Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
sügis annab endast juba märku ja vana-Pruust ei maga enam aias võrkkiiges. Ta nokitseb laboris või passib muidu niisama oma kõledas majas ja kütab suitsu sisse ajavat suurt ahju; seda ahju tuleb tal pea päev otsa kütta; aina tõusevad korstnast madala taeva poole hallid tokerjad suitsukoonlad. Tõusevad, lömitavad laisalt korstna kohal, siis hajuvad.
Nüüd oleks võidud rahumeeli Pruusti aias vargil käia. Aga ega sealt enam midagi varastada olnud ― Pruusti aias on suuremalt osalt varased õunad, ja need, tumepruunid mädaplekid küljes, vedelesid koltuvas märjas rohus, millesse öiti aina uusi ja uusi mutimullakuhje kerkis. Ei neid rämpsõunu tahtnud enam keegi. Ka mitte rotid-mutid.
Mõnikord oma üksildastel õhtutel hakkas imerohust hullutatud professor kaootiliselt mail’e saatma. Mõtted tõusid, käärisid, nõudsid väljapääsu.
Kallis Taevaisapoeg! Sa pead karistama jõledat Svetlana Lihhoradi, kes oma hobused surnuks näljutas ja neile isegi juua ei viitsinud anda. Ja tema sai kohtus karistuse, mis miski karistus pole. Kui me Sinuga talle äkki katku kallale saadaks. Ma võiks välja uurida, kus see eit elab ja pidalit tema trepile või koerakuuti (kui tal on) sokutada. Aga mul on tunne, et Sina ei kiidaks mind selle eest.
Nüüd teisel teemal ka. On Sul aimu, kas maailmaruum sai ikka alguse Sinu Isa tehtud Suurest Paugust? Mul on vahel tunne, et pauk võis muidugi olla, kuid kogu selle krempli kokkuvarisemise vältimiseks on vaja kellegi pidevat, atlaslikku ponnistust. Üks hetk tal mitte enam luua, ja kõik kollapseerub… On nii või?
Sinu truu Ärni
Abimaterjal huvilistele. (NB! Abimaterjaliga tutvumine pole obligatoorne.)
Francisella tularensis ― näriliste katk, jänesekatk, põdrakärbsepalavik.
Gramnegatiivne väike, liikumatu, eosteta mikroob. Värvub hästi karboolfuksiini ja genitsiaalvioletiga. Paljunemiseks vajalik temperatuur 37 kraadi C. Kasvab vaid siis, kui söötmele on lisatud munakollast või verd. Šagräännahka meenutavad tihedad pesad. Eestis leitud Suur-Pakrilt, Väike-Pakrilt, Vigalast. Tõbe, mis on ülimalt nakkav, levitavad 50 putukaliiki ja 100 imetajat, neist üheksa kodulooma. Heinatolmustki on nakatutud.
Eriti just tüfoidne vorm on kõrge letaalsusega; iseloomulik: lümfisõlmede suurenemine, pustulid, mustad haavandid, mis ei parane.
Diagnoosimiseks on vaja fluorestsentsmikroskoopi. Kasutusel live vaccine strain. Suremus tüfoidsesse vormi oli enne streptomütsiini kasutuselevõttu viiendik.
Epidemioloogia. Inkubatsiooniperiood 1-14 päeva. Haigus algab tavaliselt palavikuga, külmavärinate ja oksendamisega.
Kliiniline pilt. Kemoteraapilise ravi leiutamise järel on suremus tulareemiasse vähenenud. Praegu esineb letaalseid juhtumeid harva. Vaktsiine kasutatakse inimeste puhul, kes disponeeritud nakatumisele ― eriti laboritöötajad ja jahimehed. Valikravimiks on streptomütsiin.
Eriti kõrge on olnud laboritest saadud nakkus, kuna puhang võib tekkida erakordselt väikese mikroobide kogusegi puhul ― alates umbes kümnest mikroobist.
Teadaolevat katkude /Yersinia pestis’e põhjustatute/ kohta.
PIIBEL:
I Saamueli raamat 5. peatükk /Vilistite katk./
9. Ja see sündis pärast seda, kui nad said Iisraeli kuninga laeka edasi viidud; siis oli Jehoova käsi linna vastu väga suureks jahmatuseks; ja ta lõi linna mehi nii pisukesi kui suuri, ja neile kasvasid pärasoolepaised.
12. Ja neid inimesi, kes ei surnud, löödi veel pärasoolepaisetega; ja linnarahva appikisendamine tõusis üles taeva poole.
Maailma on seni tabanud kolm katku pandeemiat:
1. algas keiser Justianuse valitsemise ajal VI sajandil, kestis 50-60 aastat;
2. XIV – XVII sajandil, kaasa arvatud Must Surm Euroopas 1349-1351, mis vähendas Euroopa elanikkonda kolmandiku võrra, ja millest Egon FRIEDELLILE tundub mõistlik alustada mõistega UUSAEG.
