Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
näebki… Aga veelgi imelikum oli see, et ta oma endise välimuse taastamise eest hoopiski ei võidelnud; muidu on ju üldteada, kui pedantselt kassid oma kasukat korrastavad ― seda ei tehta muide sugugi mitte ainult esteetilistel kaalutlustel, asjad on tõsisemad, puudutavad naha kaudu hingamist ja nii edasi. Vaata et elu küsimus. Praegu nagu mitte. Kas see seen pressib end sümbiondiks või?..
"Seentest saame, kui sa, Kõtt, vahepeal ei koole, üle. Pruust teab, kuidas üle," rahustas Ärni kaaslast.
Seda seenetustamistööd ei võetud kohe ette, ja sestap selgus ootamatu asi ― helerohelisel emakassil oli isaste seas suur menu. Tema seksapiilsus kutsus esile raevukamaid lahinguid kui kunagi varem.
Varsti kadus rohelus aga iseenesest ära, sest kass jäi tiineks. Ju pidi värv kaduma, sest muidu oleks äkki ka pojukesed rohelised sündinud. Niisugust asja pole nähtavasti ette nähtud.
Pruust keetis endale ja plikale enamasti tatraputru. Ta kuulis sellel ajal, kuidas plika teises toas läbi koidueelse une kuidagi eriti kenasti klugises, vahel ka peeretas. Aga tasakesi ja ilusti. Ju rohkem puhta-õhu-peer.
Pruust mõtles hellusega: mis ARMAS LAPS.
Mida siin majas õhtuti tehti?
Ei suurt midagi. Vahel põrnitses Pruust muidutühja ― vahtis kas või suurt pruunjat klaaspurki, millel oli kiri Strontium chlor. Ja mõtles, miks see purk siin on? Seda poleks nagu vaja. Ühele bakterioloogile. Aga igal asjal meie Päikese all on ilmtingimata miski mõte või otstarve ju ikka sees. Või kuidas?
Suur lugejamees Ärni Pruust ei olnud. Aga vahel ta ikka luges ka. Kõige enam meeldis talle üks raamat, mis oli oma pika eksistentsi käigus mitte ainult kaanteta, vaid ka alguse ja lõputa jäänud. See võis olla "Salambo". Ent ei pruukinud. Poolik raamat lõppes sõjaelevantide kirjeldusega. (Kas Hannibali elevandid?)
Too romaan meeldis bakterimehele just sellisena, nagu ta temani oli jõudnud ― alguse ja lõputa. Huvitav ohutunne jäi sõjaelevantidest õhku rippuma. Ja kui ilukirjandusest üldse miski tunne sulle sisse jääb, siis on tegu väärt raamatuga. Võib-olla oleks autor targasti teinud, kui teadlikult niisuguse alguse ja lõputa raamatu oleks kirjutanudki. Aga nii tarku kirjamehi pole vist veel sündinud.
Emeritus kirjutas:
Mu härra. Mul on üks kaanteta romaan, mille vist teie olete kirjutanud. Mis hea romaan. Hea just oma hea (kirjanduslise) taseme poolest. Ma mõtlen nii. Teie, mu härra, oleksite selle töö võinud lõpetadagi sõjaelevantide kirjeldamisega. Mis teil hea välja tulnud. Huvitav oleks teada, mida head te praegu kirjutate…
Teie Ärni Pruust. ESTONIA
Neid mail’e oli ta saatnud lõputu hulga. Ja vahel harva tuli vastusigi. Aga enamasti ikka valesid. Pakuti näiteks võimalust Egiptimaale sõita. Mis Pruustil sinna asja? Saaks Sirtsu sohugi. Seal huvitavaid rabamardikaid. Aga mail’e maailmaruumi saadeti sellest kõledast majast aina edasi.
Lugupeetud autõstja! Teie olete kokku puutund raskete pommide ja hiigelhantlitega. Tapeeti vahetades sattusin teie pildile. Mõjuv!! Tõstesport on jumalik tragikomöödiline eluvorm.
NB! Meil on veel lootust, nagu ütles Uku Masing.
EDU EESTI TÕSTJAILE!
Ärni Pruust, harrastustõstesportlane
Järgmisel hommikul ei suutnud Pruust meenutada, miks ta sellise joga teele läkitas. Ta ei teadnud ka, miks ta ennast harrastustõstesportlaseks oli tituleerinud.
Kallis Louis!
Korea eremiitnaine Tae-Hung kirjutab:
"…Kõik, mis elab, on osa ÜKSMEELEST. Kuna me oleme üks, siis võime jagada üksteise muresid ja tundeid. Miks me end eraldame?! Ärge vaadake pisikute peale kui millelegi teist erinevale. Kui te teete nii, siis kuidas saavad pisikud olla kahjulikud, kui nad on osa ÜKSMEELEST?!"
