Maja salapärase järve ääres. Kristin Hannah
Читать онлайн книгу.
ta, nagu oleks talle näkku löödud. Vein kerkis nii kibedana talle kurku, et ta mõtles, et hakkab kohe oksele. Ta vahtis lakke ja pilgutas silmi, et pisaraid tagasi hoida. Iga katkendliku hingetõmbega tundis ta, kuidas muutub aina väikesemaks ja väikesemaks.
Mida ta nüüd peab peale hakkama? Nii kaua polnud ta olnud muud kui vaid meie. Ta ei teadnud, kas tema sisemuses ongi enam seda mina. Tema kõrval öökapil kell muudkui tiksus ja tiksus ning tema nuttis.
Telefon helises.
Annie ärkas esimese helina peale, süda vasardamas. See on Blake, kes helistab ja ütleb, et see kõik oli eksitus, et ta kahetseb ja on alati vaid teda armastanud. Aga kui ta telefoni vastu võttis, oli seal Natalie, kes naerdes lausus: „Tere, ema, ma saingi sellega hakkama.”
Tütre naerune hääl tõi südamevalu kohe jälle tagasi.
Annie tõusis voodis istukile, lastes jõuetu käega läbi sassis juuste. „Tere, kullake. Ma ei suuda uskuda, et sa juba seal oled.” Ta hääl oli ebalev ja värisev. Ta hingas sügavasti sisse, püüdes end koguda. „Kuidas siis lend läks?”
Natalie laskus monoloogi, mis kestis kindlalt oma viisteist minutit. Annie kuulis lennureisist, lennujaamast, Londoni metroo eripärast ja sellest, kuidas kõik majad on ühendatud – nagu San Franciscos, tead ju küll, ema –
„… ema?”
Annie taipas, et ta oli vaikusesse langenud. Ta oli kuulanud Natalie’d – tõesti oli –, aga mingi rumal, mõttetu seik vestluses oli pannud ta mõtlema Blake’ile, autole, mida polnud garaažis ja kehale, mida ei olnud tema kõrval voodis.
Jumal, kas nüüdsest hakkabki see nii olema?
„Ema?”
Annie pigistas silmad kinni – jõuetu katse põgeneda. Tema peas kõlas hele lakkamatu karje. „Ma olen … olen siin, Natalie. Anna andeks. Sa rääkisid mulle võõrustajaperest.”
„Kas sinuga on kõik korras, ema?”
Pisarad valgusid Annie põskedele. Ta ei vaevunud neid ära pühkima. „Minuga on kõik korras. Aga sinuga?”
Liinil krigises vaikus. „Ma igatsen teie järele.”
Annie kuulis igatsust tütre hääles ja ta pidi kogu enesevalitsuse kokku võtma, et mitte sosistada telefoni: Tule koju, Nana. Oleme kahekesi koos üksildased.
„Usu mind, Nana, sa leiad sõpru. Ei kulu kuigi kaua aega, kui sa juba veedad nii mõnusasti aega, et ei istugi enam telefoni taga ega oota, millal ema sulle helistab. Viieteistkümnes juuni saabub liigagi ruttu.”
„Kuule, ema, sa oled täna kuidagi liimist lahti. Kas sa ikka saad seal minu äraolekul hakkama?”
Anni hakkas naerma. See oli närviline ärev häälitsus. „Muidugi saan. Vaata, et sa ei hakka minu pärast muretsema.”
„Hea küll.” See lausuti nii vaikselt, et Annie pidi pingutama, et kuulda. „Las ma parem räägin isaga, enne kui nutma hakkan.”
Annie võpatas. „Isa ei ole praegu siin.”
„Ah nii.”
„Aga ta armastab sind. Ta käskis mul edasi öelda.”
„Noh, muidugi armastab. Nii et sa siis helistad esmaspäeval?”
„Nagu kellavärk.”
„Ma armastan sind, emme.”
Annie tundis, kuidas pisarad taas silma valgusid ja nii kurku nöörisid, et ta ei suutnud õieti rääkidagi. Ta surus maha oma tahtmise Natalie’d maailma suhtes hoiatada, öelda talle, et olgu ettevaatlik, sest ühel vihmasel kevadpäeval võib kogu tema maailm ette hoiatamata täielikult kokku kukkuda. „Ole ettevaatlik, Natalie. Ma armastan sind.”
„Mina sind ka.”
Ning telefon jäi tummaks.
Annie pani telefonitoru tagasi hargile, ronis voodist välja ja komberdas poolpimesi vannituppa. Valgus süttis nagu Oliver Stone’i filmis. Ta vahtis õudusega oma peegelpilti. Tal olid endiselt seljas riideid, millega ta lennujaamas käis, ning need olid nii kortsus, et neid polnud peaaegu võimalik äragi tunda. Tema juuksed olid peadligi, nagu oleks ta palsami asemel liimi kasutanud.
