Üks lask. Lee Child
Читать онлайн книгу.
i esimesele ja parimale sõbrale Ameerikas
ÜKS
Reede. Kell viis pärastlõunal. Võib-olla kõige raskem aeg, et märkamatult linna läbida. Või ehk kõige lihtsam. Sest reedeti kell viis ei pööra keegi millelegi tähelepanu. Peale liikluse enda ees.
Püssiga mees sõitis põhja poole. Ei kiiresti ega aeglaselt. Tähelepanu äratamata. Silma paistmata. Ta oli heleda kaubikuga, mis oli ka paremaid päevi näinud. Ta oli rooli taga üksi. Ta kandis heledat vihmamantlit ja niisugust vormitut heledat mütsi, mida kannavad vanad mehed golfiväljakul iga ilmaga. Mütsi ümber oli kaht eri tooni punane pael. Müts oli silmile tõmmatud. Mantel kurguni kinni nööbitud. Ehkki kaubikul olid tumedad aknad ja taevas oli pilves, kandis mees päikeseprille. Ning ehkki talveni oli veel kolm kuud ja ilm polnud külm, kandis ta kindaid.
Seal, kus Esimene tänav hakkas künkast üles minema, roomas liiklus pikkamisi. Siis peatus see kahe sõidurea ühinemiskohas täielikult, sest asfalt oli ehitustöödeks üles kistud. Ehitati üle kogu linna. Autosõit oli juba aasta otsa õudusunenägu. Auklikud tänavad, kruusaveokid, betooniveokid, asfaldilaoturid. Püssiga mees tõstis käe roolilt. Kergitas mantlikäänist. Heitis pilgu käekellale.
Üksteist minutit.
Ole kannatlik.
Ta võttis jala piduripedaalilt ja roomas pikkamisi edasi. Peatus seejärel taas, kui sõidutee kesklinna ostupiirkonna alguses kitsenes ja kõnniteed laienesid. Vasakul ja paremal olid suured poed, künka tõttu asus igaüks eelmisest natuke kõrgemal. Laiad kõnniteed andsid poodlejatele hulga jalutusruumi. Malmist lipuvardad ja malmist laternapostid olid inimeste ja autode vahel rivis nagu tunnimehed. Inimestel oli rohkem ruumi kui autodel. Liiklus oli väga aeglane. Ta heitis uuesti pilgu käekellale.
Kaheksa minutit.
Ole kannatlik.
Saja jardi pärast kahanes see küllus veidi. Ummik pääses liikuma. Esimene tänav avardus ja muutus jälle pisut armetumaks. Siin olid baarid ja säästupoed. Siis veel ehitustöid seal, kus laiendati parkimismaja. Eespool tõkestas tänavat madal sein. Selle taga oli tuuline jalakäijate väljak ilubasseini ja purskkaevuga. Väljaku vasakul küljel oli vana linnaraamatukogu. Paremal uus kontorihoone. Väljaku taga mustast klaasist tornhoone. Väljaku piirseina ääres pööras Esimene tänav täisnurga all järsult ja kulges läände, räämas tagaustest ning estakaadidest mööda osariigi kiirtee sillale.
Ent kaubikuga mees vähendas enne väljakuesist kurvi kiirust, keeras vasakule ja sisenes parkimismajja. Ta sõitis otsejoones rambist üles. Tõkkepuud polnud, sest igal parkimiskohal oli omaenda parkimisautomaat. Järelikult polnud ka kassiiri, ühtegi tunnistajat, kviitungit ega dokumenteeritud jälge. Kaubikuga mees teadis seda kõike. Ta roolis rampe pidi teisele tasandile ja võttis kursi hoone tagumisse nurka. Jättis kaubiku korraks vahekäiku, mootor töötamas, libistas end istmelt ja tõstis soovitud kohas oranži liikluskoonuse eest ära. See oli hoone vana osa viimane parkimiskoht, kohe seal kõrval käis uue osa juurdeehitus.
Ta sõitis kaubikuga parkimiskohale ja keeras süüte välja. Istus hetke liikumatult. Parklas valitses vaikus. See oli hääletuid autosid tulvil. Parkimiskoht, mida ta oli koonusega kaitsnud, oli viimasena vaba. Parkla oli alati puupüsti täis. Ta teadis seda. Sellepärast parklat laiendatigi. Mahtu taheti kahekordistada. Parklat kasutasid poodlejad. Sellest ka vaikus. Mitte keegi, kellel aru peas, ei teinud katset kell viis lahkuda. Tipptunni liikluse tõttu. Ummikute tõttu, mida põhjustasid ehitustööd. Kui kell neli jalga ei lastud, oodati kuueni.
Mees kaubikus heitis pilgu käekellale.
Neli minutit.
Ei mingit muret.
Ta avas juhiukse ja lipsas välja. Võttis taskust veeranddollarilise ja pistis automaati. Tõmbas kõvasti käepidet, kuulis mündi kukkumist ja nägi, et parkimiskell andis talle vastuseks tund aega. Ühtegi teist heli polnud. Õhus oli vaid pargitud autode lõhn. Bensiin, kumm, jahtunud heitgaasid.
Ta seisis liikumatult kaubiku kõrval. Tal oli jalas paar vanu kõrbesaapaid. Khakivärvi seemisnahksed ja valgest kautšukist taldadega nöörsaapad, valmistanud Clarks Inglismaal, eriüksuste sõdurite lemmik. Märgiline disain, mida polnud muudetud oma kuuskümmend aastat.
