Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat. Erik Axl Sund
Читать онлайн книгу.
hingab läbi suu nii ägedalt, et silme ees hakkab virvendama. Enne kui liimi maitse meelde tuletab, et suud katab teip, on ta üleni higine ja peaaegu minestanud.
Hinga läbi nina. Ole rahulik. Sa saad hakkama, mõtleb ta. Sa oled peaaegu terve elu hakkama saanud, ilma et keegi oleks pidanud su eest hoolitsema.
Viis aastat tagasi, kui ta oli just kuusteist täis saanud, leidis ta köögipõrandalt ema elutu keha, ja pärast seda on ta olnud üksi. Kui rahast puudu tuli, ei pöördunud ta kunagi sotsiaalameti poole, vaid pigem varastas toitu, ja üüri maksis ema pisikesest elukindlustussummast. Ta ei ole kunagi kellelegi koormaks olnud.
Ta ei tea, kes on tema isa, selle saladuse võttis ema enesega taevasse kaasa. Kui üldse pääseb taevasse pärast seda, kui oled end alkoholi ja tablettide varal juba enne neljakümnendat eluaastat vaikselt ja teadlikult igavikku joonud.
Ema ei olnud õel, vaid õnnetu, ja Ulrika teab, et õnnetud inimesed teevad asju, mis võivad tunduda õelad.
Päris kurjus on hoopis midagi muud.
Vanaema hakkab muretsema alles paari nädala pärast, mõtleb Ulrika. Nad lihtsalt ei suhtle tihemini.
Hingetõmbed jäävad aeglasemaks ja mõtted muutuvad ratsionaalsemaks.
Äkki tunneb psühholoog Sofia Zetterlund huvi, kus ta on? Ulrika kahetseb, et helistas ja kõik nende kavandatud kohtumisajad tühistas. Aga seda Dürer ju nõudis.
Ent Jeanette Kihlberg? Võib-olla, aga tõenäoliselt mitte.
Süda hakkas varsti jälle normaalselt lööma, ja kuigi lima tõttu ninakäikudes ja higi ning pisarate soolase niiskuse pärast oli endiselt raske hingata, oli ta enesevalitsuse siiski tagasi saanud. Vähemalt praeguseks.
Silmad tunnistavad tihedat pimedust ja ta teab, et ei ole pime. Varjud tema ümber on erinevat tooni hallid ja ülal aimab ta varsti mingi eseme piirjooni, mis sarnaneb keskküttekatlaga, mille külge on ühendatud hulk torusid.
Võrdsete vaheaegade tagant kostab seinast müra. Metalne krigin, löök ja paar sekundit vaikust, siis uuesti.
Esmalt oletab ta, et see on lift.
Keskküttekatel ja torud… Lift?
Kui ta lõpuks mõistab, et ta ei ole kirstus elavana maa alla maetud, siis läheb keha kergendusest täiesti külmaks, nii et ta hakkab lõdisema.
Aga kus ta on?
Ta keerab pead ja otsib mõnd valgusallikat.
Pea kohal ei ole, allpool ka mitte. Pead küljele pöörates ja paremale vaadates ei paista midagi ning vasakul pool ka mitte.
Silm tabab midagi alles siis, kui ta ajab pea kuklasse, nii kaugele, et on tunne, nagu hakkaks veresooned ja hingetoru kaelanahka rebestama.
Ulrika silmad võbelevad pingutusest, kui ta neid silmakoobastes ülespoole sunnib.
Viltu tema taga paistab seinalt hajusa peegeldusena kitsas valgusriba.
Fagerstrand
„Kumma me kõigepealt võtame?” küsib Hurtig, kui on auto Drottningholmsvägenile keeranud. „Hannah Östlundi või Jessica Fribergi?” Ta pöördub Jeanette’i poole.
„Nad on peaaegu naabrid,” vastab Jeanette. „Võtame kõigepealt selle, kes lähemal on, see tähendab siis Hannah Östlundi.”
Brommaplani ringteelt sõidavad nad lääne poole ja ülejäänud aja istuvad vaikselt, mis Hurtigile meeldib.
Üks omadus, mida ta ülemuse juures hindab, on tema võime vaikus mugavaks teha, ja kui nad mööduvad Judarskogeni looduskaitsealast, siis saadab Hurtig ülemusele väikese naeratuse, mida too ei paista küll märkavat. Ülemuse mõtted on vist kuskil eemal.
Kui lähedale nad Jeanette’iga on teineteisele jõudnud? Raske öelda. Miski Jeanette’is vastandub tema otsekohesusele, nagu varjaks ta mingit saladust. Hurtig heidab pilgu ülemusele, kes vaatab äraoleva pilguga külgaknast välja. Kas Jeanette mõtleb praegu Sofia Zetterlundile? Mis nende kahe vahel tegelikult toimub? Kas neil on suhe? Arvatavasti. Aga miks Jeanette sellest ei räägi?
