Ühte seotud. Sylvia Day
Читать онлайн книгу.
olla, kuid sa ei saa teada, kui temalt ei küsi.” Kinkisin Markile julgustava naeratuse. „Ta armastab sind. Väga. Ma arvan, et tõenäosus kuulda jaatavat vastust on päris neetult hea.”
Mark naeratas, paljastades võluvalt puseriti hambad. „Aitäh.”
„Anna mulle teada, kui tahad laudu kinni panna.”
„Ma hindan seda väga.” Marki ilme tõsines. „Palun vabandust, et võtsin selle teema üles, kui sul endal on päevakorral raske lahkuminek.”
„Ära minu pärast muretse. Mul on kõik korras.”
Mark uuris mind hetke, seejärel noogutas.
„LÕUNALE tuled?”
Tõstsin pilgu üles ja vaatasin Will Grangeri tõsisesse näkku. Will oli Waters Field & Leamanis uusim assistent ja ma olin tal aidanud sisse elada. Ta kandis põskhabet ja kandiliste raamidega musti prille, mis andsid talle natuke retrobiitniku välimuse, mis tema jaoks töötas. Will oli supersõbralik ja ta meeldis mulle. „Ikka. Mida sa süüa tahaksid?”
„Pastat ja leiba. Ja kooki. Võib-olla küpsekartulit.”
Kergitasin kulme. „Hüva. Aga kui lõuna lõpuks minestan ja süsivesikute koomas olles töölaua täis ilastan, siis parem aita mind välja, kui Mark kisa tõstab.”
„Sa oled ingel, Eva. Natalie on süsivesikutevabal dieedil, aga ma ei suuda enam ühtki päeva ilma tärklise ja suhkruta vastu pidada. Ma olen täitsa läbi. Vaata mind.”
Näis, et Willil ja tema keskkooliaegsel armsamal Nataliel läks koos hästi nende lugude põhjal, mida Will rääkis. Ma ei kahelnud kunagi, et ta kõnniks naise pärast kasvõi tulistel sütel ja tundus ka, et Natalie hoolitses tema eest hästi, kuigi Will kaebles heatahtlikult tema tühja muretsemise pärast.
„Saan aru,” ütlesin ja tundsin äkki nukrust. Gideonist lahusolek oli piin. Eriti sellepärast, et olin ümbritsetud sõpradest, kes panustasid palju oma suhetesse.
Keskpäev hakkas kätte jõudma ja Willi oodates saatsin kiire teksti Shawnale – Marki partneri Steveni õele –, et küsida, kas ka tema saaks laupäeval tüdrukute õhtul osaleda. Vajutasin just saatmisklahvile, kui lauatelefon helises.
Vastasin reipalt: „Mark Garrity kontor…“
„Eva.”
Varbad tõmbusid krussi Gideoni vaikset kähedat häält kuuldes. „Hei, boss.”
„Ütle, et meil sinuga on kõik korras.”
Hammustasin alumist huult, süda rinnus tagumas. Gideon pidi tunnetama samasugust rahutut lõhet meie vahel, mis mindki häiris. „On küll. Kas sa ise ei leia? Kas midagi on valesti?”
„Ei.” Gideon vaikis hetke. „Pidin seda uuesti kuulma.”
„Kas ma ei teinud seda eile õhtul selgeks?” Kui ma su selga küünistasin… „Või täna hommikul?” Kui ma põlvili laskusin…
„Mul oli vaja seda kuulda, kui sa ei vaata mind.” Gideon hääl hellitas mu meeli. Mul hakkas piinlikkusest palav.
„Anna andeks,” sosistasin kohmetust tundes. „Tean, et sind häirib, kui naised vahivad sind kui seksobjekti. Sa ei peaks seda minult ootama.”
„Ma ei kurda kunagi selle üle, mida sina tahad, Eva. Jeesus.” Gideoni hääl muutus rämedaks. „Ma olen neetult rõõmus selle üle, mida sa näed, sest jumal teab, et ma armastan sind vaadata.”
Sulgesin silmad, sest mind haaras igatsus. See, mida praegu teada sain – kui tähtsaks Gideon mind peab – muutis temast eemalviibimise palju raskemaks. „Ma igatsen sind nii väga. Ja see on imelik, sest kõik arvavad, et oleme lahus ja mul on vaja edasi liikuda.”
„Ei!” See üks sõna plahvatas meie vahelisel liinil, nii terav, et pani mind võpatama. „Kurat võtaks. Oota mind, Eva. Mina ootasin sind kogu oma elu.”
Neelatasin raskelt ja avasin silmad just siis, kui nägin Willi minu poole astumas. Alandasin häält. „Ootaksin sind igavesti, kuni sa oled minu oma.”
