Steve Jobs. Walter Isaacson
Читать онлайн книгу.
vahel ka viimaste mälukiipide üle. Jobsi isa oli samamoodi kaubelnud autoosade üle ja ta oli seda hästi teinud, sest teadis juppide väärtust paremini kui müüjad. Jobs järgis tema eeskuju. Ta õppis elektroonikajuppe tundma ning sellele aitas kaasa armastus tingimise ja kasumi saamise vastu. Ta käis elektroonikatäikadel, nagu San Jose turg, kauples kasutatud trükkplaatide üle, milles oli väärtuslikke kiipe või muid osasid, ning müüs need oma ülemusele Haltekis.
Viieteistkümneaastasena sai Jobs isa abiga osta esimese auto. See oli kahevärviline Nash Metropolitan, millele isa oli pannud peale MG mootori. See ei meeldinud Jobsile eriti, kuid ta ei tahtnud seda isale öelda ega jääda ilma võimalusest saada oma auto. „Tagasi vaadates tundub Nash Metropolitan eriti vinge,” ütles Jobs hiljem. „Tol ajal oli see maailma kõige nõmedam auto. Aga ikkagi auto, nii et kokkuvõttes oli kõik hästi.” Aastaga sai ta erinevaid töid tehes kokku piisava summa, et osta punane Fiat 850 kupee, millel oli Abarth’i mootor. „Isa aitas mul seda osta ja kontrollida. Väga põnev oli saada palka ja koguda raha millegi ostmiseks.”
Samal suvel enne viimast klassi Homesteadis hakkas Jobs marihuaanat tõmbama. „Sel suvel olin esimest korda pilves. Olin viieteistkümneaastane ja hakkasin regulaarselt marit pruukima.” Kord leidis isa oma poja Fiatist narkotsi. „Mis see on?”päris ta. Jobs vastas rahulikult: „Marihuaana.” See oli üks väheseid kordi elus, kui isa vihastas. „See oli tegelikult ainuke tõsine tüli, mis mul isaga oli,” rääkis Jobs hiljem. „Ta tahtis, et ma lubaksin talle mitte kunagi enam marihuaanat tõmmata, aga ma keeldusin.” Viimases klassis katsetas ta juba ka LSD ja hašišiga ning proovis, kuidas mõjub mõistusele magamatus. „Hakkasin rohkem narkotsi panema. Vahetevahel tegime seda kusagil põllu peal või autos.”
Viimastel keskkooliaastatel lõi Jobs intellektuaalselt särama ja avastas end oma sõnul ristteelt, mille ühte suunda jäid elektroonikasse süvenenud nohikud ning teise kirjanduslike ja loominguliste püüdlustega lillelapsed. „Hakkasin palju rohkem muusikat kuulama ning lugema muudki kui teadus- ja tehnoloogiaalaseid teoseid – Shakespeare’i, Platonit. Ma jumaldasin „Kuningas Leari”.” Tema lemmikute hulka kuulusid ka „Moby Dick” ja Dylan Thomase luuletused. Küsisin temalt, miks ta seostab end kuningas Leari ja kapten Ahabiga, kes on kirjanduses kaks kõige jonnakamat ja tahtejõulisemat tegelast, kuid Jobs vist seda seost ei näinud, nii et jätsin asja sinnapaika. „Keskkooli viimases klassis käisin ühel vapustaval emakeelekursusel. Õpetaja meenutas väga Ernest Hemingwayd. Ta viis meid Yosemite’isse lumeräätsadega kõndima.”
Ühest kursusest, kus Jobs kaasa lõi, sai edaspidi osa Silicon Valley legendist. Seda elektroonikakursust õpetas John McCollum, endine mereväelendur, kes oskas oma õpilasi innustada kõikvõimalike trikkidega – näiteks pani põlema teslamuunduri. Tema väike laoruum, mille võtit ta laenas ka lemmikõpilastele, oli täis transistore ja muid juppe.
McCollumi klass asus kooli territooriumi servas parkla kõrval ja meenutas pigem kuuri. „Siin see oli,” meenutas Jobs aknast välja vaadates, „ja seal, kõrvalhoones, oli automehaanikute klass.” Kahe hoone säärane lähedus rõhutas huvide muutumist, võrreldes tema isa põlvkonnaga. „Härra McCollum uskus, et elektroonikakursus ongi uus automehaanika.”
McCollum oli sõjaväelise korra ja autoriteedi austamise pooldaja. Jobs mitte. Ta ei püüdnudki oma vastumeelsust autoriteedi suhtes enam varjata ning tema hoiak oli segu veidrast visast tõsidusest ja eemalolevast mässumeelsusest. McCollum rääkis hiljem: „Ta nokitses tavaliselt nurgas omaette ega tahtnud mitte midagi teada ei minust ega klassikaaslastest.” Jobsile ta oma laoruumi võtit ei andnud. Kord oli Jobsil vaja mingit juppi, mida polnud parasjagu saada, ning ta helistas vastuvõtja kulul selle tootjale Burroughsile Detroiti, teatades, et töötab välja uut toodet ja tahab seda juppi katsetada. Jupp saabus lennupostiga mõni päev hiljem. Kui McCollum küsis, kuidas ta selle sai, kirjeldas Jobs trotslikult ja uhkusega vastuvõtja kulul tehtud kõnet ja räägitud luiskelugu. „Ma olin maruvihane,” rääkis McCollum. „Ma ei tahtnud, et minu õpilased nii käituvad.” Jobs vastas: „Mul pole helistamiseks raha. Neil on piisavalt.”
