Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat. Erik Axl Sund
Читать онлайн книгу.
kogu Lundströmide perekond paaria ja keegi külast ei räägi nendega.
Asi on mängudes, mis teistele ei meeldi. Ja ainult sellepärast, et nad ei saa aru. Nad ei oska Lambukese laule ja nad ei ole kuulnud Algupärasest sõnast.
Teiste silmis on kõlvatu ka see, et ta aasta tagasi, kohe pärast kaheteistkümnendat sünnipäeva, Karliga kihlus. Karl saab peagi üheksateist ja on tema nõbu.
Ta armastab Karli ja niipea kui ta on saanud piisavalt vanaks, saavad nad koos armastusest sündinud lapsukese.
Teised ei mõista ka seda.
Ja nüüd on asjad nii kaugele läinud, et nad peavad siit ära kolima. Õnneks aitas Vuollerimi saekaatri raamatupidaja Viggo kõik ära korraldada ja Annette võib juba sügisel alustada kooliteed Sigtunas. Seal on sõbrad, meie moodi inimesed, kes saavad aru.
Viggo on praegu siin. Annette kuuleb tema raskeid samme, kui ta esikusse astub, ja Annette läheb talle alla vastu. Annette’i isa ja onu tervitavad teda summutatud häälel.
Ta teab, et ilma Viggota poleks nad midagi väärt.
Tema näitas neile teed ja pani aru saama, kuidas maailm tegelikult välja näeb. Ja tema aitab neid praegu, kui kõik teised, iga viimanegi naaber on pöördunud nende vastu.
Viggo on sünge ja noogutab Annette’i nähes vaikselt. Tal on kaasas suur paberkott ja Annette teab, et kotis on kingitused tema jaoks. Viggo toob alati põnevaid asju, eriti kui ta reisilt tuleb. Nagu praegu, kui ta oli nädalavahetuse Taanimaa talus ja nädal enne seda koguni Nõukogude Liidus. Ja ikkagi jõudis Viggo siin kodus kõik ära korraldada.
Viggo naeratab Annette’ile ja tüdruk läheb oma tuppa.
Kui nad ometi oma juttudega varsti ühele poole saaksid, siis saab Viggo siia tema juurde tulla, kingid üle anda ja siis võivad nad jätkata ettevalmistusi saabuvateks pulmadeks Karliga.
Temast saab lapsele hea ema ja mehele hea abikaasa ja selle tarvis peab harjutama.
Tvålpalatset
„Igal hommikul ärgates usun ma, et kõik on nagu tavaliselt,” ütleb Annette Lundström. „Võib-olla nii viisteist sekundit. Siis tuleb mulle meelde, et Linneat ei ole enam. Ma soovin, et ma oleksin osanud hinnata seda lühikest hetke, kui kõik tundus olevat nagu tavaliselt.”
Linnea on surnud? mõtleb Sofia.
Isegi psühhoosis tuleb ette lühikesi selgusehetki. Sofia mõistab, et praegu on just selline hetk, ja ta sõnastab kiiresti uue küsimuse, et Annette Lundströmiga kontakti säilitada.
„Annette, mis juhtus?”
Naine naeratab. „Minu kallis tütar on Jumala juures. Nii oli ette määratud.”
Sofia saab aru, et selle küsimusega praegu kaugemale ei jõua. Lähemaid üksikasju kuuleb ta Katarinakodu juhatuse käest.
„Mis suhe oli Linneal Viggo Düreriga?” küsib ta hoopis.
Annette’i jäik naeratus täidab Sofia ebamugavustundega. „Suhe? Jah, ma ei teagi… Linneale ta meeldis. Nad mängisid palju koos, kui Linnea väike oli.”
„Linnea rääkis mulle, et Viggo Dürer ahistas teda seksuaalselt.”
Annette’i nägu tumeneb ja ta hakkab jälle sõrmi närima. „Võimatu,” ütleb ta jonnakalt. „Viggo oli nii korralik. Alati kattis end ja oli korrektselt riides. Ta ei tahtnud kunagi kedagi välja vihastada.”
„Kedagi välja vihastada? Mis sa sellega mõtled?”
Annette tõmbab sügavalt hinge ja langetab pea. Pilk on jälle äraolevalt lauaplaadile suunatud. Ta hakkab vaikselt rääkima ja Sofia saab kohe aru, et ta tsiteerib midagi.
„Väljaspool varjude kodu pead sina käituma, häbelikkus hinges ja mängudes,” ütleb ta. „Leidub inimesi, kes sind ei mõista ja sulle halba soovivad, kes sind süüdistavad ja siis vangistavad.”
Sofia saab ka aru, kust tsitaat pärineb.
