Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade. Toomas Tomahook
Читать онлайн книгу.
ootas ca paarkümmend inimest. Kõigepealt tõstis kätt tee äärest üks vanamutt, kes oli rahvahulgast vähe eemal. Pidasin auto kinni. See istus kohe mu autosse ilma tellimusenumbritki ütlemata. Küsisin, et mis number oli, mille peale sain vastuseks „97”. Õige number oli tegelikult 37.
Ah, hea küll, mõtlesin, et las see mutt jääb peale ja lükkasin mittari käima, et mutt koju viia.
Rahvasummast läbi sõites seisid tee ääres ka üks vanem härra ja noorem tüüp, kes mind kinni pidasid ja küsisid, kas ma olen vaba. Vastasin, et „ei ole enam.” Selle peale nad ärritusid ja teatasid, et nemad on takso tellinud ja nemad peaksid minu autosse saama. Vastasin, et „Sorry, aga juba olen hõivatud,” ja sõitsin edasi. Kuulsin veel lahtisest küljeaknast, kuidas üks neist järgi hõikas vihaselt: „Käi vittu!” Vastasin ise ka talle: „Käi ise ka vittu!” Mina võin ju vittu käia, aga mina sõidan praegu minema, sina aga jäädki siia tänavale autot ootama.
September. Pühapäeva õhtu. Vooru esimese keikka sain Espoonlahtist S… W… ravintola’st.
Küüti tuli kõigepealt ca 40ne purjus, pehme keelega mutt, kes sõnas: „Äzardaningadule”. „Kuidas palun, mis see koht oli,” küsisin viisakalt üle. „Hezerädirngadule,” tuli taas sarnane vastus. Putsi, mina aru ei saa, mida sa pudistad. „Kuhu-kuhu-kuhu?” küsisin uuesti. Siis sain aru, et purjus lehm tahab Hesasse Fredrikrinkatule (ca 16 km) minna.
Hakkasin juba autoga liikuma, kui eit kukkus kaagutama, et „Oota, veel tuleb paar inimest.” No tulidki. Autosse sisenesid ca 25–30ne tüüp ja preili ning lisaks veel ca 40-45ne tsiklijõugu liige. Kõik kulmudeni täis.
Kuna algne jutt oli, et sõidame Hesasse, võtsin suuna Espoonlahtis Hesa peale. Suunda võttes selgus aga, et tsiklimehele see mõte ei meeldi. Tema tahtis hoopis vastassuunas Kivenlahtisse saada.
Pidasin siis auto tänava ääres kinni ja palusin ära otsustada, kes kuhu läheb.
Tsiklimees jäi endale kindlaks ja hakkasime siiski Kivenlahti poole sõitma. Tsiklimees oli härga täis ja hakkas kohe kamandama: „Pane muusikat!” Vaatasin, et tal pole turvavööd peal ja vastasin talle: „Pane vöö peale!” „Pane muusikat!” kordas tsiklimees end. Mina kordasin oma soovi: „Pane vöö peale!“ Tsiklimees ei tahtnud mu sõnumist ikka aru saada ja nõudis taas muusikat. Vastasin, et „Ma panen muusikat, kui sa vöö peale paned.” Minu ettepanekuga liitus ka tagaistmel istuv noorem tüüp, kes ka tsiklimehel käskis vöö peale panna. Tsiklimees sai pisut kurjaks ja ütles mulle: „Ära hakka siin nussima!” Ma vastasin, et „Mina ei nussi midagi. Ise sa nussid siin ja ei taha vööd peale panna.” Ja lisasin selgituseks: „Need pole minu reeglid, et sa peaksid vöö peale panema.” Selle peale tõmbas higist ja alkost läbiimbunud jõmm omale vöö peale paarisajaks meetriks. Olime vaidluse käigus juba peaaegu põmmpea maja juurde jõudnud.
Jõmm läks maha ja võtsin suuna taas Hesa peale. Länsiväyläl hakkasid noored midagi kõvahäälselt taga jagelema. Neil oli mingi tüli tekkinud. Kaagutav lehm arvas samal ajal, et ta peaks kinga jalast ära võtma. Seda tegi ta nii, et lõi mulle jalaga vastu küünarnukki. Kui ta oli oma kalossi jalast ära saanud, jätkas ta ikka nihelemist nagu mandakad oleksid tal püksis olnud. Sellele nihelemisele lisandus taas hooguvõttev tüli noorte vahel. Selle lärmi peale sekkus nihelev lehm, ähvardades mõlemad noored autost välja visata, kui need maha ei rahune. Noorem eit lubas selle peale vanema eide välja visata. Need karjusid omavahel minuti ja siis rahunesid maha.
Jõudsime pärast ca 15minutilist tsirkust Hesasse. Hesas Pohjois-Rautatiekatul, kus sihtkohani oli veel ca 300 meetrit, hakkas noorem eit lärmama. Tal oli probleem, miks ma otse ei sõida, vaid teisele tänavale keerasin. Selle peale seletas talle vanem lehm, et otse ei saagi sõita, sest tänav läks ühesuunaliseks. „Mis ei saa!” lärmas noor mullikas edasi, lisades enesekindlalt: „saab küll!”
