Maja salapärase järve ääres. Kristin Hannah
Читать онлайн книгу.
selles esitamata jäetud küsimust.
Ta sundis end isa uurivale pilgule vastama. Isa nägi kuuekümne seitsme aasta kohta hea välja. Ta silmad, kuigi sügaval roosa õhetava naha voltides, olid endiselt sama erksad ja uudishimulikud nagu noorel mehel. Üleelatud tragöödiad ilmnesid ainult vahetevahel ja kadusid siis kiiresti, üle tema kortsulise näo langes vari, kui vihmastel päevadel punane hädasignaal süttis või kiirabi südametu sireen läbi udu kaikus.
Ta torkas armilise käe – ammune haav, mille ta oli saeveskis halastamatu saetera tõttu saanud – kulunud teksatunkede rinnataskusse. „Sa oled üksinda, Annie?”
Annie võpatas. Küsimus oli mitmekihiline. Sellele vastamiseks oli nii palju võimalusi.
Isa vaatas tütart nii teraselt, et see hakkas end ebamugavalt tundma, justkui näeks isa ta hinge põhjani, näeks seda suurt majagi Vaikse ookeani ääres, kus tema abikaasa oli öelnud: Ma ei armasta sind, Annie.
„Natalie läks Londonisse,” vastas ta hädiselt.
„Ma tean. Ma ootasin, et sa mulle helistad ja tema aadressi annad, ma mõtlesin talle midagi saata.”
„Ta elab ühe Robertsi-nimelise perekonna juures. Iga päev sajab seal vihma, lausa kallab, nagu ma aru …”
„Mis on lahti, Annie Virginia?”
Annie neelatas ülejäänud lause ühe hingetõmbega alla. Nüüd polnud enam muud teha kui edasi minna. „Blake … ta jättis mu maha, isa.”
Isa näis täielikult segadusse sattuvat. „Mida?”
Annie oleks tahtnud naerda ja teeselda, et see ei lähe talle üldse korda, et ta on piisavalt tugev, et sellega toime tulla, aga ta tundis end taas lapsena, kidakeelse ja kohmetuna.
„Mis juhtus?” küsis isa tasa.
Annie kehitas õlgu. „See vana lugu. Ta on neljakümnene … ja temake kakskümmend kaheksa.”
Hanki kõhn kortsune nägu muutus kaameks. „Oh, kullake …” Annie nägi, kuidas isa sõnu otsib, nägi, kuidas kurbus täidab ta silmi, sest ta ei suuda selle peale midagi öelda. Isa astus tema poole ja asetas oma kuiva pihu vastu ta põske. Hetkega tuli kõik möödunu tagasi, võttes koha sisse olevikus. Annie teadis, et nad mõlemad mäletavad üht teist päeva, üht väga ammust päeva, kui Hank oli oma seitsmeaastasele tütrele öelnud, et on juhtunud õnnetus … et emme on läinud taevasse …
Ta on läinud, kullake. Ta ei tule tagasi.
Vaikuses, mis järgnes, kallistas Hank tütart. Annie pani põse vastu isa lohutavat flanellist ruudulist töösärki. Ta tahtis temalt nõu küsida, tahtis mõnd lohutavat mõtet, mis oma üksildasse magamistuppa kaasa võtta ja millest lohutust leida, aga neil ei olnud sedasorti suhe kunagi olnud. Hankile ei olnud kunagi meeldinud isalikku tarkust jagada. „Ta tuleb tagasi,” ütles ta vaikselt. „Mehed võivad pagana rumalad olla. Aga Blake saab aru, millega hakkama on saanud, ja ta tuleb tagasi, paludes sinult teist võimalust.” „Tahaksin seda uskuda, isa.”
Hank naeratas, saades oma sõnade mõjust julgustust. „Usu mind, Annie. See mees armastab sind. Ma teadsin seda kohe, kui teda esmakordselt nägin. Sa olid abiellumiseks liiga noor, ma teadsin, aga sa olid arukas tüdruk ja ma ütlesin endale: siin on poiss, kes mu tütre eest hoolitseb. Ta tuleb tagasi. Aga nüüd, mis oleks, kui sätiksime su oma vanasse tuppa siis ja tooksime seejärel vana malelaua välja?”
„See oleks ideaalne.”
Hank haaras tütrel käest kinni ja koos läksid nad läbi vähese mööbliga elutoa ja logisevast trepist üles teisele korrusele.
Annie vana toa ees pööras Hank käepidet ja lükkas ukse lahti. Terve tuba säras viimaste lavendlivärvi päikesekiirte valguses, mis valgustas kuldkollast tapeeti. Väikesele preilile sobiva lillemustriga tapeedi oli valinud armastav ema terve igaviku eest ja see polnud muutunud. Ei Annie ega Hank polnud kunagi tapeedivahetust kaalunud, isegi siis mitte, kui Annie oli sellest välja kasvanud. Pikk ja peenike valge raudvoodi oli kõige nähtavamal kohal ja selle muutsid kõrgeks sinna kuhjatud kollased ja valged suletekid. Kaheraamilise akna kõrval seisis kiiktool, mille isa oli talle kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks valmistanud. Sa oled nüüd naine, oli isa öelnud, ja nüüd tahad sa juba naise tooli.
