Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade. Toomas Tomahook
Читать онлайн книгу.
munakivistel Hesa tänavatel, jõudsin Data tellimuses näidatud sihtkohta.
Maja aadress oli Oikotie … D. Majal, mille juurde mina jõudsin, oli aga ainult A ja B trepikoda. Helistasin siis tellimuses näidatud telefonil, et kliendilt küsida, kus see D trepikoda veel on. Selgus, et ma olin vales kohas! Õige aadress oli tegelikult Oikokatu, mis oli sellest kohast üle 3 km kaugusel. Voi vittu küll, keskus! Kuidas te suutsite sellise ämbri panna nüüd! Väga vahva on sellistes tingimustes isegi 3 km sõita ja lasta kliendil oodata. Ise muidugi kartsin, et klient üldse loobub sellest tellimusest ning tellib uue takso. Õnneks oli aga see klient mõistev ja kannatlik, öeldes, et ootab mu kindlasti ära.
Tahtsin siis Oikotie maja eest ära sõita, aga maja ees hoovis oli lume all puhas kiilasjää. Minu mersu nagu ikka sellistes tingimustes, kiskus külje ette, aga edasi ei liikunud. Oleksin veel peaaegu vastu endast paremal pool asuvat garaažiust vajunud.
Pärast 4–5 üritust pääsesin siiski sellest libedast „kulbist” minema ja jõudsin õigele aadressile. Tänavanurgal ootas mind noor tüüp. Vabandasin tüübi ees, et nii kaua läks ja et tellimiskeskus sellise ämbri pani. Õnneks oli ta heas tujus ning oli rahul, et üldse takso sai selles õhtuses lumemöllus.
Sõitsime tüübiga siis ühele ta sõbrale järgi, et nad siis koos kuskile edasi napsutama viia.
Sihtkohta, ühe burksiputka juurde oli sõita ca 6–7 km. Kohale jõudes selgus, et ühe sõbra asemel ootas teda hoopis kaks.
Võtsime ta sõbrad peale ja pidime sõitma kesklinna tagasi. Sellest tuli muidugi huvitav sõit, sest alko tarbimine autos talvel ei ole soovitatav sellistes tingimustes. Väljahingatud alkoholiaurudest olid kõik autoklaasid seestpoolt jäässe läinud. Lisaks sadas väljastpoolt paksult lund ainult lisaks. Kõik see tipnes sellega, et kojamehed nühkisid kuivalt jääd esiklaasil edasi-tagasi ning nähtavus oli pea olematu. Esiklaas oli üleni jääs, millele sadas peale tihedalt lund. Lisaks läks klaas ka seestpoolt niiskuse ja alkoaurude tõttu täiesti uduseks.
Nähtavus läbi jäätunud esiklaasi oli nagu vene soomustransportööri juhiluugist. Suutsin esiklaasil olevasse jäässe mingi käelaba suuruse augu sisse hõõruda, et vähegi näha, kuhu ma sõidan ja mille otsa ma võiksin sõita. Paaril korral valgusfooride all tulin ka autost välja ja kloppisin kojamehi aeg-ajalt puhtaks. Aga sellest oli abi vaid korraks. Kohe sadas uus lumi neile ja klaasi peale ning kogu supp jäätus jälle klaasi külge. Ei aidanud ei mingid salongi- ega aknasoojendused – nullefekt lihtsalt. Muidugi s..t kees kogu selle mersu kvaliteedi peale ja väsitavast sõidust. Sõiduks olid ju loodud kõik ebameeldivad tingimused – udused, jäätunud klaasid, nullilähedane nähtavus, lumest lahtilükkamata tänavad ning meeletu libedus.
Viimaks, pärast ca veerandtunnist „higistamist”, jõudsime sihtkohta. Tüübid läksid autost maha ja ise parkisin ka end bussipeatusse, et üks rahustav suits teha ning lasta autol vähe sulada. Seda muidugi eriti ei juhtunud, sest lund sadas endiselt.
Ja nii kaua, kuni lund sadas, niikaua ka need aknad jäätusid ja mina oma närve põletasin olematu nähtavusega sõitmisega. Mitu klienti ütlesid veel, et „Kuule, äkki klopid kojamehi vahepeal.” Paar korda ka presenteerisin neile selle tegevuse kasutust.
Autol olid klaasisoojenduspuhurid väljaspool autot, kapoti serva all, aga need olid lihtsalt lund täis sadanud ja ära jäätunud. Lõpuks, kui öösel sadu vähe järgi andis, sain need avad ka korralikult puhastatud. Pärast seda võttis auto nii seest kui väljast jälle normaalse, kaubandusliku välimuse ja oli võimalik vähe pingevabamalt punktidest A punkti B kulgeda.
Märts. Sain tellimuse Lõuna-Espoost,Westendist ühest baarist.
Sõitsin baari juurde kohale ja autosse tulid kaks ca 50ndates tüüpi. Üks nägi välja nagu Matti Nykänen ja teine nagu Lembit Ulfsak. No tõesti, kui esimest venda vaatasin ja teda kuulasin, siis mõtlesin, et ega ta ometi tõesti Mattttti ei ole, kes jälle baarides ringi tuuritab.