Nojah, mõtleb Hurtig. Võtku nii palju aega, kui tal vaja on. See ei ole nii keeruline, kui Jeanette võib-olla arvab.
Nende ülemused ja kolleegid peavad Jeanette’i mõnikord liiga mehelikuks, kutsuvad teda Janne Kihlbergiks või mõne muu halvustava nimega. Ükskord kuulis ta, kuidas Schwarz ülemust lesbiks nimetas. Muidugi Jeanette’i selja taga, aga kõigi kohviruumis viibijate ees. Schwarz väitis, et kõik naisjalgpallurid on lesbid. Erinevalt meesjalgpalluritest, mõtleb Hurtig ja meenutab seni ainsat jalgpallurit eliitsarjas, kes kapist välja on tulnud. Inglane, kes paar aastat hiljem end üles poos. Otsene tulemus, kui olla homo ja jalgpallur, ja nii kuradi kurb oli see kõik.
Nad keeravad eramajade rajooni ja sõidavad Fagerstrandi poole.
„Nii, pööra nüüd siit sisse,” ütleb Jeanette. „See peab olema see maja seal ees.”
Hurtig pidurdab, möödub eramut ümbritsevast pikast hekist ja sõidab üles garaaži juurde, siis peatub.
Osad tuled suures majas põlevad, ehkki maja omanik päris kindlasti kodus olla ei saa. Süüdatud on esikuvalgusti, samuti põleb tuli köögis ja ühes ülakorruse toas.
Maja poole minnes näeb Hurtig köögiaknast midagi, mida nad on näinud varemgi.
Kollaseid tulpe.
Sjöfarti hotell
Kättemaks maitseb nagu sapp ja pole vahet, kui palju hambaid pesed, maitsest sa lahti ei saa. See sööbib hambaemaili ja igemeisse.
Madeleine Silfverberg kirjutas end sisse Södermalmil asuvasse Sjöfarti hotelli ning seab end vannitoas korda. Paari tunni pärast kohtub ta naisega, kes kunagi nimetas end tema emaks, ja ta tahab olla nii ilus kui võimalik. Ta võtab tualett-tarvete kotist silmapliiatsi ja meigib end tagasihoidlikult.
Kättemaks, nagu vihagi, tekitab inimese kaunisse näkku juuspeened kortsud, aga kui kibestumus teeb suunurkadesse teravad voldid, siis kättemaks sätib end hoopis silmadesse ja laubale. Madeleine teab, et teda peetakse ilusaks, aga ise pole ta seda kunagi arvanud. Iseenda silmis on ta alati olnud inetu. Väljajoonistuv vagu silmade vahel, otse nina kohal, muutub üha sügavamaks. Liiga kaua on ta murelikult kulmu kortsutanud ja hapu maitse pärast suus kibedalt muianud.
Kunagi pole olnud aega, et unustada, ja tema toonase ning praeguse mina vahel on maailmaruumi jagu sündmusi ja asjaolusid. Ta kujutab ette, et tema teised versioonid elavad temaga kõrvu teistes maailmades.
Aga see maailm siin on tema oma ja siin on ta mõrvar, kes on kustutanud seitsme inimese eluküünla. Kuus neist olid selle ära teeninud, seitsmenda puhul oli tegemist olukorraga guilt by association. Poiss oli tõenäoline süüdlane oma kasvukeskkonna ja veresuguluse tõttu.
Madeleine tõmbab kotiluku kinni, astub väikesesse hotellituppa ja istub voodile, kus on tuhanded inimesed juba istunud, juba maganud, juba armatsenud ja arvatavasti juba vihanud.
Voodi jalgotsas lebav reisikott on nii uus, et tal ei ole sellega veel suhet, aga kotis on kõik, mis vaja. Ta helistas Charlotte Silfverbergile ja ütles, et tahab kokku saada. Et neil on vaja rääkida ja siis jätab Madeleine ta rahule.
Paari tunni pärast istub tema vastas naine, kes kunagi nimetas end tema emaks. Nad räägivad Strueri lähedal asuvast seafarmist ja sellest, mis seal toimus.
Nad tuletavad koos meelde aega Taanimaal ja vestlevad seasulgudes toimunust samamoodi, nagu teised, normaalsed inimesed, räägivad kaunitest puhkusemälestustest. Aga nemad ei kõnele mitte ilusatest päikeseloojangutest, peenest liivast ega mõnusatest restoranidest, vaid hoopis poistest, kes narkootikumidega uimastati ja üksteisega kaklema ässitati, meestest, kes noorte tüdrukute peal higistasid, ja naistest, kes end emaks nimetasid ja seda kõike kiimaselt pealt vaatasid.
Nad räägivad nii kaua kui vaja, ja ta illustreerib oma juttu umbes kahekümne polaroidpildiga, mis paljastavad tema kasuvanemate tegevuse.
Ta