Steve Jobs. Walter Isaacson
Читать онлайн книгу.
View’s, mis oli tunduvalt odavam linnake veidi lõuna pool.
Seal üritas Paul anda pojale edasi armastust autode ja mehaanika vastu. „Steve, see on nüüd sinu tööpink,” ütles ta garaažis laua ühte osa ära märkides. Jobs mäletas, et isa pühendunud suhtumine mehaanikasse avaldas talle muljet. „Mõtlesin, et mu isa on päris hea kunstimeelega,” meenutas ta, „sest ta oskas kõike ehitada. Kui meil oli kappi vaja, siis isa tegi selle ise. Aeda ehitades andis ta mulle haamri, et saaksin temaga koos töötada.”
Viiskümmend aastat hiljem ümbritses ikka seesama aed Mountain View’s asuva maja taga- ja küljehoovi. Seda mulle uhkusega näidates silitas Jobs aialatte ja meenutas töössesuhtumist, mida isa oli talle sisendanud. Isa sõnul oli tähtis korralikult siledaks hööveldada ka kappide ja aialattide tagumine pool, mis siis, et see on varjatud. „Talle meeldis kõike hästi teha. Ta tahtis, et ka need osad, mida ei näe, oleksid ilusad.”
Paul Jobs jätkas kasutatud autode remontimist ja müümist ning kaunistas garaaži seinu oma lemmikute fotodega. Ta näitas pojale kujunduse üksikasju – heitgaasitorusid, kroomist ilustusi, istmekatteid. Iga päev pärast tööd tõmbas ta tunked selga ja läks garaaži, tihti koos Steve’iga. „Mõtlesin, et õpetan talle veidi mehaanikat, aga teda ei huvitanud käte määrimine,” meenutas Paul hiljem. „Mehaanika ei pakkunud talle eriti pinget.”
„Ma ei tahtnud autosid remontida,” tunnistas Jobs, „aga tahtsin isaga koos olla.” Isegi siis, kui ta tajus juba selgemalt, et on lapsendatud, kiindus Steve isasse üha rohkem. Ühel päeval, umbes kaheksa-aastasena, leidis ta isa foto piirivalves teenimise ajast. „Ta seisis mootoriruumis, ilma särgita, ning ta meenutas väga James Deani.
See oli lapsele üks imeline hetk – oh sa poiss, mu vanemad olid kunagi noored ja väga kenad.”
Autode kaudu puutus Steve esimest korda kokku elektroonikaga. „Isa ei tundnud eriti elektroonikat, kuid autode ja teiste parandamist vajavate asjade juures tuli sellega tihti tegemist. Ta näitas mulle algelist elektroonikat ja minule hakkas see suurt huvi pakkuma.” Veelgi põnevamad olid autoosade otsimise retked. „Käisime igal nädalavahetusel romulas. Otsisime näiteks generaatorit, karburaatorit või muid juppe.” Jobs mäletas, kuidas ta jälgis isa, kui too hinda kauples. „Ta oli hea kaupleja, sest teadis juppide hinda paremini kui leti taga seisja.” See aitas täita tõotust, mille tema vanemad olid lapsendamisel andnud. „Minu kolledžiraha tuli sellest, et isa maksis Ford Falconi või mõne teise rikkis väsinud auto eest viiskümmend dollarit, remontis seda mõned nädalad ja müüs kahesaja viiekümne dollariga edasi ega teatanud sellest maksuametile.”
Jobside ja teiste selle piirkonna elanike majad ehitas kinnisvaraärimees Joseph Eichler, kelle ettevõte pani 1950.–1970.aastatel mitmes California piirkonnas püsti üle üheteistkümne tuhande maja. Saanud innustust Frank Lloyd Wrighti nägemusest „lihtsad nüüdisaegsed kodud tavalisele ameeriklasele”, ehitas Eichler odavaid maju, millel olid suured aknapinnad, avatud plaaniga toad, nähtavale jäetud talad, betoonplaatidest põrandad ja palju klaasist lükanduksi. „Eichler tegi suurepärast tööd,” ütles Jobs mulle kord sealkandis ringi jalutades. „Tema majad olid ilusad, odavad ja head. Need pakkusid madalama sissetulekuga inimestele puhast disaini ja lihtsat maitsekust. Neil olid vahvad väikesed mugavused, näiteks põrandaküte. Panime vaiba maha – ja nii olid meil lapsena mõnusad soojad põrandad.”
Jobs rääkis, et lugupidamine Eichleri majade vastu tekitas temas soovi valmistada massturule hea disainiga tooteid. „Mulle meeldib kohutavalt, kui vinget disaini ja lihtsaid funktsioone saab osta soodsa hinnaga,” selgitas ta majade puhtale stiilile osutades. „See oligi Apple’i esialgne visioon. Seda üritasimegi esimese Maciga teha. Seda tegime ka iPodiga.”
