Üks lask. Lee Child
Читать онлайн книгу.
Sättis eesmise puitosa otsa madala betoonmüüri peale. Jõnksutas õrnalt edasi-tagasi, kuni see jäi korralikult paigale. Toega põlvitamine, kutsus seda käsiraamat. Hea asend. Tema kogemust mööda oli parem vaid kõhuli lamamine, toru harkjalal. Ta tõmbas hinge. Üks lask, üks surm. Selline oli snaiperi kreedo. Edu saavutamine nõudis enesevalitsust, kannatlikkust ja külma verd. Ta hingas sügavalt. Tundis end rahunemas. Nagu oleks ta koju saabunud.
Valmis.
Sissetung õnnestus.
Nüüd oota õiget aega.
Ta ootas liikumatuna seitse minutit, vaikselt hingates ja pead klaarides. Ta vaatas raamatukogu vasakul. Selle kohal ja taga kaardus kiirteeharu sild tugedel ligemale nagu suurt vana lubjakivihoonet emmates, hellalt varjates, kurja eest kaitstes. Siis möödus tee jälle sirgemana mustast klaasist tornhoone tagant. Oli umbes samal kõrgusel sealse neljanda korrusega. Tornhoone peaukse juures kivirahnul seisis NBC embleempaabulind, aga püssiga mees oli kindel, et telekanali väike allüksus ei hõlma tervet hoonet. Mitte rohkem kui korruse. Ülejäänu moodustasid tõenäoliselt ühe juristiga advokaadibürood, internetireklaamibürood, kinnisvarabürood, kindlustusbürood või investeerimisbürood. Või oli ülejäänu tühi.
Paremal väljusid uuest hoonest inimesed. Inimesed, kes olid käinud uut juhiluba saamas või vana numbrimärki ära viimas, sõjaväkke astunud või föderaalse bürokraatiaga jagelnud. Inimesi oli palju. Asutused valmistusid sulgema. Oli reede, kell oli viis. Inimesed tulid uksest välja ja kõndisid otse ees paremalt vasakule, võtsid haneritta ning möödusid ilubasseini lähemast otsast kahe madala seina kitsukese vahemiku kaudu. Nagu märklauad lasketiirus. Üksteise järel. Ohtralt potentsiaalseid sihtmärke. Kaugus oli umbes sada jalga. Keskeltläbi. Igatahes alla kolmkümne viie jardi. Väga lähedal.
Ta ootas.
Mõned inimesed kastsid käigu pealt sõrmed vette. Seinte kõrgus oli selleks täpselt õige. Püssiga mees nägi vee all mustadel kahhelkividel helkimas vaskmünte. Seal, kus purskkaev veepinda häiris, valgusid need lainetades laiali.
Ta jälgis. Ootas.
Inimvoog tihenes. Nüüd tuli neid ühekorraga nii palju, et nad olid sunnitud seisatama, rühmadesse kogunema, paigal tammuma ja passima, kuni said hanereas kahe madala seina vahelt läbi minna. Just nagu liiklusummik Esimese tänava allotsas. Pudelikael. Teie järel. Ei, teie järel. See aeglustas inimesi. Nüüd olid nad aeglased märklauad lasketiirus.
Püssiga mees hingas sügavalt ja ootas.
Siis lõpetas ta ootamise.
Ta vajutas päästikule ja jätkas vajutamist.
Esimene lask tabas kedagi meesterahvast pähe, tappes tolle silmapilk. Püss paugatas valjusti, kuul raksatas ülehelikiirusel pihta, peast kerkis roosa udu pahvak ja tüüp kukkus siruli nagu marionett, kelle niidid on läbi lõigatud.
Surm esimese külma lasuga.
Suurepärane.
Ta tegutses kiiresti, vasakult paremale. Teine lask tabas järgmist meest pähe. Täpselt sama tulemus mis esimesega. Kolmas lask tabas pähe naisterahvast. Sama tulemus. Kolm lasku nii umbes kahe sekundiga. Kolm märki maas. Jäägitu üllatus. Murdsekundi jooksul ei reageerinud keegi. Seejärel vallandus kaos. Põrgulärm.
Paanika. Väljakuseina ja basseiniseina kitsas vahemikus oli lõksus kaksteist inimest. Kolm oli juba maha tõmmatud. Ülejäänud üheksa pistsid jooksu. Neli jooksid edasi, viis pagesid laipadest eemale ja jooksid tagasi. Viisik põrkas kokku alles nende poole liikuva inimsummaga. Äkki hakati valjusti kisendama. Otse püssiga mehe ees oli paanitsevate inimeste paks takerdunud mass. Kaugus alla kolmekümne viie jardi. Väga lähedal.
Neljas lask pähe tappis kellegi ülikonnas tüübi. Viies ei tabanud üldse. Sierra Matchking möödus napilt ühe naise õlast, sulpsas ilubasseini ja kadus. Laskja ei teinud väljagi, nihutas hästi natuke Springfieldi toru ja tabas kuuenda lasuga mingi tüübi ninajuurt, purustades pea.
Püssiga mees lõpetas tulistamise.