„Püütia õpetused?” küsib ta, aga Annette Lundström ei vasta.
Sofia heidab pilgu kellale. Psühhiaatriahaigla töötajad võivad iga minut kohale jõuda.
„Sa räägid varjude kodust,” proovib ta. „Karl rääkis ka. Ta kirjeldas seda kui temasuguste varjupaika.”
Ikka vaikus. Annette Lundström vajab küsimusi, mitte väiteid.
„Mis on varjude kodu?” küsib Sofia.
Ja tabab märki. Annette tõstab pilgu.
„Varjude kodu on algupäramaa, kus inimene saab olla Jumala lähedal. See on laste maa. Kuid see maa kuulub ka täiskasvanutele, kes on mõistnud, kuidas elasid inimesed iidsel ajal. Mehed, naised ja lapsed, kõik käsikäes. Me kõik olema sisimas lapsed.”
Sofia selga mööda jooksevad judinad. Laste maa, mille on loonud täiskasvanud oma ihade täitmiseks.
Tal hakkab tekkima kahtlus, et äkki leidub Annette Lundströmi psühhootilises käitumises peale tõele viitavate joonte isegi midagi ülestunnistuse sarnast. Naise jutt muutub loogiliseks, kui saad aru, millest ta kõneleb. Psühhoos paneb ta üles tunnistama.
„Kas sa räägid reaalselt eksisteerivast kohast või pigem vaimsest seisundist?”
„Varjude kodu on seal, kus on õigeusklikud, algupäramaa eksisteerib vaid siis, kui kohal on valitud inimlapsed. Kauni Jyllandi pühal pinnal ja Polcirkelni metsas.”
Sofia mõtleb järele. Jälle Taani ja Polcirkeln.
„Kas sa oled seal käinud?”
„Palju kordi.” Annette Lundström vaatab Sofiat kahtlustavalt. „Kas see on mingi ülekuulamine või? Ega sa politseist ei ole?”
Sofia nõustub sisimas, et käitub tõesti nagu politseinik. Võibolla on ta liiga palju Jeanette’iga suhelnud. „Ei-ei, üldse mitte. Ma tahan lihtsalt teist rohkem teada ja…” Ta hoiab end tagasi, ei leia õigeid sõnu. „Teie tegevusest,” lõpetab ta, kuid kahetseb kohe oma sõnavalikut. Sofia sunnib end naeratama. „Kes teid, tõsiusklikke, juhtis?” jätkab ta siis kergel toonil, nagu tahaks oma sõnade kaalu vähendada.
Sel on tulemusi ja Annette Lundström lööb jälle särama. „Karl ja Viggo,” alustab ta. „Ja siis muidugi Peo. Nemad koos Viggoga hoolitsesid praktilise poole eest. Nad vaatasid, et lastel oleks hea olla, et neil oleks kõik, mis nad iganes tahtsid. Nad ostsid neile riideid, mänguasju… Vaatasid, et kõik käituksid õigesti. Et järgitaks Püütia õpetusi ja et kõik lihtsalt toimiks.”
„Ja mis sinu ülesanne oli? Ja laste?”
„Mina… meie, naised, ei olnud vast nii tähtsad. Aga lapsed kuulusid muidugi pühendatute hulka. Linnea, Madeleine ja loomulikult adopteeritud lapsed.”
„Adopteeritud lapsed?”
Iga Annette’i sõna vajaks nagu täiendavat küsimust. Aga tema vastused tulevad sundimata ja Sofia võib ainult järeldada, et kõik, mis Annette räägib, on igal juhul tõsi.
„Jah. Me nimetasime neid Viggo adopteeritud lasteks. Ta aitas nad välismaalt hirmsatest oludest Rootsi ja siis nad elasid nii kaua talus, kuni Viggo neile uue pere leidis. Mõnikord jäid nad paariks päevaks, mõnikord mitmeks kuuks. Meie kasvatasime neid Püütia õpetuste järgi…”
Annette võpatab sisetelefoni helina peale ja Sofia mõistab, et Katarinakodu töötajad on kohal. Ta vastab ja palub Ann-Britil öelda, et nad natuke ootaksid.
Veel viimane küsimus.
„Kes talus veel olid? Sa ütlesid, et teil oli seal mitu naist.”
Annette Lundströmi naeratus ei kustu. Sofia meelest näeb ta välja nagu surnu, tühi ja õõnes.
„Kõik Sigtuna omad,” vastab Annette rõõmsalt. „Siis oli muidugi neid ka, kes tulid ja jälle ära läksid. Mehi ka. Ja nende rootsi lapsi.”
Kõik Sigtuna omad?
Sofia