Matti teisik tahtis Haukilahti (ca 1 km) sõita ja Lembitu koopia pidin Espoo-Helsingi piirile Lauttasaari18 Vattuniemenkujale viima. Kujutad sa ette, kui „süsi” vend sulle selle tänava nime ütleb, siis mismoodi see kõlab– „Waddduunjieeemengujaaa.”
Ühesõnaga, esimest poolt nimest ma kuulsin, aga teist, seda kuja-poolt mitte.
Leidsin navist Vattuniemenkatu ja jõudsin Länsiväyläle, kui märkasin, et Lemps magab mul kõrval istmel. Ütlesin talle, et „Kuule, ära jää magama. Ma ei tea, milline maja sul täpselt on, mille ees peatuda.” Aga ei midagi. Vana kummik oli ikka ära väsinud ja üles ei ärganud.
Jõudsin siis Vattuniemenkatule ja nägin nr 13 maja. Pidasin auto kinni ja üritasin tüüpi äratada. Algul vaikselt, siis järjest kõvemal häälel. Lõpuks karjusin ja tagusin käega tüübile vastu õlga, et „Tra, ärka üles nüüd!” Aga ei midagi. Taas tulutult.
Mõtlesin, et mis teha. Siis mul tuli meelde, et külm õhk aitab ju. Lasin autol kõik neli küljeklaasi alla ja tõmbasin 70 km/h tänaval sisse, et vennal vähe ajud tuulduda saaksid. Samal ajal jätkasin Lempsi verbaalset ja füüsilist „töötlemist.”
Peatänava lõpus tuli vend teadvusele ja pidasin auto kinni ning küsisin temalt valjul karuhäälel: „KUS KURAT SU MAJA ON???!!!” Vend vaatas ringi ja ei saanud üldse aru, kus ta on. Näitas algul ühe hoovi poole ja siis ikka, et „Ei, see pole see”. Mees uuris hoopis: „Kus me oleme?” Seletasin talle valjuhäälselt: „Sa oled LAUTTASAARIS!” Ja nii mitu korda. V…u küll.
Sõitsin siis tänaval vähe edasi, kuni tuli üks pood, mille Vana Kummik ka ära tundis. „Aaaaa, keera siit paremale ja siis veel paremale. Ja ma ütlesin ju KUJALE,” hakkas Lemps veel lõpuks targutama. „Vittu sa ei öelnud midagi arusaadavat. Hea, et ma üldse aru sain, mis tänavalegi sa tahad sõita. Sinu keelest on keeruline aru saada!”
Kassa oli juba kinni. Viisin Lempsi siis tasuta ca 400–500 m ümber nurga kohale, kus tema õige maja oli. Lemps oli ihan tyytyväinen, että pääsi perille.
Maksmisega läks ka muidugi aega, sest sel hetkel, kui ta pangakaardi rahakotist üles leidis, helistas talle keegi tuttav. Sellele hakkas ta kurtma, et ta on nüüd eksinud ja umbes midagi sellist, et teda röövitakse. Idioot!
Samal ajal, kui ta ühes käes kõrva ääres kännykä’t19 hoidis, oli tal teises käes juba kaart. Rebisin tal peost selle ära ning toppisin kiirelt kaardilugejasse, et tast kiirelt lahti saaksin.
Kõne lõpetades suutis ta ikka kolmandal korral PIN-koodi ka õigesti sisestada ning lõpuks sain talt „lõbusõidu” eest raha ka kätte. Pärast seda jäi ta aga mind ikka tänama ja tänama, et ta koju ära tõin. Ütlesin lõpuks talle, et „Kuule, lahku nüüd autost, ole hea, teine klient ootab,” sest mul tuli vahepeal juba teine tellimus.
Sain tast lõpuks lahti ja läksin kena blondi väikse tütarlapse ja koerajärgi, kes Kauniaisesse sõitsid.
Märts. Olari taksopeatus.
Olin postile jõudes esimene takso. Nägin üht ca 22–23aastast üle keskmise pehmet selli postil seismas. See ronis kuidagi autosse mu kõrvale esiistmele ja sõnas venival toonil: „Sõida sinna nurga peale,” näidates mulle 30 m ettepoole vasakule kurvi nurgale, kus veel üks baar asub.
Tyri ma mõtlesin, et ta teeb lolli nalja ja et tahabki ainult 30 m sõita. Läksin selle mõtte peale nii leili, et jälle mingi kuradi kukk, kes täis peaga autosse laiama tulnud. Karjusin ta peale, et „Tra mine jala, see on ju siinsamas! Nahhui ma pean postilt sinu pärast ära tulema, et sa 30 m sõita tahad.” Sell vastas ehmunult mulle, et „Ei-ei, mul sõbrad sealt baarist ka tulevad kohe.” „Aaa, no selge, sorry, teine asi,” vabandasin õrna piinlikkusega tüübi ees. Liiga kiirelt reageerisin. Mul just
Lauttasaari – Saar ja seda hõlmav Helsingi linnaosa. Asub kesklinnast ca 5 km kaugusel lääne suunal.
Kännykäs – mobiiltelefon soomekeelses slängis.