Annie oli palju aega oma noorusest selles toolis veetnud, vaadates aknast välja lõpututel öödel, lõigates välja kuulsuste pilte ajakirjast Teen Beat, kirjutades ülevoolavaid fännikirju Bobby Shermanile ja David Cassidyle, unistades mehest, kellega ta ühel päeval abiellub.
Ta tuleb tagasi.Ta mähkis need Hanki sõnad enda ümber, lastes neil muutuda kilbiks teiste, süngemate mõtete vastu. Ta tahtis meeletult uskuda, et tema isal on õigus.
Sest kui tal polnud õigus, kui Blake ei tule tagasi, siis poleks Annie’l aimugi, kes ta on või kuhu ta kuulub.
Viies peatükk
Öö oli möödunud muutlike tsüklitena. Mitmel korral oli Annie ärganud ehmatusega nuuksatuse peale, mis pimeduses veelgi kuskilt kaikus, niisked ja hapuka lõhnaga linad jalgade ümber. Viimased neli päeva oli ta hulkunud talu ümbruses nagu üks kadunud hing, rahutu ja haavatud. Ta ei söandanud telefonist kaugele minna.
Ma tegin vea, Annie. Anna mulle andeks. Ma armastan sind. Kui sa mu juurde koju tagasi tuled, ei kohtu ma Suzannah’ga enam kunagi. Ta ootas seda kõnet kogu päeva ja langes siis öösel valuliku südamega magama, nähes seda taas unes.
Ta teadis, et peab midagi ette võtma, aga tal polnud aimugi, mida. Kogu oma elu oli ta teiste eest hoolitsenud, ta oli end pühendanud Blake’ile ja Natalie’le täiusliku kodu loomisele ning nüüd üksi olles polnud tal enam mingit pidepunkti.
Jää uuesti magama. Täpselt nii. Ta poeb uuesti suure lohutaja, une, hõlma ja magab …
Uksele koputati. „Ma tulen varsti välja,” pomises ta, haarates padjast.
Uks paiskus lahti. Hank seisis ukselävel. Tal oli seljas sinise-punaseruuduline flanellsärk ja jalas plekilised kulunud teksatunked – kunagine vormiriietus, mida ta oli peaaegu nelikümmend aastat saeveskis kandnud. Tal oli käes toidukandik. Tema näost võis lugeda rahulolematust, mis väljendus ta kissis silmades. Ettevaatlikult asetas ta kandiku käest ja astus üle toa. „Sa näed kohutav välja!”
Rumalast peast hakkas Annie nutma. Ta teadis, et see vastab tõele. Ta oli kõhn, inetu ja räpane – ja mitte keegi, kaasa arvatud Blake, ei taha teda enam mitte kunagi. See mõte ajas tal südame pahaks. Ta pani käe suule ja tormas vannituppa. Oli alandav, et isa teda öökimas kuulis, kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Pärast pesi ta hambaid ja liikus vaaruval sammul tuppa tagasi.
Mure Hanki silmis lõikas nagu noaga.
„Nii,” ütles isa käsi kokku lüües. „Nüüd lähme me sinuga arstile. Pane riidesse.”
Mõte välja minemisest, toast lahkumisest, täitis Annie õudusega. „Ma ei saa, inimesed hakkavad …” Ta ei teadnud, mida ta kardab. Ta teadis vaid seda, et siin selles toas, oma lapsepõlvevoodis tunneb ta end turvaliselt.
„Ma võin su veelgi üle õla visata, tütreke. Sa kas paned kohe riidesse või tuled linna selles samas pidžaamas. Sinu otsustada. Aga linna me lähme.”
Annie tahtis vastu vaielda, aga ta teadis, et isal on õigus ja tõtt-öelda oli nii hea, kui keegi tema eest hoolitses. „Hea küll, hea küll.” Ta läks aeglaselt vannituppa ja pani jälle selga samad kortsus riided, milles ta oli siia sõitnud. Juuste üles sättimine oli tema jaoks juba liig, selle asemel laskis ta neist sõrmedega läbi ja varjas oma verd täisvalgunud kottis silmad päikeseprillidega. „Lähme siis!”
Annie vaatas isa Ford pikapi praokil aknast välja. Tema pea taga kolises tühi püssihoidja vastu aknaklaasi.
Isa manööverdas osavalt maanteeaukude vahel ja peatus nelinurkse telliskivihoone ees. Käsitsi kirjutatud sildil seisis: „MYSTICU kliinik. DR GERALD BURTON, perearst”.
Annie naeratas.