Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade. Toomas Tomahook

Читать онлайн книгу.

Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade - Toomas Tomahook


Скачать книгу
„Kas sa ütlesid mulle midagi või?” mille peale ta lihtsalt vastas: „Aa, ei, ma lihtsalt mõtlesin korraks kõva häälega.” Tüüp paistis välimuselt ka natuke selline rastaliku välimusega olevat. Ei imesta, kui ta oli eelnevalt mingeid taimesaadusi suitsetanud, mis oli ta orienteerumisvõimeid pisut kahandanud.

      Igal juhul jõudsime lõpuks õigele aadressile ning tüüp kohtus lõpuks ka oma tütarlapsega, kes teda juba tänaval ootas.

      Kui ma ise hiljem huvi pärast navist kontrollisin, palju on sealt tšiki juurest tagasi Espoo keskusesse ning kui palju tuli tegelik reisi pikkus, siis selgus, et tegime tüübiga 16kilomeetrise ringi.

„KURAT! MU 7 AASTAT VANAD HISPAANIAST TOODUD KINGAD VARASTATI JUST ÄRA!”

      Juulikuu. Varahommik. Päike oli juba tõusnud. Espoo kaguosas,Tapiola taksopeatusest ca 500m kaugusele ühe bussipeatuse juurde tuli tellimus. Sealt võtsin küüti ühe keskmiselt pehme, ca 30se meeskodaniku.

      Tüüp oli ca 30aastane. Seljas oli tal T-särk ning jalas lühikesed püksid. Kui ta autosse mu kõrvalistmele istus, märkasin, et ta on paljajalu. Küsisin ta käest: „Kas sul jalas polnudki midagi? Olidki paljajalu või on sul jalanõud ka kuskil siin lähedal?” Selgus, et ei olnud. Härra seletas, et ta oli baarist tulles KORRAKS bussipeatusse pingile tukkuma heitnud. Oli tahtnud vähe puhata. Puhkus oli aga vähe pikemaks veninud. Kui ta umbes 1,5 tundi hiljem ärkas, sai ta aru, et keegi oli vahepeal tal vanad itaalia kingad jalast ära varastanud. Tüüp kurtis: „Kurat küll! Ma ise 7aastat tagasi Hispaaniast tõin need kingad ja ma ei saa aru, kellele neid läbi higistatud ning väljaveninud käimasid vaja küll läks hommikul.”

      Ega see vargus teda väga rohkem ei morjendanudki. Pigem oli ta häiritud, et need kingad olid tal ise Hispaaniast toodud ning 7 aastat tublilt vastu pidanud.

      Küsisin ta käest, et kuhu ta nüüd tahab minna. Tüübi esimene soov oli kohe, et „lähme Suomenoja36 Shelli (ca 7 km) suitsule tuld ostma – hirmsasti tahaks suitsu tõmmata.”

      Sõitsime siis Shelli. Kui tüüp seal oma esimese tõrvapulga sisse imes, liikusime edasi Siuntio37 (ca 30 km) poole.

      Teel rääkis tüüp mulle muuhulgas, kuidas liikluskaamerad toimivad, millise kiirusega võib neisse sisse sõita, et trahvi ei saaks ja kuidas üldse trahvi ei saaks.

      Varahommikuse kellaaja kohta oli ta isegi teravama ajuga kui mina pärast 12tunnist töövooru. Mul oli päris raske temaga sellistel intelligentsetel teemadel kaasa rääkida. Tundus, et talle polnud kõva pidutsemine eriti kahjustavalt mõjunud. Minule aga terve öö sellises konditsioonis kodanikega küll.

      Meie „loovuse vili” pühapäeva hommikul pärast 13tunnist sõiduvooru

      Viisin paljasjalgse kaveri koju ära ning lõpetasin ka enda seiklused selleks korraks. Kell näitas 8.30 hommikul. Olin sõitnud ööga 350 km ning sõidus olnud 13 tundi.

      Kui olin auto „puhkama” pannud, kohtusin veel oma soomlasest sõbra Richardiga, kellega paari longero kõrvale veel ühe tooli valmis meisterdasime. Näete nüüd ise, milliseid asju aju hommikuks pärast selliseid töövoore välja genereerib.

MODELL ERIKA, SÕBRANTS MARIKA JA SÕBER RIKU

      November. Nädalavahetus. Kell oli öösel 3 saamas. Tuli tellimus Edela-Espoos, Kivenlahti kõrvale, Saunalahtisse38.

      Algul oli õige maja leidmisega raskusi. Parkisin end kõigepealt õige maja naaberhoovi. Õnneks üks õigest majast väljunud preilidest nägi mind ja palus mul õigesse hoovi sõita.

      Sihtkohast tulid küüti üks tüüp ja kaks piigat, ca 25sed ehk. Üks neist, nagu hiljem autos juttu ajades selgus, oli modell. No tõesti, piltilus, täiusliku figuuriga ca 175 cm pikk neiu. Tema tahtis Hesa kesklinna (ca 20 km)sõita.

      Teel Hesasse sain seltskonnaga tuttavaks. Modell oli Erika, sõbrants tal Marika ja tüüp oli Rikard. Meeldivalt napsused soomlased.

      Algul lobiseti teel lühidalt, kuidas õhtu möödunud oli. Nagu ikka, et mis ja kellele õhtust kõige enam meeldis.

