Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade. Toomas Tomahook
Читать онлайн книгу.
tellimus võis iga hetk tulla. Pealegi lootsin omale küüti vähe meeldivamat klienti saada kui tema oli.
Igal juhul minu palve peale arve ära maksta otsis ta aeglaselt põuetaskust oma rahakoti ning maksis arve ära. Kuid pärast seda jäi ta veel ca pooleks minutiks mulle tahavaatepeeglist otsa vaatama, küsides veelkord, kas ma tõesti ei tahaks temaga välja tulla. Vastasin, et „No ma tõesti ei saa.” Palusin tal uuesti autost lahkuda. Selle peale ronis ta vaikides ning kurvalt autost välja tänavale. Ise aga põgenesin kiirelt Espoo suunas.
Ühel esimestel õhtutel, kui Olaris sealsel postil istusin, tuli tellimus kohe seal kõrval asuva pubi juurde. Kokku on sealse taksopeatuse ümber umbes 100 meetri raadiuses viis pubi.
Sõitsin siis tellimuses näidatud pubi ukse ette klienti ootama. Umbes kolme minuti jooksul väljusid pubist üks noor kutt ja vanamees. Viimane meenutas oma välimuselt meie tuntud Liblet kuulsast filmitriloogiast. Vanal oli seljas selline puhvaika-tüüpi talvejope ja karvamüts viltu peas. Purjus ka muidugi, et liblelik komplekt „täiuslik” oleks.
Vanamees ja noormees läksid pubi ukse ees lahku. Neist esimene tuigerdas auto minupoolse ukse juurde ning küsis läbi akna sõnu venitades: „Gaaaz ma edde võin dullla izdduma?” Vastasin, et „Võib ikka, aga sul oleks taga rohkem ruumi.” Ei, Soome Lible tahtis ikka ette istuda. No kui klient nii soovib, siis nii peab saama.
Tulin autost välja, avasin talle kõrvalistuja esiukse, et ta kiiremini ja ohutumalt autosse saaks. Ühe asja unustasin aga enne Lible autosse istumist teha – esiistme tahapoole lükata, et tal rohkem ruumi oleks. Üldjuhul on vähemalt Soomes taksodes esiiste ette tõmmatud, sest kliendid soovivad enamasti tagaistmele istuda. Ja kui esiiste on eespool, siis on ju taga istudes ka rohkem jalgadele ruumi.
Lible üritas siis autosse istuda, aga mul oli iste nii ette tõmmatud ja seljatugi ka nii püsti, et Vana ei mahtunud kohe mitte kuidagi autosse. Lible pea koos karvamütsiga jäi autosse istudes selle katusetala taha kinni. Vana vingerdas, mis ta vingerdas selle ukseaugu peal, aga sisse ei mahtunud. Vaatasin seda mõne hetke pealt ja otsustasin siis oma abistavat kätt kasutada. Võtsin Vanal käega peast kinni ning lihtsalt jõuga surusin ta koos karvamütsiga ette istmele istuma. Vana ei teinud sellest probleemi. Pigem oli ta rahul, et sai lõpuks pehmele toolile puhkama. Lõin ukse ka kinni ning istusin autosse.
Küsisin Vanalt aadressi, kuhu ta sõita tahab. Selgus, et lähedale, umbes pooleteise kilomeetri kaugusele pubist.
Jõudsime umbes kolme minutiga tema maja juurde. Peatusin pimedas korrusmaja hoovis. Maja trepikoja uks jäi maja nurga taha, ca 4–5 m kaugusele, mida ma kohe algul ei näinud. Ütlesin siis Liblele: „Vaata autost välja, kas on sinu koht.” Libletaoline kodanik tegi selle peale vaid: „Ääää, öööö, ei ole nagu. See pole see.” Sõnasin siis: „Oota, ma sõidan vähe tagasi ja vaata maja kaugemalt.” Tagurdasin autot ca 10 meetrit ning küsisin uuesti: „No kas nüüd on tuttav?” „Jaajaaa, on jah minu maja. Oi aitäh!” oli Vana järsku õnnelik. Siis selgines Vanal pilt veel rohkem. Nüüd ta teadis juba mind juhatada, kuidas veel paremini ta trepikoja ukse ette saab. Selgus, et hoopis teiselt poolt maja.
Sõitsin Vanaga otse trepikoja ukse ette, kus Lible arve maksis. Aitasin ta autost välja trepikoja ukse juurde. Ootasin veel minuti ning veendusin, et ta majja ka sisse ka saab ning välja külmetama ei jää. Soomes on taksojuhil kohustus veenduda, et klient sooja ruumi pääseks, enne kui ise kohalt lahkub. Vana oli vaatama oma kõrgele joobele igati tubli ning pääses trepikotta. Mina aga lahkusin uusi kloune vedama.
Paar päeva hiljem kordus sarnane juhtum. Istusin õhtul taas Olari postil, kui sain tellimuse taas samale aadressile, aga kõrvale teise pubisse, mis asub hoovis selle põiktänava lõpus. Ühe selle lühikese põiktänava peal asub kolm pubi.
