Maja salapärase järve ääres. Kristin Hannah
Читать онлайн книгу.
teadnud.
Ta läheb tagasi selle tüdruku juurde, keda oli neil harvadel mustvalgetel piltidel näinud … tagasi sinna, kus ta oli olnud peale Blake’i naise ja Natalie ema veel keegi.
TEINE OSA
Keset talve ma taipasin lõpuks, et minus kestab lakkamatult suvi.
Neljas peatükk
Pärast mitmetunnilist lendu ja autoga sõitmist oli Annie lõpuks üüriauto roolis pika kõikuva silla peal, mis ühendas Olympicu poolsaart ülejäänud Washingtoni osariigiga. Ühel pool silda peksid metsikud valges vahus lained, teisel pool oli vesi aga rahulik ja hõbedane nagu äsjavermitud metallraha. Annie keeras autoakna alla ja lülitas konditsioneeri välja. Meeldiv udune õhk tulvas autosse, keerutades väikeseid vallapääsenud juuksekiharaid ta näole.
Miil miili järel rullus maastik erksaks siniroheliseks lapsepõlvemaaks. Ta keeras moodsalt kiirteelt kaherealisele maanteele, mis viis kaldast kaugemale. Lillaka udukihi varjus peitus poolsaar – maatükike, mida ühelt poolt ümbritsesid lumiste tippudega kõrged mäed ja teiselt poolt tuultest sagritud rannad. See oli ürgne paik, tänapäevaelu siginast-saginast puutumata. Põlismetsad olid vooderdatud hõbedase sambla tokkidega ja rünklik rannajoon varjas end raevutsevate murdlainete eest kõrguva kaljukardina all. Poolsaare südames asus Olympicu rahvuspark, ligikaudu miljon aakrit mitte kellelegi kuuluvat maad, mida valvasid emake loodus ja valgetest pioneeridest siin palju varem elanud kohalike indiaanlaste müüdid.
Kodulinnale lähenedes muutusid metsad tihedamaks ja tumedamaks, olles ikka veel kaetud varakevadiselt helkiva sillerdava uduga, mis varjas puude saagjad tipud. Oli selline aastaaeg, kui metsad olid veel talveunes ja öö laskus enne, kui viimane koolikell jõudis kõlada. Kuni varasuveni ei söandanud ükski terve mõistusega inimene teelt kõrvale keerata. Ikka ja jälle jutustati legende lastest, kes olid seda teinud ja keda enam kunagi polnud nähtud, jetidest, kes hulkusid öösiti kõige paksemates metsatihnikutes ja pahaaimamatuid turiste kaasa viisid. Siin, vihmametsa kõige sügavamas rüpes, võis ilm kiiremini muutuda kui teismelise tüdruku tuju. Päikesepaiste võis silmapilkselt lumeks üle minna, jättes endast järele üksnes veripunase vikerkaare, mille süsimustadest otstest tibutas vihma.
See oli iidne maa, kus hiiglasuured punased seedrid kasvasid üheksakümne meetri kõrgusele taevasse ja langesid lõputusse vaikusse, surres ja taas elu külvates omade hulgas, ning kus aega mõõtsid tõusud ja mõõnad, puuringid ja lõhede kudemisaeg.
Kui Annie lõpuks Mysticu linna jõudis, aeglustas ta sõitu, suutmata tuttavatelt paikadelt pilku pöörata. See oli väike palgiveotööliste elupaik, mille olid loonud suure Quinaulti vihmametsa ammused idealistlikud pioneerid. Peatänav jooksis ainult kahe kvartali ulatuses. Polnud vajagi selle lõppu sõita, enne kui Elm Streeti juures roopaline asfalt lõppes ja läks üle konarlikuks lompe täis kruusateeks.
Kesklinn jättis mulje, nagu oleks tegu armetu, hüljatud hallipäise mehega, kes on välja vihma kätte jäetud. Üksainus väsinud valgusvihk juhatas olematut liiklust paljudest kivi- või puitfassaadiga poodidest mööda. Viisteist aastat tagasi oli Mystic olnud veel õitsev linn, mis elatus kalastamisest ja metsatöödest, aga vahepealsed aastad olid ilmselt olnud rasked ja meelitanud kaupmehed tulusamatesse paikadesse ning jätnud mitmed vabad poed paremate aegade ootele.
Roostes pikapid olid pargitud viltuselt kolmekümne aasta vanuse parkimisarvesti taha, kõrvaltänavatel võis näha vaid mõnd üksikut kulunud töötunkedes või raskes talvemantlis inimest.
Mahajäetud kauplustel olid kodused nimed: The I of the Needle’i kangapood, Holey Mosese sõõrikupood, Kiddie Corneri komisjonipood, Dwayne’s Lanesi keeglisaal, Eve’s Leavesi kleidisalong, Vittorio’se Itaalia restoran. Igal vaateaknal oli plakat, kus seisis: „SEDA ETTEVÕTET SPONSOREERIB METSATÖÖSTUS” – osatav meeldetuletus kaugetes linnades sammastega majades elavatele poliitikutele, et metsatööstus oli selle regiooni eluallikas.