Jobs õppis McCollumi juures vaid aasta, mitte soovituslikku kolme. Ühe projekti raames meisterdas ta fotoelemendiga seadme, mis lülitas valguse käes sisse vooluahela. Seda oleks võinud teha iga keskkooliõpilane. Jobsi huvitas tunduvalt rohkem laseriga mängimine, mida ta oli õppinud isalt. Ta korraldas sõpradega pidudel lasershow’sid, põrgatades laserkiiri peeglitelt, mis olid kinnitatud tema muusikasüsteemi kõlarite külge.
TEINE PEATÜKK
VEIDER PAAR
Kaks Steve’i
Jobs ja Wozniak garaažis, 1976.
Woz
McCollumi tundides sõbrunes Jobs tudengiga, kes oli õpetaja lemmik ja koolis legendaarne oma oskuste poolest. Stephen Wozniak, kelle noorem vend oli Jobsiga samasse ujumismeeskonda kuulunud, oli Jobsist peaaegu viis aastat vanem ja tundis elektroonikat temast palju paremini. Kuid emotsionaalselt ja vaimselt oli ta ikka veel keskkoolinohik.
Nagu Jobs, õppis ka Wozniak palju isalt. Nende õppetunnid olid siiski erinevad. Paul Jobs oli keskkooli pooleli jätnud ja oskas autojuppide hinda alla kaubeldes kena kasumit teenida. Francis Wozniak ehk Jerry oli California tehnikaülikooli lõpetanud geniaalne insener. Ta oli mänginud seal ka jalgpalli ja töötanud hiljem Lockheedis raketiteadlasena. Ta ülistas inseneriteadust ja suhtus üleolevalt äri-, reklaami- ja müügialal tegutsevatesse inimestesse. „Mäletan, kuidas ta rääkis mulle, et inseneriteadus on maailmas kõige tähtsam tase, kuhu on võimalik jõuda,” meenutas Steve Wozniak hiljem. „See viib ühiskonna uuele tasandile.”
Üks Steve Wozniaki esimesi mälestusi oli see, kui ta läks nädalavahetusel isaga töö juurde, kus talle näidati elektroonikavidinaid, ning isa „pani need minuga koos lauale, et saaksin nendega mängida”. Ta vaatas võlutult, kuidas isa üritas monitoriekraanil helilaine joont sirgena hoida, näitamaks, et üks tema integraallülituse seade töötab korralikult. „Nägin, et see, mida isa teeb, on tähtis ja kasulik.” Woz, nagu teda juba siis kutsuti, päris majas kõikjal vedelevate transistoride ja takistite kohta ning ta isa võttis nende töö kirjeldamiseks abiks tahvli. „Ta selgitas, mis asi on takisti, rääkides aatomitest ja elektronidest. Ta seletas mulle, teise klassi poisile, kuidas takisti töötab, ja mitte võrrandite abil, vaid ta lasi mul seda ette kujutada.”
Wozi isa õpetas pojale veel midagi, mis sai tema lapseliku, kohmetu olemuse lahutamatuks osaks – ära kunagi valeta. „Isa uskus aususesse. Täielikku aususesse. See on tähtsaim asi, mida ta mulle õpetas. Ma ei valeta kunagi, siiamaani.” (Ainsaks erandiks oli üks korralik temp.) Lisaks sisendas ta pojale vastumeelsust ambitsioonikuse suhtes, mis eristas Wozi ka Jobsist. 2010. aastal ühe Apple’i toote tutvustamisüritusel, nelikümmend aastat pärast nende esmakohtumist, mõtiskles Woz nende erinevuste üle. „Minu isa ütles, et keskel on kõige parem,” rääkis ta. „Ma ei tahtnud olla Steve’i-suguste edasipüüdlike inimeste kõrval. Minu isa oli insener ja mina tahtsin samuti inseneriks saada. Olin liiga häbelik, et iialgi saada Steve’i-suguseks äriliidriks.”
Neljandas klassis oli Wozniak oma sõnul „elektroonikakutt”. Tal oli lihtsam saavutada silmsidet transistori kui tüdrukutega ning temast saigi jässakas ja kühmus nooruk, kes veetis suure osa ajast trükkplaatide kohal küürutades. Sama vanalt, kui Jobs maadles süsinikust mikrofoni küsimusega, millele tema isa ei osanud vastata, kasutas Wozniak transistore, et ehitada sisetelefoni süsteem – kus olid olemas võimendid, releed, tuled ja helinupud –, mis ühendas omavahel kuue naabruskonna poisi magamistoad. Ja kui Jobs tegeles Heathkitiga, pani Wozniak kokku tolle aja kõige keerulisemate raadiote Hallicraftersite saatja ja vastuvõtja süsteemi.
Woz istus palju kodus ja luges isa elektroonikaajakirju ning teda võlusid artiklid uutest arvutitest, nagu võimas ENIAC. Kuna Booleani algebra sujus tema käes libedalt, imetles ta, kui lihtsad – mitte keerulised – arvutid on. Kaheksandas klassis ehitas ta kalkulaatori, milles oli sada transistori, kakssada dioodi ja kakssada takistit kümnel trükkplaadil. See võitis õhujõudude korraldatud kohalikul võistlusel esikoha, ehkki