Seda loen ma raamatust
"Südame õpetused."
Vesikuke aastal 2537p.B.
Buddhakirjastus. Tallinn.
Too korea budist ja eremiitnaine on öelnud välja selle, mida mina olen ammust ajast tundnud… Aga sõnadesse pole osanud panna. Mida arvad ÜKSMEELEST Sina?
Kui Sul on võimalik siis muretse endale ka see raamat!
P.S. Louis, proovi Sina see minu mail ÜKSMEELEST Jeesusele endale edasi saata. Minule vastatakse nii: Error! Reference source not found. Kuidas saab kristlikus internetis sedasi olla?! Tahaksin lärmi lüüa, aga ei tea süüdlast. Aga võimalik, et minule on Jeesus lihtsalt PROHIBITED! Olen äkki mõnes mustas nimekirjas, kui mitte see päris õige inimene… Sinule kui surnule ei tohiks keelde olla.
Paistab, et Teda ennastki piiratakse ja tsenseeritakse. Ei lasta enda eest ise otsustada. Aga mine tea, äkki läheb Sinu mail läbi.
Aerni Proust
6
Mikroskoop Katjale eriti ei meeldinud, eks leidnud vana-Pruust tema tarvis ühe teise toru ― kaleidoskoobi. See huvitas Katjat väga. Ja Pruustile jälle meeldis vaadata, kuidas tüdruk lausa tundide kaupa roheliste, siniste ja punaste klaasitükkide poolt sünnitatud ilusaid mustreid imetleb. Liigutab siis natuke toru, ja uued jälle ees… Süvenenud Katja-Kati oli ise sel ajal kuidagi käsitamatu. Teda võis ühe korraga pidada rumalaks plikaks, aga samahästi ka omal viisil kavalasti koketeerivaks naiseks. Võis lolliks pidada. Ja targaks. Imeilusaks ja ka peaaegu et inetuks: titekõhtu kasvatav lapsnaine, kes tobedasse torusse vahib.
Veel meeldis Katile värvipliiatsitega joonistamine. Ta püüdis Brehmi "Tierlebenist" elevante ja valaskalu maha joonistada, aga enne ei tulnud suurt midagi välja, kui Ärni oli talle ette näidanud, kuidas seda kõige parem teha on: tuleb mahajoonistatav pilt sentimeetriliste ruutudega katta. Seejärel joonistada täpselt seda, mis iga ruudu sees on. Sedasi tuli Katjal varsti kõik ilusti välja. Ta oli uhke ja rõõmus, naeratas oma sini-puna-rohe-kolla-lilla-kirjute huultega ― plikal oli nimelt komme värvipliiatseid otsapidi suhu pista.
Ärni üritas Katile ka mitmeid raamatuid ette lugeda, kuid ta märkas, et enamasti ilmus tüdruku silmisse hajevil pilk; ta kas ei suutnud või ei viitsinud loetusse süveneda. Ent oli siiski üks erand ― Raamatute Raamatuks kutsutu. Imelik küll, aga Piibel huvitas tüdrukut väga… Ja ta sai üllatavalt hästi aru ka selle raamatu mitte just igapäevasest keelest. Sellest hoolimata, et ise poluvernik oli.
Eriti näis liigutavat Kadit just Neitsi Maarja lugu ja tema imepärane käimale saamine Pühast Vaimust.
"Kas sa usud seda?" küsis Ärni.
"M-muidugi. Minu usk kindel o-on… Kas sina siis ei usu meie Jumala sõna, Ärni-i?"
Rohkemat ei sobinud sel teemal rääkida.
Nagu juba ette arvata, armastavad lapsinimesed loomi. Ei pelga nad enamasti ka neid elajaid, kelle peale täiskasvanud eevatütred uih-aihitavad.
Kati nägi, et Ärni hommikuti esikust naela otsast suure, punase paelaga võtme võtab ja toidukorvi ning veenõuga laborisse läheb. Igal jumala hommikul, sest tema tagasihoidliku vivaariumi elanikud peavad ju süüa-juua saama. Tüdruk mangus, et teda kaasa võetaks. Algul ütles Ärni karmilt "ei".
"Sa võid sealt nakkust saada."
"Aga kuidas sina ei saa, Är-nii?"
"Mina olen, nagu seadused nõuavad, ühe ohtliku haiguse vastu kaitsesüstimise teinud."
"Mis haigus see haigus o-on?"
"Tulareemia. Kutsutakse ka jänesekatkuks."
"Nu Katja pole jänes…"
"See haigus on ka inimeselt elu võtnud. Eestimaal. Vigala kandis. Ja mitte nii väga ammu… Sa vaata lihtsalt aknast sisse,