      Siis võttis uue teema üles Marika. Ta hakkas seletama: „Kui Ma tahan Riku tähelepanu saada, siis ma ütlen Riku-Rakas (Riku kallis), Riku-Muru (Riku-Musi vms). Aga kui ma ta peale vihane olen ja tahan ta tähelepanu, siis ma ütlen talle kurjalt: „Rrrrrricharrrd! Rrrrrikkkaarrrrrdo! Ja siis ma saan Rikardi tähelepanu endale.” Seltskond itsitas Marika sellise „taktika” peale. Marika rääkis edasi: „Teate küll, meil see sõbrants nimega Hilja (soome keeles: „vait!”). Kui Hilja meie seltskonda tuleb, siis kõik jääb Hiljaiseeksi (soome keeles „vaikseks”).” Marika jätkas teemat: „Ja üldse. Kas pole nii, et kui Hilja on meie hulgas, siis kõik on Hilja (soome keeles „vait”)?” Marika jätkas: „Ja jos Hilja sanoa „hilja nyt!”, sit kaikki muut jää hiljaiseksi.” (Eesti keeles: „Ja kui Hilja ütleb „Hilja nüüd!” Siis kõik teised jäävad vait …”

      Soome keeles kõlas see tekst muidugi palju paremini. Marika muudkui korrutas seda Hilja teemat erinevates versioonides, nii et kogu seltskond naeris laginal südamest. Mina muidugi kui autojuht ja teenusepakkuja üritasin tõsine ja asjalik olla ning hoidsin naeru tagasi. Püüdsin mitte seda tsirkust kuulata ja mõelda üldse jalgpallile. Või lumehangele … Nagu mehed ikka teatud olukorras midagi tagasi hoides teevad.

      Marika aga küttis oma humoorikate versioonidega Hiljast „puid ahju juurde” ja kõik naersid veel kõvemini. Erikal minu kõrval olid naerust pisarad silmis juba. Nii kui ma talle otsa vaatasin ning ta hapnikupuuduses nägu nägin, ei saanud ka mina enam pidama ja hakkasin ka kõva häälega naerma. Lõpuks naeris Marika ka nii kõvasti ja nakkavalt, et me ülejäänud seltskonnaga naersime juba Marika enda naeru, endil õhk lõppemas.

      Nii me siis jõudsime neljakesi täiest südamest naerdes õnnelikult ja silmad märjad peas Hesasse. Palju ei puudunud, et oleksin suures, lämmatavas naeruhoos veel teelt välja sõitnud. Hea, et see Länsiväylä on ikka suur ja lai tee.

      Viimaks jõudsime Vuorimiehenkatule, kus Erika maha läks. Meie Marika ja Rikuga jätkasime sõitu Itä-Helsinkisse, Tammisalosse39. Muideks, täpselt samanimelisele tänavale, kust nad ka Saunalahtist peale tulid.

      Panin selle lõbusa paari maha ja sain uue kliendi otse tänavalt, Hesa kesklinna tagasisõitu alustades. Ise aga ei suutnud ikka veel naermist lõpetada, mõeldes vaid, et oleks rohkem selliseid seltskondi, kellega koos üks mõnus teekond läbida.

      Vaade Saunalahtile Kauklahdenväylält

      Pühapäevane ostukeskuse väsinud ostleja Espoonlahtis

      ÜLBED VÕI LIHTSALT LOLLID?

      Soomes ei ole kõik naljakas ja koomiline. Kahjuks pole siin ka ebameeldiv ülbus ja lihtsalt tüütu tuim rumalus võõrad nähtused. Üritasin seda peatükki teha võimalikult lühikeseks, aga kahjuks on lugusid lollidest ja ülbetest inimestest liiga palju. Siia on kogutud lood kodanikega, kelle kohta tahaks küsida, kas nad on ülbed või lihtsalt lollid. Eks Sina, lugeja saad ise otsustada.

KERAVA KLOUNID

      Jaanuarikuu lõpp. Öösel ca 4 ajal olin sattunud Hesa kesklinnast ühtede noortega Keravale. Olin need just maha pannud, kui sain kohalikust Mäkkarist tellimuse. Leidsin Mäkkari, aga taaskord mitte klienti. Mäki juures oli ca 15–20 noort väljas, aga keegi neist ei tulnud mu auto juurde.

      Mäkist ca 30 meetrit eemalt jalutas mu auto juurde aga mingi libe sell, vanuses ehk ca 20–22 vahel.

      Tüüp tuli mulle eriti familiaarselt seletama kohe: „Kuule, viska ära meid!” Vastasin


Скачать книгу

<p>36</p>

Suomenoja – Espoo lõunaosas Kaitaa linnaosas. Asub Helsingist ca 14 km kaugusel lääne suunal.

<p>37</p>

Siuntio – vald Soomes. Asub Helsingist ca 45 km kaugusel lääne suunal.

<p>38</p>

Saunalahti – uus korterelamute ja eramute linnaosa Espoo edelaosas. Kõrval Kivenlahti ja Tillinmäki linnaosa. Asub Helsingist ca 20 km kaugusel lääne suunal.

<p>39</p>

Tammisalo – Saar ja linnaosa Ida-Helsingis, Herttoniemes. Asub kesklinnast ca 8 km kaugusel ida suunal.