„SEE ei kesta enam kaua. Teen kõik, mida suudan. Usalda mind.”
„Usaldan.”
Taustal hakkas teine telefon piiksuma ja nõudis Gideoni tähelepanu. „Kohtume täpselt kell kaheksa,” ütles Gideon rutakalt.
„Jah.”
Telefon jäi tummaks ja ma tundsin end hoobilt üksikuna.
„Valmis sööma?” küsis Will, ootuses käsi kokku hõõrudes. Megumi sõi lõunat oma pühendumisfoobiga, nii et ta oli juba jalga lasknud. Olime Will, mina ja pasta, mille ta võis tunni aja jooksul ära süüa.
Mõeldes sellele, et süsivesikutest ajendatud uimasus on just see, mida mul vaja võib minna, tõusin ja ütlesin: „Põrgu päralt, jah.”
TEEL lõunalt tagasi valisin Duane Reade apteegist süsivesikutevaba energiajoogi. Selleks ajaks, kui kell viis sai, teadsin, et lähen pärast tööd jooksulindile.
Ma olin spordiklubi Equinox liige, kuid tahtsin hirmsasti minna Cross-Trainer jõusaali. Tundsin teravalt lõhet enda ja Gideoni vahel. Arvasin, et kui veedan aega kohas, kus meil olid head mälestused, aitab see igatsust vähendada. Pluss see, et tundsin end lojaalsena. Gideon oli minu mees. Kavatsesin teha kõik, mida suutsin, et veeta oma ülejäänud elu koos temaga. Minule tähendas see tema toetamist kõiges, mida ta tegi.
Kõndisin töölt koju, ei hoolinud enam sellest, kas närtsitan end või mitte, sest spordisaalis sain nagunii räpaseks. Kui kortermaja lift mu oma korrusele viis, leidsin end korteri kõrvalukse poole kiikamas. Sõrmed mängisid võtmega, mille Gideon oli mulle andnud. Mõte minna tema korterit uurima oli intrigeeriv. Kas see sarnaneb tema Viienda avenüü koduga? Või on hoopis teistsugune?
Gideoni katusekorter oli fantastiline, sõjaeelse arhitektuuri ja vana maailma võluga. See oli koht, mis kiirgas jõukust, jäädes siiski soojaks ja kutsuvaks. Seal võis hästi ette kujutada nii lapsi kui ka välisriigi aukandjaid.
Milline tema ajutine elamine välja näeb? Napp mööbel, olematu kunst ja tühi köök? Kui sisse oli ta end seadnud?
Seisin oma korteri ukse taga, vahtisin Gideoni ust ja pidasin endaga aru. Viimaks seisin kiusatusele vastu. Tahtsin, et Gideon mu sisse laseb.
Elutuppa astudes kuulsin naise naeru. Ma ei olnud üllatunud, kui nägin pikajalgset blondiini oma valgel diivanil Cary kõrval keras, käsi tema süles, teda läbi dressipükste silitamas. Cary oli veel palja ülakehaga, käsivars ümber Tatjana Tšerlini õlgade visatud, sõrmed laisalt tema käsivart paitamas.
„Tsau, beibi,” tervitas Cary mind laia naeratusega. „Kuidas tööl läks?”
„Nagu ikka. Tere, Tatjana.”
Tüdruk vastas lõuaga nõksatades. Ta oli ilus, mida võiski oodata, kuna ta oli modell. Kui välimus kõrvale jätta, siis polnud ta mulle paaril esimesel koral, kui teda kohtasin, eriti meeldinud ega meeldinud siiani. Aga Caryt vaadates pidin tunnistama, et Tatjana oli tema jaoks ilmselt päris hea valik.
Cary verevalumid olid kadunud, kuid ta oli ikka veel toibumas jõhkrast peksust, Nathani kallaletungist, mis oli käivitanud sündmused, mis mind nüüd Gideonist lahus hoidsid.
„Vahetan riided ja lähen jõusaali,” ütlesin koridori suundudes.
Selja taga kuulsin Caryt Tatjanale ütlemas: „Oota üks hetk, pean oma tüdrukuga rääkima.”
Astusin oma tuppa ja viskasin käekoti voodile. Otsisin kummutist riideid, kui Cary loivas ukseavasse.
„Kuidas sa end tunned?” küsisin ma.
„Paremini.” Tema rohelised silmad särasid kavalalt. „Ja sa ise?”
„Paremini.”
Cary pani käed oma paljale rinnale risti. „Kas see on tänu temale, kes iganes ta oli, kes sind öö otsa keppis?”
Lükkasin