(23) Ärka, Angantýr,

      äratab sind Hervör,

      sinu ja Sváfa

      ainuke tütar.

      Anna nüüd hauast

      vahedaim mõõk,

      mille Sigrlami tarvis

      sepistasid kääbused.

      (24) Hervarðr, Hjörvarðr,

      Hrani, Angantýr!

      Äratan kõiki teid

      puujuurte alt:

      kiivri ja turvise,

      terava mõõgaga,

      kilbi ja sõjarüü,

      punase odaga!

      (25) Tõesti on tulnud

      Arngrími poegadest,

      vägevaist röövleist,

      maamullal lisa,

      kui Eyfura poegadest

      keegi ei malda

      Munarvágis minuga rääkida.

      (26) Hervarðr, Hjörvarðr,

      Hrani, Angantýr!

      Teil tundugu kõigil,

      et kontide vahelt

      kui sipelgaist kaetud

      te määnduks siin kääpas –

      kui ei loovuta mõõka,

      mis Dvalini23 tehtud.

      Ei kummitustel sünni

      kallist relvastust kanda.

      (27) Hervör, mu tütar,

      miks kõnetad mind?

      Võluruunide ahelais

      endal tood häda;

      oled sõgedaks läinud

      ja pööraseks peast,

      kui eksiteel olles

      siin äratad surnuid.

      (28) Ei matnud mind isa24

      ega hõimlased teised:

      vaid neile jäi Tyrfingr,

      kes ellu jäid, kahele.25

      Küll aga hiljem

      sai ühest vaid omanik.

      (29) Ei räägi sa tõtt!26

      Sind jumal siis rahuga

      jätku su hauda,

      kui pole sul tõesti

      Tyrfingit kaasas;

      tahtmist sul pole

      pärandust anda

      oma ainsale lapsele.

      (30) Paotub põrguvärav,

      hauakambrid avanevad,

      üleni tules

      on saare kaldad.

      Nii hirmus kõik näib,

      kui kaed seda kohta;

      tüdruk, jookse, kui suudad,

      oma laevade juurde!

      (31) Ei öös või sa süüdata

      selliseid lõkkeid,

      et tunneksin õõva

      su tulede ees.

      Ei tüdrukul hirmu

      see tekita rinnas,

      kui seismas näeb viirastust

      värava peal.

      (32) Sul kõnelen, Hervör –

      kuula mu juttu –

      üliku tütar,

      mis ootamas ees.

      Tyrfingist saab,

      usu mu sõnu,

      hukatust, tüdruk,

      kogu su soole!

      (33) Saama pead poja,

      kes tulevail päevil

      Tyrfingit hoiab

      ja usub oma jõusse.

      Teda saab Heiðrekiks

      rahvasuu hüüdma,

      vägevaim sirgub

      temast taevavõlvi all.

      (34) Küll inimeseks end

      ma siiani arvasin,

      enne kui seilasin

      leidma su koda.

      Anna mul hauast

      see, mis turviseid hävitab,

      kilpide vaenlane,

      Hjálmari surm!

      (35) Mu õlgade taga

      peitub Hjálmari tapja,

      tal üleni ümber

      on keerdunud leegid.

      Ei tunne ma ühtegi

      näitsikut ilmas,

      kes söandaks seda mõõka

      kanda oma käes.

      (36) Mina aga hoian

      ja kannan oma käes

      seda vahedat mõõka,

      kui ta endale saan.

      Ei tunne ma õudu

      leekide ees,

      sest vaigineb tuli,

      kui vaatan ta peale.

      (37) Oled rumal sa, Hervör,

      oma kartmatu meelega,

      pärani silmi

      tormates tulle!

      Pigem sul kingin

      ma kääpa seest mõõga,

      nooruke näitsik,

      ei või ma sest keelduda.

      (38) Hästi sa teeksid,

      viikingite hõimlane,

      kui annaksid mulle

      kääpa seest mõõga.

      Etemaks arvaks ma,

      vürst,