3. Viimane suurem katku pandeemia algas XIX sajandi keskel Hiinas, levis kogu Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, kuid ei puudutanud oluliselt Euroopat.
Eestis esines katku viimati Põhjasõja ajal 1710 – 1712.
WHO andmetel on aastatel 1968-1988 katku esinenud 26 riigis; sealhulgas kõrgelt arenenud USA-s tervelt ca 300 juhtumil.
Katku tekitaja avastasid sõltumatult ja samaaegselt Kitasato ja Yersin Hongkongis 1894. aastal. Pretendentide hulka on arvatud ka prof Brauell Tartu veterinaarkoolist, kes võttis kasutusele siberi katku praegu laialt levinud nime Bacillus anthracis.
Bakterid on ovoidsed, väikesed, liikumatud ja eosteta. Suurus 1,5 x 0,7 nanomeetrit. Värvuvad metüleensinisega. Liikumatud.
Kliiniline pilt. Katku jagatakse kolmeks suureks vormiks:
bubooni- ehk näärmevorm 85–90 %;
septiline vorm 10–15 %;
kopsuvorm ca 1 %.
Ilma ravita on buboonikatku suremus ca 60 %.
Kopsuvormi puhul ca 100 %.
Kemoteraapia on vähendanud ülalmainitud katkuvormidest tingitud fataalsete juhtude arvu 5 %-ni, mis on ülisuur edasiminek.
Valikravim streptomütsiin.
Sir, mul on tunne, et minu viimane läkitus oli suur kiidulaul Teile ja veel bakteritele üleüldse ka. Ärge seda ülearu tõsiselt võtke. Läksin natuke liiale, sest olin meilides juua täis. Muuseas viskist, mis suurim teie rahva leiutiste seas. Kui mina-mees natuke vinti jään, siis olen ma justkui kaitseingel, kes tahaks kaitsta kõiki olevusi maa peal; saati siis veel neid, keda läbi elu ise olen uurinud. Nagu Teiegi, Ekstsellents.
Aga mu jutul oli ikka mõte ka. Kui bakterite kallal niisugune globaalne hävitustöö korda saata, nagu üks hull kalifornlane ÜRO kõnepuldist äsja kuulutas, kuid mida on minu arvates õnneks täiesti võimatu korraldada, siis oleks olukord varsti hullem kui täna. Sest täiesti kindlasti tekkiksid uued, praegustele antibiootikumidele resistentsed tõved. Ei need kardaks, Sir, Teie avastet penitsilliini ega ka selle uuemaid tuletisi. (Muide just resistentsuse probleemidega ma praegu tegelengi. Katsetan lahjade penitsilliini ja streptomütsiini suspensioonidega.)
Mind huvitab ka niisugune veel olematu distsipliin, mille võiks nimetada bioloogiliseks termodünaamikaks. Kuidagiviisi peaks ju saama välja arvestada mistahes bakterite "elukõlvulisuse". Eks keemikud suuda kaunis täpselt ennustada, milline keemiline ühend on püsiv ja milline mitte. Suudavad prognoosida ka nende reaktsioonivõimelisust (mis sisuliselt muidugi sama). Aimavad ära, millal viievalentne fosfor on oma võimukast olekust tüdinud ja ihkab üheseks tagasi… Keemia ja bioloogia on ju naaberteadused. Ning nukleiinhapped on ennekõike ikka keemilised ühendid. Nii et mingi üldine termodünaamiline teooria peaks olema ka siin võimalik. Niisugune teooria, mille alusel saaks ennustada kas või sedagi, mis siis juhtub, kui siirata mõnele tuntud viirusetüvele mõni uus geen, mille toime meile hästi teada. Tulemi võimalikud omadused ja elukõlvulisuse peaks saama entroopiale ja aine siseenergiale tuginedes välja arvutada. Igatahes kui meie uus lootustandev linnugripp H5N1 suudab paari oma lüli n-ö kohendada, elegantselt välja vibutuda ja selle tulemusena saavutada stereomeetriline täiuslikkus (mateeria ihast selle järele on kirjutanud ju stereokeemia isa, Nobeli rahupreemia laureaat Linus Pauling), siis võime ehk oletada, et seda antropozooviirust võib oodata suur tulevik. Stereomeetriline täius ja ühendi püsivus käivat ikka käsikäes.
Nojah, aga mis ma sellest kõigest tean. Edvistan, ei enamat. Ega ma oma õhtuste lapsemeelsete arvutamistega kuhugi välja jõuda loodagi ― pole ma ja ei molekulaarbioloog ega geneetik, termodünaamika korralikust tundmisest rääkimata ―, aga äkki leian mõne teeotsa, mida mööda noorem ja targem edasi minna mõistab.
Kogu