Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat. Erik Axl Sund
Читать онлайн книгу.
sellest, kui tähtis on, et valdkonnasisene võrgustik toimib, ja muidugi vihjab ta ka, kui palju ta teenib. Isasel inimeseloomal ei ole peibutuseks säravaid sulgi ette näidata. Ta uhkeldab hoopis oma rahaga.
Raha paistab tema ülikonnast, särgist ja lipsust; raha on tunda tema habemeajamisvees, raha helgib tema kingades ja lipsunõelas. Aga ikka peab ta vihjama, et garaažis on veel kallis auto ja ka aktsiaportfell on tuubil täis. Rääkimata jääb ainult see, et tal on Hamburgi lähedal villas naine ja lapsed, ehkki seda pole raske ära arvata, sest ta kannab laulatussõrmust ja rahakotti avades paljastas kogemata kahe pisikese tüdruku pildid.
Kõlbab, mõtleb Victoria.
Ta ei võta kunagi kellegi käest raha, ehkki paljud on tahtnud maksta. Asja mõte pole rahas. Ta teeb seda, et neile lähedale jõuda. Hetkeks on ta nende meeste naised, tütred ja armukesed. Kõike korraga. Siis on nad tema elust läinud.
Kõige toredam on tühjus, mis pärast tekib.
Victoria Bergman paneb käe mehe reiele ja sosistab talle midagi kõrva. Mees noogutab ja näeb välja ühtaegu nii ebakindel kui ka ootusrikas. Victoriale teeb mehe kahetine näoilme nalja ja ta hakkab talle selgitama, et pole vaja muretseda, kui tunneb õlal kellegi kätt.
„Sofia?”
Ta võpatab ja keha on järsku arusaamatult raske, aga ta ei pööra end ringi.
Tema pilk puhkab ikka noore mehe näol, mis muutub äkki uduseks.
Mehe näojooned sulavad kokku, need keerlevad tema silme ees ja hetkeks tundub, et maailm teeb ringi ümber oma telje.
Ärkamine toimub väga kiiresti ja kui ta silmad tõstab, siis istub tema kõrval ülikonnas võõras. Ta avastab, et hoiab kätt mehe reiel, ja tõmbab selle kiiresti ära.
„Vabandust, ma…”
„Sofia Zetterlund?” kordab hääl tema selja taga.
Ta tunneb hääle ära, kuid üllatub ometi nähes, et hääl kuulub tema endisele kliendile.
Hundudden
Pärast lühikest käiku Östermalmile Viggo Düreri valduses olevasse viietoalisesse Biblioteksgatani korterisse võisid Hurtig ja Jeanette nentida, et arvatavasti seda enam ei kasutata. Messingplaadike uksel ütleb, et korter kuulub ühele Düreri ettevõtetest, mis on viimasel kahel aastal olnud riiulifirma seisus, ja vastasmaja trepikoja aknast nägid nad korterisse sisse, see paistis olevat möbleerimata.
Teel Düreri Norra Djurgårdeni valdusi vaatama mereajaloo muuseumist möödudes aimab Jeanette, et seal ootab neid midagi sarnast, see tähendab, mitte midagi.
Djurgårdsbrunnsvägen, siis Kaknästorgetist mööda ja edasi Hunduddeni poole. Mets tiheneb, maju jääb vähemaks ja Hurtig räägib, et kui piki neeme edasi sõita, jõuaksid nad Lilla Värtanis Kruthuseti juurde ja jahtklubide piirkonda.
Varsti ümbritsevad neid varjud, läheb jahedaks ja Jeanette palub Hurtigil sooja juurde keerata. Tundub, nagu sõidaksid nad läbi mustadest kuuskedest tunneli, ja Jeanette imestab, et nii linna lähedal veel selliseid inimtühje paiku leidub. Teda valdab meditatiivne rahu, mille katkestab järsk telefonihelin. See on Åhlund.
„Ma vaatasin Stockholmi ja ka ümbruskonna hotellid läbi,” ütleb ta.
„Noh?”
„Praegu on linna hotellidesse registreeritud seitse inimest, kelle eesnimi on Madeleine, aga mitte ühtegi Madeleine Silfverbergi. Ma kontrollisin nad ikkagi igaks juhuks üle. Kui ta on end sisse registreerinud vale nime all, siis äkki jättis eesnime siiski õige. Statistiliselt on see üsna võimalik. Pealegi võib ta ka abielus olla. Me ei tea temast ju midagi.”
Jeanette on temaga ühte meelt. „Tõsi-tõsi. Hästi mõeldud. Kas sa leidsid midagi huvitavat?”
„Ma ei tea. Kuus naist võib kindlasti välja arvata, sain nende kõigiga ühendust, aga seitsmes on kadunud. Tema nimi on Madeleine Duchamp ja ta registreeris end sisse Prantsuse juhilubadega.”
