Ühte seotud. Sylvia Day
Читать онлайн книгу.
kohe valmis olen?”
„Veel ei ole. Sa tead, kui õige aeg tuleb.”
Kui Gideon mul kingi ära võttis, kandsin raskuse ühelt jalalt teisele. „Kas tean? Kuidas?”
Gideon tõstis mulle otsa vaadates oma erksiniste silmade pilgu. Ta oli mu kingi ära võttes peaaegu põlvili, kuid kontrollis kahtlemata nii ennast kui mind. „Kui ma oma riista sulle sisse surun.”
Nüüd nihelesin oma jalgel teisel põhjusel. Jah, palun…
End püsti ajanud, kõrgus Gideon taas mu kohal. Ta pühkis sõrmeotstega üle mu põse. „Mis sul kotis on?”
„Oih.” Raputasin vaimselt eemale seksuaalse lumma, milles Gideon mind hoidis. „Soolaleivakingitus.”
Ma vaatasin ringi. Ruum oli peegelpilt minu korterist, ning armas ja mõnusalt kutsuv. Ma olin osaliselt oodanud pooleldi sisse elatud ruumi, pooltühja, vaid oluliste esemetega. Kuid see oli vägagi kodu moodi. Valgustatud vaid küünaldest, mis valasid sooja kuldset kuma mööblile, mille ära tundsin, sest see oli Gideoni ja minu oma.
Pooluimas olles vaevu märkasin, kui Gideon mu käed kingikotist ja ridikülist vabastas. Paljajalu astusin temast mööda ja silmitsesin oma kohvilauda ja väikseid laudu, mis olid paigutatud Gideoni diivani ja toolide ümber; minu meelelahutuskeskust, mille peal tema dekoratsioonid ja raamitud foto meist kahekesi; minu kardinaid tema valgustamata põranda-ja laualampidega.
Seinal, kus minul lameekraaniga televiisor rippus, oli tohutu foto minust Gideonile õhumusi saatmas – palju suurem versioon pildist, mille talle olin kinkinud ja mida ta Crossfire’i kontoris oma laual hoidis.
Keerasin end aeglaselt, püüdes kõike pilguga haarata. Gideon oli mind niiviisi ka kunagi varem šokeerinud, siis kui ta oli taasloonud oma katusekorterisse minu magamistoa, kinkides mulle tuttava koha, kuhu põgeneda, kui asjad läksid käest ära.
„Millal sa siia kolisid?” Mulle meeldis see kõik. Segu minu kaasaegsest traditsioonilisest Gideoni vana maailma elegantsiga oli veidralt täiuslik. Ta oli kokku miksinud täpselt õiged asjad, et luua ruum, mis oli nagu… meie.
„Sel nädalal, kui Cary haiglas oli.”
Heitsin talle pilgu. „Tõsiselt räägid või?”
See oli siis, kui Gideon oli hakanud minust eemale hoidma, mind enda küljest ära lõikama. Ta oli hakanud uuesti Corinne’iga läbi käima ja muutus kättesaamatuks.
Ka selle korteri sisustamine hoidis teda ilmselt hõivatuna.
„Ma pidin su lähedal olema,” ütles Gideon hajameelselt ja piilus kingikotti. „Ma pidin kindel olema, et jõuan kiiresti sinu juurde. Enne Nathanit.”
Ma olin täiesti šokeeritud. Sel ajal, kui tundsin, et Gideon triivib minust üha kaugemale, oli ta füüsiliselt lähedal. Valvas mu üle. „Kui ma sulle haiglast helistasin,” – neelatasin kuivast klombist mööda – „oli keegi sinuga koos…”
„Raúl. Ta koordineeris kolimist. Pidin selle enne valmis saama, kui te Caryga koju tulete.” Gideon tõstis pilgu mulle. „Käterätikud, mu inglike?” küsis ta lõbustatult.
Ta tõmbas kotist valged käterätikud, tikitud jõumasinad peal. Olin need spordiklubist ostnud. Siis kujutasin ette, et Gideonil on tühi poissmehepesa. Nüüd tundusid need naeruväärsed.
„Palun vabandust,” ütlesin ma, ikka veel vapustatud uudisest korteri kohta. „Mul oli erinev ettekujutus sellest, milline su uus kodu välja võib näha.”
Gideon tõmbas rätikud eemale, kui tahtsin neist kinni haarata. „Sinu kingitused on alati läbimõeldud. Ütle, mida sa mõtlesid, kui need ostsid.”
„Mõtlesin, kuidas sind minule mõtlema panna.”