Olin just tagurdamas pubi ukse ette, et kliendil vähem maad autoni oleks. Jälgisin ise peeglitest, et ma tagurdades kuskile otsa ei sõidaks. Peegleid jälgides märkasin ühest küljepeeglist, kuidas üks väga-väga-väga purjus meeskodanik, kellel mõlema käe otsas kilekott, ilge hooga pubi uksest välja lendas. No see oli ikka korralik pommitaja. Vaatepilt oli nii hämmastav, et peatasin tagurdamise ning jäin tahavaatepeeglist edasi vaatama, kustpoolt see hull nüüd autosse tahab tulla.
Aga esimese hooga Pommitaja autoni ei jõudnudki. Nägin peeglist, kuidas Vanal jalad ja kilekotid kõrgele õhku tõusid ning siis Pommitaja ise räige pauguga, pea ja seljaga vastu maad prantsatas.
Läksin kiirelt autost välja Vana juurde uurima, et kuidas tal tervisliku seisundiga pärast sellist matsu maaga on. Uurisin murelikult, et kas ta liigutada saab ja ega ta midagi puruks ei kukkunud. Vana vastas mu mureliku küsimuse peale rahulikult „Ei oo mitään, kaikki on hyvin. Mennään nyt kotiin53.” „No selvä juttu54,“ vastasin mina. Aitasin Vana püsti ning korjasin ta kaks lenduläinud kilekotti ka ülilibedalt õuelt kokku ning pistsin auto tagaistmele.
Pommitaja ronis mu autosse, mistõttu küsisin loogilise küsimuse, et kuhu ta on minemas.
Alkoholijoobele lisaks oli ka vastjuhtunud põrutus vanamehe kõnevõimele vist tugeva hoobi andnud. Mina aru ei saanud, mida ta mulle küsitud sihtkohaks vastu plämises. Vanal oli keel väga pehme. Kuulsin aadressina nagu midagi Mittaarikatu vms. Küsisin siis igaks juhuks täpsustuseks valjul häälel: „Kas see oli Mittarikatu?” „Eieiiiii,” plämises Pommitaja vastu ning kordas aadressi uuesti. Ja ikka ma ei saanud aru, mida ta ütles. Sel korral tundus mulle, et see oli nagu mingi Meettorikatu. Küsisin kolmandat korda veel, et „Kas see oli nüüd see Meettorikatu või midagi sellist?” Pärast seda kolmandat korda küsimist ta vihastas. Vana võttis end kokku ja ülipüüdlikult valjuhäälselt artikuleerides sõnas mulle: „Mmmmeeeeddddeeeoooooorigaduuuu.” „Aaaaa, Meteoorikatu. „Selge! Suured tänud!“ laususin ma äsja allatulistatud lentokone’le55. „Nüüd ma sain aru, kuhu sa tahad minna,” rahustades vanameest, et olukord on kontrolli all ja tean, kuhu teda viia. Ise mõtlesin samas, kurat, sa oled täna ise paras meteoor, et niimoodi tänaval lendled. Hea raam peab ikka olema, et selliseid pauke taluda. Homme hommikul on sul kindlasti täna tekitatud lömmid keres näha ja tunda.
November. Argipäeva õhtu. Tellimus tuli Kivenlahtis ühest baarist. Kuna õhtu oli olnud klientide arvult vaikne, siis läksin muidugi klienti võtma, et kassasse vähe raha saada, ise teadmata, mis mind ees ootab.
Tellimus tuli ca 100 meetri kauguselt ühest baarist. Sama baari juures asub tegelikult veel kaks baari. Oleksin vähe rohkem seda kauguseinfot analüüsinud oma peas, siis oleksin aru saanud, et auto tellinud kliendil peab mingi probleem kõndimisega olema.
Jõudsin baaride juurde ja ootasin, millisest baariuksest järgmine lentokone väljub.
Kuna baarmen vist aknast nägi, et takso seisab baari ees, tuli ta ise koos ühe pehme kodanikuga ühest kõrvalolevast pubist välja mu auto juurde.
No täiesti perses, kui täis veel see vend oli! Ise ta püsti ei seisnud. Baarmen pani ta auto tagaistmele istuma. Mina küsisin baarmenilt, et mis tänavale see lennuk läheb. Ta ei teadnud. Küsisin siis parmu käest, et mis ta aadress on. Parm ütles mulle mingi sõna läbi veniva lindi, mis kõlas nagu Allveelaevakatu. Tundus nagu loogiline, arvestades, et asusin ise Kivenlahtis ühe mereteemalise nimega tänaval. Veniva kõnega kodanik oli ka nagu torpeedo tabamuse saanud allveelaev, mitte lennuk. Parm lisas kohe juurde, et ta juhatab, kuhu vaja minna on.
Okei. Kokku lepitud. Istusin ise ka autosse ning hakkasime sihtkoha poole liikuma selle „vigastatud veesõidukiga.”
Põhimõtteliselt sõitsime siis ühest hoovist välja üle tänava kohe teisele poole tänavat korrusmajade vahele hoovi. Tee majade vahel jooksis kõveralt nagu uss. Ja väga kitsas oli. Tegemist oli kõnniteega, mille ääres kõrgusid veel ca meetrised lumevallid. Vana ütles mulle maja numbri ka, aga mina seda numbrit ei näinud. Nagu ikka, siis majade nummerdus oli täiesti
„Ei ole midagi, kõik on hästi. Lähme nüüd koju.” soome keeles.
„No selge!” soome kõnekeeles.
Lennuk soome keeles.