Ta piilus uuesti parkimisautomaati. Viiskümmend üheksa minutit. Nii palju aega ta ei vaja. Ta vedas kaubiku külgukse lahti, kummardus sisse, lappas tekki ja tõi püssi nähtavale. See oli poolautomaat Springfield M1A Super Match, mustast pähklipuust puitosade, kvaliteetse paksu vintraua ja kümnelasulise salvega, millel olid 7,65-millimeetrised padrunipesad. See oli täpne tsiviilkäibes lubatud vaste iselaadivast M14 snaiperpüssist, mida USA sõjavägi oli tema ammuste teenistusaastate ajal kasutanud. Aus relv. Esimese „külma” lasuga ehk mitte päris sama täpne kui esmajärguline käsitsilaetav, aga asja ajab ära. Ilusti. Tegu ei olnud mingi erakordse vahemaaga. Laskemoon oli Lake City M852. Tema eelistatuimad tellimuspadrunid. Spetsiaalsed Lake City võistlushülsid, Federali püssirohi, 168-graanised õõnesotsaga ja tagant ahenevad Sierra Matchking kuulid. Laskemoon oli vist relvast etemgi. Kerge kokkusobimatus.
Ta kuulatas vaikust ja võttis püssi tagaistmelt. Läks sellega sinna, kus parkla vana osa lõppes ja uus algas. Vana ja uue betooni vahel oli pooletolline vagu. Nagu eraldusjoon. Küllap paisumissoon. Suvise kuumuse jaoks. Küllap täidetakse see pehme tõrvaga. Otse soone kohal oli kahe samba vahele tõmmatud kollane lint musta kirjaga Ettevaatust! Sisenemine keelatud! Ta laskus ühele põlvele ja lipsas lindi alt läbi. Tõusis jälle püsti ja kõndis edasi värskesse juurdeehitusse.
Uus betoonpõrand oli osalt silutud, osalt aga konarlik ja alles ootas lõplikku pindamist. Siin-seal olid jalgteedeks asetatud puust plangud. Juhuslike hunnikutena vedeles paberist tsemendikotte, mõned täis, mõned tühjad. Lahtisi paisumissooni oli veel. Omavahel ühendatud paljad elektripirnid ei põlenud praegu. Tühjad käsikärud, laiakslitsutud limonaadipurgid, kaablirullid, seletamatud puiduvirnad, kruusahunnikud, hääletud segumasinad. Kõikjal oli halli tsemenditolmu, peenikest nagu talk, ja niiske lubja lõhna.
Püssiga mees kõndis pimeduses, kuni jõudis uue kirdenurga lähedale. Siis ta peatus, surus selja kõvasti vastu värsket betoonsammast ja seisis liikumatult. Nihkus pead pöörates paremale, kuni nägi ära oma asukoha. Ta oli parklat ümbritsevast uuest müürist umbes kaheksa jala kaugusel. Näoga põhja poole. Müür oli umbes vöökõrgune. See polnud valmis. Sellesse olid valatud poldid, mille külge pidid tulema pikad metalltõkked, et autod vastu betooni ei sõidaks. Põrandasse olid valatud pesad uute parkimisautomaatide postidele.
Püssiga mees nihkus edasi ja pöördus natuke, kuni tundis abaluude vahel samba nurka. Ta pööras uuesti pead. Nüüd oli ta näoga kirde suunas. Otse väljaku poole. Ilubassein sirutus pika kitsa ristkülikuna eemale. See oli ligikaudu kaheksakümmend korda kakskümmend jalga. Lihtsalt seisis seal nagu kobakas veeküna. Nagu suur maapinnale rajatud ujumisbassein. Seda piirasid neli vöökõrgust telliskiviseina. Vesi loksus vastu nende sisekülgi. Vaade oli diagonaalis täpselt üle basseini, lähimast eesnurgast kaugema taganurgani. Vesi tundus olevat umbes kolm jalga sügav. Basseini keskkohas ladises purskkaev. Ta kuulis seda, nagu ka tänava aeglast liiklusvoolu ja inimeste samme seal all. Basseini eessein oli umbes kolme jala kaugusel seinast, mis lahutas väljakut Esimesest tänavast. Kaks madalat seina kulgesid kahekümne jala ulatuses lähestikku ja paralleelselt idast läände, nende vahele jäi ainult kitsuke läbipääs.
Ta oli parkla teisel tasandil, aga Esimese tänava künkanõlval paiknemine tähendas, et väljak polnud temast ühte korrustki allpool. Kallak oli lauge ja selge. Väljaku paremas servas nägi ta uue kontorihoone ust. Hoone oli haledavõitu. See oli valmis ehitatud, aga üürnikke polnud. Mees teadis seda. Nii oli osariik uue kesklinna maine päästmiseks täitnud hoone omaenda asutustega. Seal oli autoregistrikeskus, samuti armee, mereväe, lennuväe ja merejalaväe ühine värbamiskeskus. Seal võis olla ka sotsiaalkindlustus. Võis olla maksuamet. Püssiga mees ei teadnud hästi. Ja tal oli üsna ükskõik.
Ta laskus põlvili, siis kõhuli. Maadligi roomamine on snaiperi peamine liikumisviis. Teenistusaastate jooksul oli ta sel kombel roomanud miljon miili. Põlvedel, küünarnukkidel ja maoli. Standardtaktika näeb ette, et snaiper ja tema vaatleja eralduvad üksusest tuhat jardi ning roomavad positsioonidele. Õppustel oli selleks hindaja binoklit vältides sageli kulunud hulk tunde. Aga praegu pidi ta läbima vaid kaheksa jalga. Ja niipalju kui ta teadis, ei jälgitud teda binokliga.
Ta