.
Tüdruk tõstis pilgu, pruunid silmad valulikult kuivad ja tillukese näo piimjas kahvatuses liiga suured.
Need sõnad olid valed, Nick teadis seda kohe. Tal polnud mitte üksnes sellest kahju, mis koolis juhtus. Tal oli kõigest kahju. Surmast, elust ning kõikidest minevikuaastatest ja pettumustest, mis olid elus juhtunud ja nad sellesse haledasse olukorda pannud. Enamalt jaolt oli tal kahju, et ta on selline äpu ning et tal pole aimugi, kuhu edasi minna.
Ta tõusis aeglaselt püsti ja läks akna juurde. Kuuhelk libises üle Mysticu järve tumeda pinna ja ähmane pirn terrassil heitis kollase võru kahele kiiktoolile, mis polnud juba kuid kasutuses olnud. Vihm langes hõbedaste jugadena katuseharjalt, trummeldades vastu puittreppi.
Ta teadis, et Izzy vaatab teda valvsalt, oodates ja muretsedes, mida isa järgmisena ette võtab. Kahjuks teadis ta, mis tunne on hinge kinni pidades oodata, mida vanem edasi teeb. Ta teadis, kuidas see tal kogu sisemuse sõlme keerab, jättes talle hädavaevu nii palju hapnikku, et järgmist hingetõmmet teha.
Ta sulges silmad. Mälestus tuli tasa ja tahtmatult, kodeerituna vihma koputussümfooniasse, vee prõmmimisele vastu puitu. See meenutas talle üht ammust päeva, kui umbes samasugune vihm oli tagunud vastu tema ema vana Chevrolet Impala roostes kapotti …
Ta oli paljude saladustega vaikne, viieteistaastane poiss, kes seisis tänavanurgal ja ootas, et ema talle kooli vastu tuleks. Lapsed läksid temast naerdes mööda, rääkides siniste teksade uuest moest, seljakottidest ja psühhedeelsetest T-särkidest. Ta vaatas kadedalt, kuidas nad astusid kollastesse bussidesse, mis kõnnitee ääres ootasid.
Lõpuks sõitsid suitsu tossutavad ja käike vahetavad bussid minema, suundudes sellistesse piirkondadesse, mida Nick polnud kunagi näinud, ning kooliõu jäi vaikseks. Hall taevas nuttis. Autod tormasid kriisates mööda vihmamärga ja hägusat tänavat. Mitte ükski juht ei märganud teda, mustajuukselist, räbaldunud, auklikes teksastes ja valges T-särgis poissi.
Tal oli olnud nii neetult külm, just seda mäletas ta kõige rohkem. Raha talvejope jaoks polnud ja nii oligi ta keha külmast sinine ja käed värisesid.
Tule ometi, ema. See oli palve, mida ta oli ikka ja jälle korranud, kuigi ilma tõelise lootuseta.
Ta vihkas ema ootamist. Kui ta siin niiviisi üksinda seisis, lõug rinna vastas, et sooja saada, valdas teda kahtlus. Kui purjus saab ta olla? Kas tegu on hea, rahuliku päevaga, kui emale meenub, et ta poega armastab? Või sünge, ebameeldiva päevaga, kui alkoholiuim on ema muutnud kriiskavaks ja tuigerdavaks hullumeelseks, kes kättemaksuhimuliselt vihkab oma ainsat last? Sünged päevad olid nüüd juba tavapärased, ainus, millele ema suutis mõelda, oli see, kui palju ta on kaotanud. Ta vingus, et sotsiaalabi tšekid ei kata džinnipudelit, ja kaebas selle üle, et nad on sunnitud juba autos elama – vaid sammuke puudus kodutusest.
Nick sai ema tujudest alati aru. Kahvatu sünk nägu, mis kunagi ei naeratanud, ja vesised klaasistunud silmad tähendasid seda, et ema oli leidnud viisi, kuidas pudelit täita. Kuigi Nick otsis iga päev auto läbi, püüdis leida märjukest sama innukalt nagu teised lapsed lihavõttemune, teadis ta, et ei suuda ema joomast takistada.
Ta kõikus jalalt jalale, püüdes kehasooja tekitada, aga vihm muudkui peksis teda, pannes kogu keha külmajudinates vabisema. Tule ometi, ema.
Ema ei tulnudki sel päeval. Ega ka järgmisel. Nick oli hulkunud mööda Seattle’i pimedaid, ohtlikke paiku ja jäänud magama poollagunenud Hiina restorani lagastatud võlvialusesse. Hommikul oli ta suud loputanud, haaranud prügikastist äravisatud küpsisepaki ja seejärel kooli läinud.
Politsei