„Teen seda iga päev iga minut,” pomises Gideon.
„Luba mul selgitada: mina – kuum ja higine ja meeleheitlikult sinu järele igatsev.”
„Mmm… fantaasia, milles ma tihti mõnulen.”
Järsku tuli mulle meelde Gideon end minu duši all rahuldamas. Polnud tõesti sõnu väljendamaks, kui neetult hämmastav see vaatepilt oli. „Kas sa mõtled minule, kui ise endal paugu lahti teed?”
„Ma ei masturbeeri.”
„Mida? Ole nüüd ikka. Kõik mehed teevad seda.”
Gideon haaras mul käest ja põimis meie sõrmed kokku, seejärel viis mind kööki, kust tuli kõige taevalikumat lõhna. „Räägime sellest veini juures.”
„Kas sa üritad mind purju joota?”
„Ei.” Ta laskis minust lahti ja pani rätikutekoti letile. „Ma tean, et tee sinu südamesse läheb toidu abil.”
Libistasin end baaripukile – just sellisele, mis oli ka minu korteris –, puudutatud sellest unikaalsest viisist, kuidas Gideon pani mind end koduselt tundma. „Tee mu südamesse? Või püksi?”
Gideon naeratas, kui valas klaasi punast veini pudelist, mille ta oli varem avanud, et sel hingata lasta. „Sul pole pükse jalas.”
„Mul pole ka aluspükse.”
„Ettevaatust, Eva.” Gideon heitis mulle karmi pilgu. „Või sa nurjad mu katse sind võrgutada, enne kui ma sõidan sinust üle igal selle korteri tasapinnal.”
Mu suu läks kuivaks. Pilk Gideoni silmis, kui ta mulle veiniklaasi tõi, muutis mu õhetavaks ja uimaseks.
„Enne sind,” pomises ta, huuled klaasiserva vastas, „aitasin end iga kord, kui duši all käisin. See oli samasugune rituaal kui juustepesu.”
Seda ma juba uskusin. Gideon oli väga seksuaalne mees. Kui me koos olime, keppis ta mind enne voodisse minemist, esimese asjana hommikul ja mõnikord sobitas kähkuka päeva sisse.
„Päras sinuga kohtumist ainult ühe korra,” jätkas ta. „Siis, kui sa minuga koos olid.”
Mu klaas jäi seisma poolel teel suu juurde. „Tõesti?”
„Tõesti.”
Rüüpasin veini, et mõtteid koguda. „Miks sa lõpetasid? Viimase paari nädala jooksul… Olime pikka aega ilma.”
Gideoni suule ilmus vaevumärgatav naeratus. „Mul pole ühtki tilka raisata, kui tahan sinuga sammu pidada.”
Panin veiniklaasi letile ja tõukasin teda õlast. „Sa kogu aeg vihjad sellele, nagu oleksin nümfomaan!”
„Sulle meeldib seks, mu inglike,” nurrus Gideon. „Selles pole midagi halba. Sa oled ahne ja täitmatu ja mulle see meeldib. Mulle meeldib teada, et kui olen su sees, imed mu kuivaks. Seejärel tahad seda uuesti teha.”
Tundsin, kuidas mu nägu punetama hakkas. „Sulle infoks, et ma ei rahuldanud end kordagi, kui lahus olime. Mul polnud isegi mingit tungi, sest me ei olnud koos.”
Gideon nõjatus letile, toetades ühe küünarnuki musta jaheda graniidi vastu. „Hmm.” „Mulle meeldib sinuga seksida, sest sina oled sina, mitte sellepärast, et ma olen kepinäljas lits. Kui sulle see ei meeldi, kasvata endale kõht ette või lõpeta duši all käimine või mis iganes.” Libistasin end puki otsast maha. „Või ütle lihtsalt ei, Gideon.”
Marssisin elutuppa, üritades peletada eemale rahutust, mis mind oli kogu päeva vallanud.
Gideon haaras kätega minust selja tagant kinni, peatades mind poole sammu peal. „Stopp,” ütles ta tuttava käskiva tooniga, mis mind alati kiima ajas.
Püüdsin end vabaks kiskuda.
„Jäta, Eva.”
Loobusin ja mu käed langesid külgedele, et kleidist kinni haarata.
„Selgita, mis kurat just praegu juhtus,” ütles Gideon rahulikult.
Langetasin pea ega öelnud midagi, sest ei teadnud, mida öelda. Vaikushetke möödudes Gideon liigutas end, tõstis mind kätele ja kandis mu diivanile. Ta istus