Ta põrutas rusikaga lülitile. Õnnistatud pimeduses võttis ta rinnahoidja seljast ja püksid jalast, jättes kortsus riided kivipõrandale hunnikusse. Tundes end väsinu, vana ja pundununa, lahkus ta vannitoast ning ronis tagasi voodisse.
Ta tundis voodilinadel mehe lõhna. Ainult et see polnud tema Blake’i lõhn – tema Blake oli alati kasutanud Polot. Ta oli mehele igaks jõuluks selle lõhna kinkinud, ta ostis selle Nordstromist rohelises pühadepakendis juba varem valmis. Ta oli selle igal aastal mehele kinkinud ja mees oli seda iga päev kasutanud … kuni Calvin Klein ja Suzannah kõik teiseks muutsid.
Annie parim sõbranna koputas järgmise päeva hommikul juba varakult välisuksele, hüüdes: „Tee juba ükskord lahti, pagan võtaks, või ma kutsun tuletõrje.”
Annie tõmbas Blake’i musta siidhommikumantli ümber ja komberdas väsinult välisukse poole. Ta tundis end eileõhtusest veinist äärmiselt sandisti, nii et üksnes juba ukse juurde komberdamine nõudis temalt märkimisväärset pingutust. Kallid kiviplaadid tundusid ta paljaste jalgade all jääkülmad.
Terri Spencer seisis ukse peal, seljas kulunud lotendavad teksatunked. Tema lokkis paks must juuksepahmaks oli peidetud pimestavpunase salli alla. Väljakutsuvad kuldrõngad rippusid tal kõrvas. Ta nägi välja täpselt nagu see mustlane, keda ta päevases seebiooperis mängis. Terri lõi käed risti rinnale, ajas ühe lopsaka puusa ette ja silmitses Annie’t: „Sa näed välja nagu üks grogi.”
Annie ohkas. Loomulikult oli Terri juba kuulnud. Ükskõik kui vaba hing tema sõbrannad ei väitnud ka end olevat, oli tema praegune abikaasa läbi ja lõhki advokaat. Ja advokaadid klatšisid. „Sa oled siis kuulnud.”
„Ma pidin seda kuulma Frankilt. Sa oleksid võinud mulle ise helistada.”
Annie silus väriseva käega sassis juukseid. Nemad olid Terriga juba ammusest ajast olnud sõbrannad, peaaegu õed. Aga hoolimata sellest, mida nad olid koos läbi elanud, hoolimata elu tuultest ja tormidest, milles nad olid karastunud, ei teadnud Annie, kuidas alustada. Ta oli harjunud hoolitsema Terri eest, tema kirgliku ja äärmusliku näitleja elustiili, pidevalt vahelduvate lahutuste ja abielude tõttu. Annie oli harjunud kõigi eest hoolitsema. Välja arvatud Annie eest. „Ma mõtlesin helistada, aga mul on olnud nii … raske.”
Terri pani priske käsivarre ümber Annie õlgade ja talutas teise elutoa ülipehme diivani juurde. Seejärel kõndis ta ühe akna juurest teise juurde, tõmmates eest valged siidkardinad. Üle kahe meetri kõrged, seinast seinani ulatuvad aknad raamisid nii erksinist merd ja taevast, et see tegi silmadele haiget, ning Annie’l polnud enam kuskile varjuda.
Kui Terri oli lõpetanud, istus ta Annie kõrvale diivanile. „Räägi,” lausus ta hellalt. „Mis siis juhtus, pagan võtaks?”
Annie soovis, et ta suudaks naeratada – seda ju Terrigi lootis, sellepärast ta ju oligi nii vulgaarne –, aga Annie ei suutnud midagi vastata. Asja valjult välja ütlemine muudaks kõik reaalseks. Ta tõmbus kössi, mattes tursunud näo kätesse. „Oh, jumal …”
Terri võttis Annie oma käte vahele ja hoidis teda tugevasti, kiigutades ette ja taha, siludes pesemata juukseid kleepuvatelt põskedelt eemale. Oli nii hea, kui keegi kallistas ja lohutas, oli hea tunda, et ta polnudki nii üksinda, nagu ta end tundis.
„Sa saad sellest üle,” ütles Terri viimaks. „Praegu sa mõtled küll, et ei saa, aga sa saad. Usu mind. Blake on üks igavene sitapea, sul ongi ilma temata parem.”
Annie vabastas end sõbra käte vahelt ja vaatas talle läbi kuumade pisarate mitte midagi nägemata otsa. „Ma ei taha … olla ilma temata.”
„Loomulikult sa ei taha. Ma tahtsin sellega öelda, et …”
„Ma tean, mida sa tahtsid öelda. Sa tahtsid öelda, et läheb kergemaks. Nagu