Jobside vastas üle tänava elas edukas kinnisvaraärimees. „Ta ei olnud väga nutikas,” meenutas Jobs, „aga teenis hästi. Isa mõtles: „Ma suudan sama.” Mäletan, et ta nägi kohutavalt vaeva, käis õhtukoolis, tegi litsentsieksami ja hakkaski kinnisvaraäriga tegelema. Siis tuli majanduslangus.” Sellest tingituna oli perekonnal Steve’i algkoolis käimise ajal umbes aasta aega rahaliselt väga raske. Ema läks raamatupidajana tööle laboriseadmeid valmistavasse firmasse Varian Associates ja nad võtsid maja peale teise hüpoteegi. Ühel päeval küsis Jobsi neljanda klassi juhataja: „Mida sa universumis ei mõista?” Jobs vastas: „Ma ei mõista, miks mu isal pole järsku peaaegu üldse raha.” Ta oli uhke, et tema isa ei muutunud orjalikuks ega libekeelseks, mis oleks temast parema maakleri teinud: „Kinnisvara müümiseks pidi inimestega lipitsema. Tema seda ei osanud, see polnud ta loomuses. Imetlesin teda selle pärast.” Paul Jobs hakkas uuesti mehaanikuks.
Jobsi isa oli rahulik ja leebe inimene ning tema poeg kiitis hiljem neid omadusi, ehkki ise samasugune olla ei osanud. Paul Jobs oli ka kindlameelne. Jobs kirjeldas üht näidet:
„Meie lähedal elas üks Westinghouse’is töötav insener. Ta oli üksik, biitnikutüüpi. Tal oli sõbratar, kes vahetevahel minu järele vaatas. Mõlemad vanemad töötasid, nii et ma olin pärast kooli paar tundi tema juures. Mees jõi end täis ja vahel lõi naist. Ühel õhtul jooksis naine hirmunult meie juurde, mees joomasena järel. Mu isa näitas talle koha kätte. Ta ütles: „Su sõbratar on siin, aga sina sisse ei tule.” Ta lihtsalt seisis seal. Me tahaksime mõelda, et 50-ndad olid idüllilised, kuid selle inseneri elu oli sassis.
See piirkond erines teistest omasugustest kogu Ameerikas selle poolest, et siin olid hädapätakad insenerid. „Kui me siia kolisime, olid kõikjal aprikoosi- ja ploomiaiad,” meenutas Jobs. „Tänu sõjaväe investeeringutele hakkas siin arenema tööstus.” Steve õppis tundma oru ajalugu ja temas tekkis soov selles oma rolli etendada. Hiljem rääkis Edwin Land Polaroidist talle, et Eisenhower palus neil aidata ehitada U-2 luurelennukite kaameraid, selgitamaks välja, kui reaalne Nõukogude Liidust tulenev oht ikkagi on. Film pandi kapslitesse ja viidi Sunnyvale’i NASA Amesi uurimiskeskusesse, mis asus Jobsi kodu lähedal. „Esimest raali nägin ma Ames Centeris, kuhu isa mu viis,” rääkis Jobs. „Ma armusin sellesse.”
1950-ndatel tekkis sealkandis teisigi sõjaväetööstuse tehaseid. Lockheed Missiles and Space Division, kus ehitati allveelaevadele ballistilisi rakette, rajati 1956. aastal NASA keskuse kõrvale. Kui Jobs neli aastat hiljem sinnakanti kolis, andis tehas tööd juba kahekümnele tuhandele inimesele. Mõnisada meetrit edasi rajas Westinghouse oma tehased, kus toodeti raketisüsteemidele torusid ja elektrilisi konvertereid. „Kõik need sõjaväetööstuse tehased olid kõrgtehnoloogilised,” meenutas Jobs. „See oli salapärane ja muutis elu seal väga põnevaks.”
Nende tehaste rajamise järel kujunes edukas tehnoloogiale tuginev majandus. Selle juured on 1938. aastas, kui David Packard kolis koos värske abikaasaga Palo Altosse. Nende krundil oli kuur, kus peagi seadis end sisse Davidi sõber Bill Hewlett. Majal oli ka garaaž – kõrvalhoone, mis selles orus osutus ühtlasi nii kasulikuks kui ka legendaarseks –, kus nad toimetasid seni, kuni said valmis oma esimese toote, audio-ostsillaatori. 1950-ndate lõpus oli Hewlett-Packard juba kiiresti arenev ettevõte, mis tootis tehnilisi seadmeid.
Õnneks oli läheduses olemas koht ka neile ettevõtjatele, kellele garaaž juba kitsaks jäi. Stanfordi ülikooli inseneriteaduskonna dekaan Frederick Terman astus sammu, mis aitas muuta piirkonna tehnikarevolutsiooni hälliks – ta rajas ülikoolilinnakusse kolmesajahektarilise tööstuspargi erafirmadele, mis võiksid tema tudengite ideed toodeteks muuta. Esimene sealne asukas oli Varian Associates, kus töötas ka Clara Jobs. „Terman käis välja suurepärase mõtte, mis eelkõige aitas kaasa tehnikarevolutsiooni algatamisele,” ütles Jobs. Kui Jobs sai kümneaastaseks, oli HP-l üheksa tuhat töötajat ja see oli tunnustatud ettevõte, kus iga rahalist stabiilsust igatsev insener soovis töötada.
Piirkonna arengu seisukohalt oli kõige tähtsam mõistagi pooljuht. William Shockley oli olnud üks transistori väljamõtlejaid Bell Labsis New Jerseys. Kui ta Mountain View’sse kolis, rajas ta 1956. aastal firma, mis valmistas transistore ränist, mitte kallist germaaniumist, mida seni oli kasutatud. Shockley ei olnud siiski kuigi järjekindel ja hülgas ränitransistori projekti, mille tagajärjel lahkus firmast kaheksa tema inseneri – ennekõike Robert Noyce ja Gordon Moore –, kes asutasid Fairchild Semiconductori. Sel ettevõttel oli lõpuks kaksteist