Jeanette võpatab. Prantsuse juhilubadega?
„Täna hommikupoolikul registreeris ta end Slusseni juurest Sjöfarti hotellist välja.”
„Okei.” Jeanette rahuneb pisut. Madeleine elas küll viimased aastad Lõuna-Prantsusmaal, aga ta peaks endiselt olema Taani kodanik, niipalju kui nemad teavad. „Ma tahan, et sa lähed sinna hotelli ja räägid personaliga. Uuri välja nii palju kui võimalik, kõik võib tähtis olla, aga ennekõike on vaja tema kirjeldust.”
Nad lõpetavad kõne ja Hurtig vaatab Jeanette’ile küsivalt otsa. „Kas sa arvad ikka, et see on hea õnne peale minek?”
„Ma ei tea,” vastab Jeanette. „Ma ei taha lihtsalt midagi kahe silma vahele jätta.”
Hurtig noogutab ja võtab järjekordsel käänakul kiiruse maha. „Siin see ongi,” sõnab ta ja keerab vasakule väikesele kruusateele.
Tee lookleb puude vahel kergelt ülespoole ja on kohati nii kitsas, et kui keegi peaks vastu tulema, siis peaksid nad eest ära tagurdama. Jeanette märkab eemal õhtutaeva taustal majakatuse piirjooni ja võib nentida, et tulesid ei paista. Kõik on tihedasse pimedusse mattunud.
Pärast järjekordset käänakut võtab Hurtig kiirust veelgi maha ja nüüd näevad nad, et maja ümbritsevad kõrged sirelipõõsad, mis kevadel ja suvel on kindlasti väga ilusad, aga praegu hilissügisel näevad auto esitulede valgel välja haletsusväärsed, hõredad ja risused.
Nad jätavad auto suure raudvärava ette sissesõiduteele ja Hurtig lülitab mootori välja.
„Võõra pilgu eest päris kaitstud,” ütleb ta ja Jeanette noogutab nõusoleku märgiks, tuhnib käekotis ja võtab taskulambi. Okaspuumets on tihe ja tundub, et see ümbritseb valdusi igast kandist.
Nad lähevad autost välja ning peatuvad üle kahe ja poole meetri kõrguse raudvärava ees. „Kas sa ronida oskad?” ohkab Hurtig. „Või ragistame läbi põõsaste?”
„Alati võib proovida ka uksekella,” pakub Jeanette ja näitab uksetelefoni poole.
Hurtig helistab kolm korda, ei saa mingit vastust ning alles siis pöördub ta Jeanette’i poole. Jeanette’i meelest näeb ta natuke nõutu välja.
„Me ronime,” otsustab Jeanette ja torkab taskulambi hammaste vahele, et mõlemad käed vabaks saada.
Siis haarab ta väravast kõvasti kinni, paneb ühe jala keskmisele jämedale põiklatile ja vinnab end nobedate liigutustega üles.
Seejärel krahmab ta terava otsaga lattidest ja kaks sekundit hiljem on ta end üle värava heitnud ning kruusateele maandunud, samal ajal kui Hurtig teda teiselt poolt üllatunult vaatab.
Hurtig vinnab end mõnevõrra suurema vaevaga üle, aga natuke aega hiljem on ta igatahes teisel pool väravat Jeanette’i kõrval, huulil naeratus ja jakk pikalt rebenenud. „Pagan, ma ei teadnudki, et sa niimoodi ronida oskad.” Paistab, et ta on natuke rohkem üles ärganud ja Jeanette naeratab talle vastu.
Kruusatee viib suure halli kahekorruselise kivimajani, ehitatud arvatavasti eelmise sajandi alguses ja üsna hiljuti renoveeritud. Vasakul, kahe kõrge tumeda kuuse kõrval on juurdeehitis, garaaž, ka see on laotud hallist kivist, aga umbes sada aastat hiljem.
Jeanette süütab taskulambi ja märkab, et rohi on suurel krundil kõrge ja kuigi peahoone on renoveeritud, paistab kõik hooldamata, muljet süvendavad õunapuud, mille mahakukkunud ja hilissügiseks mädanenud viljad levitavad aias magusat imalat lõhna.
Majas ei põle ühtegi tuld ja kohe on aru saada, et kedagi ei ole kodus. Välisukse aknast paistab plinkiv nõrk sinine valgus, mis näitab, et valvesüsteem on sisse lülitatud.
Nad lähevad maja poole, taskulampi on raske paigal hoida ja valgusvihk hüpleb Jeanette’i sammude taktis ning tekitab mulje, et muhklikud õunapuud sirutuvad neile järele.
Jeanette kükitab garaažiukse ette. „Rattajäljed,” ütleb ta, „ja üsna värsked.” Garaaži ees on kruus peaaegu kuiv, sest ukse ees varjavad