Ta küürutas parklamüüri varju ja roomas kolm jalga tagasi. Tundis põlenud püssirohu lõhna ja kuulis kumisevate kõrvadega, kuidas naised karjusid, sammud müdisesid ning paanikas juhid all tänaval autosid mõlkisid. Ärge muretsege, väiksekesed, mõtles ta. Nüüd on kõik. Ma teen minekut. Ta lamas kõhuli ja pühkis kasutatud padrunikestad kokku. Säravad Lake City hülsid läikisid otse ta silme ees. Ta kahmas viis tükki oma kinnastatud pihkudesse, aga kuues veeres eemale ja kukkus lahtisesse paisumissoonde. Pudenes tillukesse üheksa tolli sügavusse ja poole tolli laiusesse prakku. Ta kuulis tasast metalset kõlksatust, kui see põhja jõudis.
Otsus?
Loomulikult maha jätta.
Aega pole.
Ta toppis viis kätte saadud padrunit vihmamantli taskusse ning roomas varvastel ja sõrmedel maoli eemale. Ta lamas hetke liikumatult ja kuulatas kisendusi. Siis ajas ta end põlvili ja tõusis püsti. Keeras ringi ja läks tuldud teed tagasi, kiirete mõõdetud sammudega piki jalgteeplankusid üle konarliku betooni, pimeduses ja tolmus, musta kirjaga kollase lindi alt läbi. Tagasi kaubiku juurde.
Külguks oli ikka pärani. Ta mähkis sooja püssi teki sisse ja vedas seejärel ukse kinni. Istus kabiini ja käivitas mootori. Piilus läbi tuuleklaasi parkimisautomaati. Seal oli jäänud veel nelikümmend neli minutit. Ta tagurdas ja võttis kursi väljasõidurambile. Sõitis alla valveta väljapääsuni, pööras paremale ja veel kord paremale kaubamajade taha tänavate rägastikku. Esimesi sireene kuuldes oli ta juba kiirteesilla alt möödas. Ta hingas kergendatult. Sireenid suundusid itta, tema aga läände.
Tubli töö, mõtles ta. Varjatud sissetung, kuus lasku, viis märki maas, edukas lahkumine, külma närvi kaotamata.
Nüüd naeratas ta äkki. Pikaajaliste militaaruuringute järgi tapab jalavägi tänapäeva armees ühe vaenlase iga viieteistkümne tuhande kulutatud padruni kohta. Aga õppinud snaiperite puhul on tulemus parem. Kõvasti parem. Tegelikult lausa kaksteist ja pool tuhat korda parem. Tänapäeva armees tapab snaiper vaenlase iga ühe koma kahe kulutatud padruni kohta. Ning viis kuuest andis juhtumisi sellesama statistilise keskmise. Täpipealt sama. Lihtlabane arvutus. Nii et isegi kõigi nende aastate järel oli õppinud sõjaväesnaiper saanud täpselt sellise skoori, mida kunagised juhendajad oleksid temalt oodanud. Nad oleksid temaga väga rahul.
Aga tema kunagised juhendajad olid snaipereid treeninud lahinguvälja, mitte linnakuritegude jaoks. Linnakuritegude puhul tulevad ruttu mängu lahinguväljal tundmatud tegurid. Need tegurid kipuvad lahkumise edukust kahandama. Antud juhul reageeris kõige kiiremini meedia. See polnud üllatav, kuna tulistamine leidis ju aset NBC kohaliku allüksuse akna all. Veel enne, kui tosinkond paanikas pealtnägijat ühekorraga mobiiltelefonil hädaabinumbri valisid, juhtus kaks asja. Esiteks käivitati kõik NBC kontori väikekaamerad. Need haarati pihku, lülitati sisse ja suunati akendele. Teiseks hakkas kohalik uudisteankur, kelle nimi oli Ann Yanni, harjutama oma peatset esimest otsereportaaži üleriigilises eetris. Tal oli süda paha, ta oli hirmul ja üdini vapustatud, kuid teadis, et võimalust ei tohi maha magada. Seega asus ta mõttes teksti visandama. Ta teadis, milline kaal on sõnade valikul, ja esimesena turgatasid talle pähe sõnad „snaiper” ja „sõge” ja „surmatants”. Alliteratsioon oli puht vaistlik. Banaalsus samuti. Aga just „surmatantsuna” ta seda nägigi. Ja „surmatants” oli suurepärane sõna. See viitas juhuslikkusele, ohjeldamatusele, metsikusele, julmusele. Selles sõnas oli motiivi puudumine, ebaisikulisus. Täpselt õige sõna niisuguse loo kohta. Samal ajal teadis ta, et ekraani allossa pealkirjaks see ei kõlba. Sinna sobib rohkem „veresaun”. „Reedeõhtune veresaun”? „Veresaun tipptunnil”? Ta jooksis ukse juurde ja lootis, et abitoimetaja nuputab selles vaimus midagi ka ise välja.
Lahinguväljal ei viibi ka seadusesilmi nagu linnades. Tosin üheaegset kõnet numbril 911 panid hädaabiteenistuse telefonipuldi jõulupuuna särama, ja neljakümne sekundiga olid kohalik politsei ja tuletõrje juba teel. Kõik jõud saadeti välja, vilkurite sähvides ja sireenide unnates. Iga patrullauto, iga vaba uurija, iga