See oli väike kustunud metsatööstuslinn, aga Annie jaoks, kelle silmad olid harjunud terase, betooni ja klaasiga, oli see imeline. Praegu oli taevas küll hall, aga ta mäletas, kuidas see ilma pilvevaibata nägi välja. Siin Mysticus sai taevas alguse jumala enda peopesalt ja laotus nii kaugele, kui silm ulatus. Sellel suursugusel maal oli vapustav loodus ja õhk lõhnas siin männikäbide, udu ja vihma järele.
Nii erinev Lõuna-Californiast.
See torkiv mõte tuli tahtmatult – meeldetuletus, et ta on kolmekümne üheksa aastane naine, kes seisab soovimatu lahutuse äärel. Et ta tuli koju sellepärast, et tal polnud kuskile mujale minna.
Ta püüdis mitte mõelda Blake’ile või Natalie’le või suurele tühjale majale, mis kõrgus ebakindlalt ranna kohal. Selle asemel meenutas ta asju, mille ta heameelega maha jättis – kuumuse, mis pani tal alati pea valutama, vähi, mida ta tundis päikese nähtamatute kiirte vahel varitsevat, ning sudu, mis pani ta silmad kipitama ja kurgu valutama. „Halva õhuga” päevad, kui soovitati majast mitte lahkuda, maalihked ja tulekahjud, mis ühe õhtupoolikuga kogu ümbruskonna majadest välja ajasid.
Annie juured, mis viisid sügavale ja hargnesid kaugele, olid siin, sellel maal. Tema vanavanaisa, kandilise lõuaga sakslane, kes janunes vabaduse järele ja oli valmis sae kätte võtma, oli siia tulnud peaaegu seitsekümmend aastat tagasi. Ta oli sellel maal endale hea elujärje kätte võidelnud ja kasvatanud oma ainsa poja Hanki sedasama tegema. Annie oli Bourne’ide kahe sugupõlve jooksul esimene, kes siitkandist lahkus, ja esimene, kes sai kolledžihariduse.
Ta sõitis mööda Elm Streeti linnast välja. Mõlemal pool teed oli maa jaotatud imepisikesteks väikesteks lapikesteks. Moodulmajad olid maalappidel kobaras koos, nende õued olid täis katkisi, kuid ka paremaid päevi näinud autosid ja pesumasinaid. Kõikjal, kuhu Annie vaatas, nägi ta märke, mis viitasid metsatöödele: mootorsaage, veoautosid, kirjurähni elutsemispiirkonna silte.
Tee hakkas aeglaselt üles mäeharjale tõusma, tungides üha sügavamale metsa. Majad jäid aina harvemaks, andes teed puudele. Järgnes miilide kaupa lagendikke, uut noort metsa, mille juures seisid sildid: „LAGERAIE 1992. UUS ISTANDUS 1993”. Selliseid silte oli näha iga miili tagant, ainult kuupäevad erinesid.
Lõpuks jõudis ta teeharuni, kust viis edasi kruusateele, mis lookles läbi viieteistkümne-aakrise põlismetsa.
Lapsena oli see metsanurk olnud tema mängumaa. Ta oli veetnud lugematuid tunde kasteste talihali põõsaste ja kõdunevate palkide vahel, otsides varandust: valget seent, mis kasvas ainult punase kuu valguses, äsjasündinud hirvevasikat, kes ema tagasitulekut ootab, või konnamunade želatiinjat peidupaika soo rüpes.
Viimaks jõudis ta kahekorruselise vooderdatud talumaja juurde, kus ta oli üles kasvanud. See nägi välja täpselt samasugune, nagu ta mäletas: viiekümne aasta vanune viilkatusega ehitis, mis ise oli värvitud üleni kahvatuhalliks, piirded aga valgeks. Valge terrass ümbritses kogu maja ja talvega pikaks veninud pelargoonid rippusid iga posti otsas korvis. Suits keerutas ringjalt telliskivi korstnast üles ja ühines pea kohal halli udu madala kihiga.
Maja taga varjas põlispuudega metsatukk üht saladust – sõnajalgadest ümbritsetud tiiki. Sammal kattis puutüvesid, rippudes pitssallina ühelt oksalt teisele. Muru langes allapoole kuni lõhejõe hõbetriibuni. Annie teadis, et üle muru astudes lirtsuks see ta jala all ja praegusel aastaajal kõlaks see nagu mõne vanamehe unes norskamine.
Ta manööverdas oma üüritud Mustangi parkimiskohta puukuuri taga ja lülitas mootori välja. Haaranud käekoti, kõndis ta välisukseni.
Ainult hetk pärast uksekella helinat avas isa ukse.
Suur Hank Bourne – meeter üheksakümne pikkune ja sajakilone – seisatas hetke uksel, vaadates uskumatul pilgul tütart. Siis ilmus ta näole naeratus, mattes enda alla tema hõbevalged vuntsid ja habeme.
„Annie,” sosistas ta kõmiseval tünnihäälel.
Ta sirutas käed kallistuseks ja Annie langes tema rüppe, peites näo isa kaela sametistesse voltidesse. Isa lõhnas puupõlemise, Irish Springi seebi ja kooreiirisekompvekkide järele,