Mina olin kogu sõidu aja lihtsalt vait, sest ma lihtsalt ei viitsinud mitte midagi öelda. Mul polekski midagi öelda olnud. Oleks olnud variant nad autost välja visata poolel teel või siis lõpuni sihtkohta ära viia. Minu lärmamine oleks ainult ühe idioodist lärmaja juurde andnud.
See noorem lehm oleks tulnud raudselt vahepeal kuskil vette kasta ja vähe maha jahutada. See tõmbles ja lärmas autos kõige rohkem. Täiesti kontrollimatult ja taktitundetult.
Selline „rahulik” pühapäeva õhtu Soomes siis.
September. Nädalavahetus. Öösel umbes 3 ajal sattusin Espoo keskusest klientidega Põhja-Espoosse, Järvenperäle42. Siis mõtlesin küll, et no siia metsa ma nüüd seiklema ka jään. Kui ikka kuskile võpsikusse satud, siis tavaliselt järjest enam võssa ära kisub ka. Nii mõneks ajaks läkski.
Sain tellimuse, mis viis mind veel rohkem metsa. Nii metsa, et isegi asfalttee lõppes ära ja läks kruusaseks üle. Ja seda juhtub Espoos väga harva.
Jõudsin sihtkohta. Sõitsin kuskile pimedasse hoovi, millest ca 25 m kaugusel paistsid ka talumajade tuled. Parklas seisid kolm tüüpi, kellest kaks tulid kohe minu juurde ja istusid autosse – nende tellimusenumber sobis mulle saadetud tellimuses. Siis kõndis mu akna juurde õllepurgist märjukest libistav Kiilakas ja küsis: „Mis tellimuse number on?” Vastasin muiates, et „Ma ei saa öelda. Sina kui klient pead selle mulle ütlema. „Kiilakas polnud aga kõige teravam pliiats ja küsis uuesti: „Mis tellimuse number on?” Ma vastasin juba naerdes, et „No mis number on siis?” Kiilakas ärritus selle peale, tõstes häält, küsides uuesti: „Mina pean ütlema sulle või?!” ning tõmbas end veel rohkem käima, küsides: „Mis tellimusenumber on?!” Ma ei jõudnudki sellele vastata, kui mu kõrvalt istmelt tüüp pani asja paika: „Null viis on number. See on meie takso!” „Ööö, selge-selge,” mögises Kiilakas vastu ja kõndis õllepurk näpus parkla aia äärde tagasi. Sealt aga jäi mulle nii vihase näoga otsa põrnitsema, öeldes nagu: „Oi bljaad, kui sind näen, siis kortsutan nagu õllepurgi ära oma käe vahel.” Naersin teda vaadates veel ja sõitsime tüüpidega minema.
Tyri, siis hakkas järgmise kodanikuga, kes mu kõrval istus „intelligentne” ja „sõbralik” vestlus. Küsisin, et kuhu olete minemas? Vana mu kõrvalt vastu: „Kaisankoti43.” Küsisin, et „Mis selle aadress on, tead või?” „Kas sa ei tea või,” küsis Vana vastu. Vastasin, et ei tea jah, ei jaksa kõikide kohtade aadresse meelde jätta. Selle peale küsis juhm, et „Uus oled või?” Vastasin, et ei ole, mis vahet seal on, kas uus või vana, kõiki asju ei jõua meeles pidada. Kuradi tainas, pean kõiki neid peldikuid ja baare, koole ja firmasid ning nüüd veel mingeid koti’sid ka teadma või? Nagu mul muud elu ei peakski enam pähe mahtuma. Vana ikka heietas vastu: „Ahah-ahah, no Kaisankoti, seda peaks ikka teadma.” Ma ei viitsinud pikalt arutada ja vastasin veelkord lühidalt: „No ei tea!”
Tegelikult meil koolis räägiti küll sellest kohast ja oli vist eksamil küsimusena sees ka see aadress, aga no kui reaalselt sellises kohas ei käi, siis ei pea meeles ka.
Igal juhul see teema rahunes maha ja rääkisime vähe olulisematel teemadel. Sealhulgas tulid teemaks venelased, keda pidi selles piirkonnas juba liiga palju olema. Pidid põhjustama palju probleeme röövimiste ning vargustega. Tüüp seletas, et kui varem juleti kodudel uksed lahti jätta lahkudes, siis pärast venelaste tulekut ei saa enam seda teha. Lisaks kurtsid sommid, et need sisserännanud slaavlased ei tee ka tööd.
Kõlas loogiliselt, kui aktiivselt varguste ja röövimistega tegeletakse. Samas pidid venelased usinasti Soome riigilt igasugu toetusi välja imema. Kahesõnaga, päris korralik peavalu neil venelastega selles piirkonnas. Eestlaste kohta ei söandanud ta ühtegi halba sõna kosta – eestlased tulevat Soome tööd tegema ja on tublid. Teevad korralikult tööd, maksavad makse jne. „Noh, rõõm kuulda,” tänasin selliste tunnustavate sõnade eest. Seda ma ei tea, kas ta tõesti mõtles
Järvenperä – Põhja-Espoo linnaosa. Asub Helsingist ca 22 km kaugusel loode suunal.
Kaisankoti – Mõis-tervisekeskus Põhja-Espoos. Asub Helsingist ca 30 km kaugusel loode suunal.